Rubriik: poeesia

Talsi ja Aru “Vähemalt täna”

Eeva Talsi albumPärimusmuusika Aidas toimunud Eeva Talsi ja Juhan Aru plaadi “Vähemalt täna” esitluskontserdile oli tulnud väga palju väikeseid Curly Stringsi suuri fänne koos oma vanematega, aga see plaat ei ole kindlasti mõeldud ainult lastele.

näen loojangupäikeses lindu
õhtule vajub nukrus, ööle üksindus
on vaikne, langeb värsket lund
seisan akna ääres ja ei tea…

Nii algab avang, sissejuhatus ja kokkuvõte laululehel, mida sirvides torkab kohe silma, et sõnad ei ole toodud päris samas järjekorras nagu lood plaadil. Lugedes saan aru, et see ei ole trükitehniline praak, mingi juhuslik viga, vaid nii moodustub neist väike, kuid terviklik luulekogu, samas kui plaadil on arvestatud nende reastamisel ka muusikalist kujundust.

Ei juhtu just sageli, et laulusõnade autor, kui ta ei ole ise esitaja, leiab oma nime plaadikaanelt, aga antud juhul on see kindlasti õigustatud. Aru võib kuulda oma luuletusi lugemas vaid kahes loos (kokku on neid plaadil 11), kuid Talsi muusika on kirjutatud tema sõnadele – ilma nende sõnadeta seda seega ilmselt sellisel kujul ei oleks.

See ei tähenda, et muusika jääb sõnade varju või sõnad varjutavad muusikat. Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.

Sellel ei leidu küll nii rütmikaid ja hoogsaid, suure nö. hitipotentsiaaliga palasid, millega Curly Strings rahvale südamesse puges ning mida erinevad raadiojaamad lõputult käiasid, aga aidas said plaadid pärast kontserti letist varsti otsa ja neid tuli juurde tuua. Seda ei juhtu just sageli.

Mitmetes lugudes teevad kaasa ka Curly Stringsi teised liikmed (Taavet Niller, Villu Talsi ja Jalmar Vabarna – viimane on alustamas nüüd samuti soolokarjääri), aga seda ikkagi toetava taustajõuna. Tegemist ei ole Curly Stringsi albumiga, mis on lihtsalt antud välja Eeva Talsi nime all.

Samuti käivad plaadilt läbi Lauri Lüdimois (klaver), Kristjan Kallas (trummid) ja Mari Jürjens (kitarr, laul). Viimane küll ainult ühes loos: “Hetked”. Kontserdil oli neil laval rohkem ühiseid hetki. Minu meelest sobivad need kaks kokku nii hästi, et võiksid anda kahekesi välja hoopis eraldi albumi.

Eks näis, mida tulevik toob. Talsi esimene sooloalbum on igatahes väga hea. Soovitan tšekkida tema FB, SC ja YT lehekülgesid. Plaadi saab osta näiteks Apollost.

Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Piero Messina “Ootus”

Kinokolmapäeval Sakala Keskuses sai vaadatud Piero Messina “Ootus” (“L’attesa”), millest jäänud muljed said nüüd mõned päevad settida, et jõuaksin kirjutada Messina kohta enne väikese sissekande eestikeelsesse Vikipeediasse.

Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati “Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.

Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.

Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.

ootusMinu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.

Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.

Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:

tatarlaste kõrbes
kulgeb needuste allee
see on meie ainus lootus
meie ainus tee…

– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.

Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat)  tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.

Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.

Ühtegi eestikeelset arvustust ma selle filmi kohta ei leidnud, vaid väike sisukokkuvõte PÖFFi ajast, aga inglise keeles pakuvad lugemist näiteks Hollywood Reporter, Variety ja The Film Stage (viimane avaldas huvitava intervjuu Messina endaga).

PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.