See postitus on ajendatud eile uudistesse jõudnud teatest Nadežda Tšernobai (1985-2015) surma kohta, aga ei räägi temast, sest mina teda ei tundnud.
Politseinike hinnangul viitab esialgne info küll sellele, et tegu oli tõenäoliselt vabasurmaga, kuid kommentaarid sotsiaalvõrgustikes näitavad, et paljude jaoks on see uskumatu, mõistetamatu. Tundus, et tal ei olnud mingit põhjust seda teha.
Ei hakka spekuleerima, kuidas antud juhul lugu tegelikult olla võis, sest ei tea sellest midagi lähemat, vaid märgin üksnes seda, et teiste sisse me ju ei näe.
Pealegi, psühhiaatrite arvates puudub enesetappudel enamasti üldse ratsionaalne põhjus – nende taga võib olla ka lihtsalt mingi ootamatu välkidee, eriti selliste tundlikumate natuuride puhul, kes oma kunsti väga sügavalt sisse elavad – kui minna liiga sügavale, siis ei pruugi sealt enam välja tulla.
Samas tuuakse välja, et enesetapukatseid esineb sagedamini mitte jõulude ajal, nagu tihtipeale arvatakse, vaid vahetult enne ja pärast jõule, jaanuaris ja kevadel. Jõulude ajal enesetappude arv tegelikult hoopis väheneb.
Selle põhjuseks arvatakse, et pühadega kaasnev läbikäimine sugulaste ja sõpradega annab jõudu neile, kes tunnevad ennast kaitsetute ning abitutena, uue aasta saabumine sisendab lootust, et asjad lähevad paremaks, aga seejärel vajub kohe taas sisse must masendus.
Sama juhtub kevadel, kui loodus talveunest uuele elule ärkab, aga inimesed ei näe oma väljavaadete paranemist.
Ekspertide sõnul on enesetapud küll mitte alati, aga enamasti seotud depressiooniga, kuid leiavad sageli aset mitte sügavaimas põhjas, vaid hoopis just siis, kui inimene näib juba august välja tulevat ja kui tema meeleolu paistab paranevat.
Need oma elu ise lõpetanud inimesed, kellega mina olen rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, olid väliselt üldiselt üsna positiivse ellusuhtumisega, kasvõi näiteks Sergei Hohlov, kes näis mereväes mulle ühe rõõmsameelseima ohvitserina, aga vaid mõned kuud hiljem juhtus selline kohutav asi.
Esimese hooga tundus see ilmselt kõigile temaga kokku puutunud inimestele täiesti uskumatu, mõistetamatu, absurdne, aga samas selgus kohe, et mehel olid kaelas suured mured ja probleemid. Nähtavasti kujutas ta endale ette, et leidis neist nii väljapääsu, kuigi see oli lihtsalt õudne lõpp, mitte lahendus.
Kuna ma ei taha lõpetada seda postitust päris nii süngetes toonides, siis panen siia ühe oma vana luuletuse, mille nüüd ka eesti keelde tõlkisin. See ei ole seotud ühegi enesetapuga, vaid räägib maskidest, mille taha inimesed ju pahatihti varjuvad, kuid mille taha meil tuleks siiski üritada näha.
stranger*
I don’t remember
your face
maybe I’ve never seen
the true one
you always hide
behind your smile
who could tell
what else is there
ma ei mäleta
su nägu
võib-olla pole ma kunagi näinud
seda õiget
sa varjud alati
oma naeratuse taha
kes võiks öelda
mis on seal veel
* stranger – võõras, tundmatu lähedane
