Vahepeal jälle Kafkast

Tõelise oportunistina kirjutan vahelduseks taas praegu blogosfääris ülipopulaarsel kirjandusteemal, et pöörata inimesi Kafka-usku. Ma saan ise väga hästi aru, et näin selles osas mõnele juba nagu mingi Jehoova tunnistaja, kes räägib kogu aeg sama juttu, aga lugemine ei ole ju kellelegi kohustuslik.

Tänases postituses vaatan veidi neid kirju, mille Kafka kirjutas 1917. aastal ehk “kolmekümne nelja aastaselt, ülimalt küsitavate kopsude ja veelgi küsitavamate inimsuhetega”.

1917. aasta augustis sai Kafka teada, et põeb tuberkuloosi. Alles juulis oli ta kihlunud uuesti Felice Baueriga, kellega oli juba korra kihluse katkestanud, kuid pärast diagnoosi saamist ei näinud ta oma elul enam pikemat perspektiivi ja detsembri lõpus katkestas taas kihluse.

“Igatahes suhtun ma täna tuberkuloosi nagu laps ema seelikusabasse, millest ta kinni hoiab,” kirjutab Kafka septembris Max Brodile. “Alalõpmata otsin ma haigusele seletust, sest ise ma seda haigust endale ju ei hankinud. Mõnikord paistab mulle, nagu oleksid aju ja kopsud minu teadmata kokkuleppele jõudnud. “Nii see edasi ei lähe,” ütles aju ja viie aasta pärast olid kopsud valmis kaasa aitama.”

“Kummaline, mida ma võiksin lõpuks siiski tähele panna, on see, et kõik inimesed on minu vastu üle igasuguse määra head, ja kui tahan, siis kohe ohvrivalmis, minu jaoks kõige alamaist kuni kõrgeimateni välja. Ma tegin sellest järelduse inimloomuse kohta üldiselt ja tundsin end seeläbi veelgi rusutumalt. Kuid tõenäoliselt pole see õige, nad on sellised läbinisti vaid nende vastu, keda inimesed üldse aidata ei saa. Eriline haistmismeel juhatab neile sellise juhtumi kätte,” mõtiskleb ta ühes teises samal kuul Brodile saadetud kirjas.

“Kas ma pean tänama selle eest, et ei saanud abielluda? Ma oleksin siis otsekohe saanud selleks, milleks nüüd lähen aegamööda: hulluks. Ikka lühemate puhkepausidega, mil mitte mina, vaid see teine kogub jõudu,” teatab ta samas.

Kafka kirjeldab pikalt raviprotseduure, kuid poetab ühes septembri lõpus Brodile saadetud kirjas muu hulgas ka järgmise lause: “Kindel on ainult see, et pole midagi, millele ma võiksin anduda täielikuma usaldusega kui surmale.”

1917. aastal saadetud kirjad võtavad selles kogumikus enda alla ligi 70 lehekülge, neis on palju juttu toidust ning hiirtest. Tuberkuloosi diagnoosimisest jäi Kafka surmani pea seitse aastat, kuid kirjade põhjal tundub, et ta oli selleks valmis juba järgmisel kuul.

PS. Postituse alguses on toodud eile surnud David Bowie repertuaarist üks laul, mis ei ole minu arvates kaugeltki tema parim, aga sobib selle postituse meeleoluga vist paremini kui ükski teine.

“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂

Jazzikooli staaresinejad

Koolijazz=Jazzikooli raames esinesid eile sellest osavõtjatele ja teistele huvilistele Iñaki Sandoval ja Trump Conception. Järjest, eraldi, kuigi väga huvitav võiks olla muidugi ka see, kui nad teeksid midagi koos, ühiselt.

Sandoval (kui keegi veel ei tea, siis tegemist kultuuriakadeemia uue rektoriga, kes on pärit Hispaaniast) mängis klaveril oma loomingut, sealhulgas paar värsket pala, kirjutatud siin, üks nimega “Viljandi”.

Veidi kummaline asi juhtus seoses ühe tema vanema looga, mis meeldis mulle isegi kõige rohkem. Seda kuulates torkas kohe pähe New York ja mõtisklesingi suurema osa ajast selle linnaga seonduvast.

Pärast teatas Sandoval, et see oli inspireeritud Paul Austeri romaanist “The Brooklyn Follies”.

Mul lihtsalt ei ole sõnu, väga hästi tabatud, soovitan nii lugu, millel nimeks “Hotel Existence” (siin toodud loomulikult plaadil leiduv versioon), kui ka raamatut.

Tegelikult ikkagi hämmastav, et muusika kaudu võib anda ühe linna meeleolu edasi nii hästi, et kuulates tulebki mulle pähe just see linn. Andekas tegelane see Sandoval, kuigi “Viljandi” mulle selle pealkirja teadmata ilmselt siiski Viljandiga seostunud ei oleks.

* * *

Vähem kui aasta eest tegevust alustanud Trump Conception annab tänu Hooandjale aprillis välja juba oma debüütplaadi, kuid esinenud olid nad varem ainult kahel õhtul augustis Philly Joe’s. Sellest on ka mõned salvestused veebis. Kuulake oma kõrvaga!

Kavas on neil veel palju muud, sealhulgas uuemat kraami.

Vaatasin statistikast järgi, et enamik selle blogi lugejatest tuleb Tallinnast. See tähendab, lugupeetud kodanikud, et teil on võimalik neid täna õhtul ise kaema minna. Nad esinevad asutuses nimega Kivi Paber Käärid.

Kollektiivi nimimees Janno Trump ütles eilsel üritusel, et tuleks Viljandisse hea meelega ka kevadel plaadiesitluskontserdile, kuid mingit kindlat lubadust siiski selles osas veel ei andnud.

Eks see väikelinnades esinemine ole, jah, kümneliikmelise orkestri puhul üsna riskantne ettevõtmine. Praegu oli kuulamas küll suht palju jazzikooli tulnud noori ja kutluuriakadeemia tudengeid, aga mõnel teisel korral ei pruugi piletituludest isegi sõidukulusid tagasi saada, rääkimata muust.

Nii et ka nendel viljandlastel, kes eile võimalust ei kasutanud, tasuks hoida silmad lahti suuremates linnades toimuvate kontsertide suhtes, mitte oodata, et Trump Conception kohe jälle, kui nende plaat kevadel ilmub, koju kätte tuleb.

* * *

Sandoval oli andnud jazzikoolis noortele soovituse kirjutada rohkem oma muusikat. Täiesti õige mõte, aga soovitaks kuulata lisaks hästi palju teiste loomingut. Seda ei ole mõtet hakata matkima, aga see kindlasti on arendav ja õpetlik.

Ma ise kuulasin pärast õhtul veel plaaditäie Gershwini – see NY-teema jäi nii kummitama, et ei saanud teisiti.