Rihards Libietise helimaastikud

Rihards Libietis Orchestra #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Rihards Libietise orkestri kidrad, bass, tšello ja trummar-klaverimängija.

Tema eelmisel aastal ilmunud albumi “Scream, Breathe, Cry” peal, kust eilne kava suuresti pärines, astub lisaks Libietisele endale üles veel 11 muusikut. Juba 2014. aasta sügisel tehtud “RL Elektronix” on valmistatud aga üksinda.

Viimati nimetet plaat kujutab endast kirjelduse kohaselt looduse, tunnete, igapäevaste sündmuste tõlkimist muusikasse, olles ühtlasi elektrooniline eksperiment, sest kõik lood on tehtud Logic Pro X abil (lisatud siiski kidrad, bass).

“Peamine eesmärk oli saavutada heli kaudu filmilik kogemus,” seisab plaadiümbrisel. Ja see on tal ka päris hästi õnnestunud. Nagu heliriba olematule filmile, mida igaüks võib endale ise ette kujutada. “Lihtsalt sulge oma silmad ja lase oma meelel täita tühikud.”

Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.


Hoiatus video juurde: suitsetamine kahjustab teie tervist!

Teine album jätkab sarnasel helipiltide lainel, kuid on mitte filmilik, vaid pigem kirjanduslik, sarnaneb rohkem raamatule, mis koosneb jutustustest. Plaadiümbriselt leiab iga loo kohta illustratsiooni ja sissejuhatava rea, näiteks ülaltoodule: The mist fell in love with the mountain ehk udu armus mäkke.

Eksperimenteeritud on erinevate tehnikate-stiilidega. Ja see muudab terviku meeldivalt mitmekesiseks, vaheldusrikkaks, nagu tuli selgelt välja ka eilsel kontserdil, kus ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et hakkaks haigutama.

Tasub silm peal hoida – vaadata, mida ta järgmiseks teeb, sest ega kaks ju kolmandata jääda saa.

Millegipärast tuli mulle neid kuulates eile meelde Autumn’s Grey Solace – kuulake ka neid, väga hea.

Tänapäeva nõiakunst

Elektrooniline folk #mirjamtally #meelikahainsoo #eestikontsert

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aidas toimus täna Eesti Kontserdi käesoleva aasta residenthelilooja Mirjam Tally esitluskontsert (kuulake tema helipilve).

Nuppe keeras helilooja ise. Tema töövahenditeks olid suuresti helilained ja kaja, mida traditsiooniline rahvamuusika tehniliste võimaluste puudumise tõttu eriti ei tundnud, aga mis said nüüd taustaks müstilistele, maagilistele regilauludele.

Hääle andis neile Meelika Hainsoo (Lepaseree laulja, kelle ansambli samavõrd nõiduslikust, kuid siiski hoopis teistsugusest esikplaadist siingi hiljuti juttu oli). Igale laulule eelnes väike sissejuhatus, mis näitas kuulajatele kätte teeotsa nende muinasjutuilma.

Sellist kraami oleks kõige parem kuulata muidugi kusagil lebades, silmad kinni, täielikult lugude sisse vajudes.

Sirbis ilmus reedel Tally enda pikem kirjutis, mida soovitan kindlasti lugeda, kus ta märgib muu hulgas: “Muusikaelu on muutumises ja mingil põhjusel on sellest saamas kallis hobi, millega on võimalus oma aega sisustada vähestel.”

Tänane kontsert oli suht eksklusiivne, paarikümnele inimesele. Ma ei tea, kas siin leidub mõni lugeja Türilt, kus nad esinevad homme ehk esmaspäeva õhtul kell 18 kultuurikeskuses, aga minu arvates tasuks sõita sinna selle pärast kohale isegi kaugemalt.

Suvel on neil küll kavas astuda sama kavaga üles ka Viru Folgil, aga ega sinna ei ole lihtsam sattuda kui Türile.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.