Mare Murumets “Legend”

15 aastat tagasi avaldatud väike luulevihik, mille autor on pärit Viljandist, kuid oli elanud selleks ajaks juba 15 aastat Hiiumaal, kannab sama nime nagu üks eelmisel aastal Viljandis avatud lokaal, kus ma küll kordagi käinud ei ole, kuid mis tundub fotode põhjal otsustades päris kena koht.

Tehnilised andmed: 28 lehekülge, 16 luuletust ja viis joonistust (illustreerinud Ilme Novek). Autori esimene luulekogu, kus sisalduvad värsid on pärit aastatest 2000/2001, lisaks üks aastast 1995, maksab praegu Raamatukoist ostes 26 senti, sisaldades peamiselt loodus- ja lembelüürikat, mis sageli põimitud on ühte.

Sind kutsusin endaga kaasa,
et näha, kuis voolavad veed.
Sa nõustusid.
Olid mu saatjaks,
lauslompide lõputul teel.

Autor kirjutab tagakaanel, et Hiiumaa imepärane loodus ja rahulik elustiil sobivad kokku tema natuuriga ning on olnud inspiratsiooni allikaks mõtete kirjapanekul. Ta märgib samas veel, et elab vägagi perekeskset elu.

Hästi vara, kui teised magavad
ja väljas veel peaaegu pime –
ma tunnen, et elu on elamist väärt.
Ma tunnen, et ELU on IME.

Ilusad, kaunid, kenad, südamlikud luuletused.

Dmitri Mizgulin “Uus taevas”

Dmitri Mizgulin (sünd. 1961) on Hantõ-Mansiiskis elav kirjanik-pankur ehk Venemaa Kirjanike Liidu liige, kes on lõpetanud ka rahandusinstituudi ja töötab panganduses. Tema luulekogu “Uus taevas” / “Новое небо” sisaldab venekeelseid luuletusi koos eestikeelsete tõlgetega (tõlkinud Arvo Valton), see tähendab 2×59 luuletust.

Lugeda on loomulikult parem venekeelseid originaale, sest need on rohkem riimis ja annavad täpsemalt edasi autori mõtet, aga siin on toodud siiski eestikeelseid tekstinäiteid, sest see postitus on kirjutatud eesti keeles.

Läbivaks teemaks on vene inimese ängistus oma maa ja rahva saatuse ning üldse elu ja maailma pärast, märksõnadeks: Jumal, alkohol (joomine), saun, poliitikud. Esineb palju rahvapäraseid filosoofilisi mõtisklusi.

Mineviku üle uhked olime,
täna kriips on peale tõmmatud.
Maailm muutunud on nüriks, labaseks
nagu kunst, mis Hollywoodis filmitud.

Mizgulin ei näe Läänes järgimist väärivat eeskuju, aga on eelkõige muidugi masenduses Venemaa pärast.

Euroopa teenritoas taas me,
pea langetatud, seisame.
Kuid orjadekski vaevalt veel
me praegu enam kõlbame.

Luulekogu ilmus vene keeles esmakordselt 2009. aastal, kui Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline partnerlus oli veel kõva lööksõna ning USA-Vene suhetes käimas nn. restart, kuid ei sisalda mingeid illusioone poliitikute ega ka rahva suhtes.

Nagu riigiasutustes me
õigeusu kirikutes tungleme,
häbi tundmata seal tõukleme,
õnne omal hüveks nõuame.

Sarnaseid kirjeldusi võib kohata korduvalt.

Kirikus me küünlaid süütame,
päästvat loodame ideed.
Ning moraalitutelt juhtidelt
tühje sõnu kuulame.

Kõige pessimistlikuma pildi ühiskondlik-poliitilisest olukorrast Venemaal maalib autor luuletuses pealkirjaga “Valimised”, mida ei hakka siinkohal tsiteerima.

Kõige helgema meeleoluni jõuab ta samas alljärgnevas palas.

MINU KORDAMINEK

Minu kordaminek
Ei ela elitaarmajas
Ei sõida ringi viimase mudeli autoga
Ei kanna kallist ülikonda
Ei istu aupresiidiumis
Ei suitseta toredat sigarit
Ei joo erilisi konjakeid…
Minu kordaminek
Käib laupäeviti ühissaunas
Joob õlut koos kunagiste klassikaaslastega
Loeb üliõpilasneidudele luuletusi
Naeratab lillemüüjatele
Minu kordaminek
Ei tunne huvi diskontomäära ja rahakursi vastu
Ta käib pühapäeviti kirikus
Kuid kahjuks saab ta ikka harvemini minuga kokku
Tal on tähtsamaid asju ajada

Enamasti domineerib siiski must masendus, eksistentsiaalne ängistus, kurb ja nukker meeleolu, mure Venemaa ja inimeste pärast.

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.