YouTube andis nädalavahetusel soovituse kuulata Xavier Naidoo viimast singlit “Frei”, mille peale meenus kohe tema esimene singel “Freisein” (koos Sabrina Setluriga), mis oli üks esimesi mulle kunagi meeldinud saksakeelseid poplaule.
Tuleb välja, et Naidoo on ringi täis saanud. 1. aprillil ilmub nö. 2. osa tema 1998. aastal avaldatud debüütalbumile “Nicht von dieser Welt”. Vahepeal on ilmunud seitse kauamängivat, mille pealt ma ei ole eriti midagi kuulnud (silma on jäänud vaid muid temaga seotud uudiseid), aga tema esimesed viis singlit (lisaks nimetatule “20.000 Meilen”, “Nicht von dieser Welt”, “Führ mich ans Licht”,“Sie sieht mich nicht”) meeldisid mulle siis väga. Seetõttu ootan nüüd juba huviga, mida endast täpsemalt kujutab “Nicht von dieser Welt 2”.
Panin kirja esimesed kümme saksakeelset poplaulu erinevatelt esitajatelt, mis mulle meenusid, ning seadsin need kronoloogilisse järjekorda. Tulemus on näha ülal, aga ka selle lingi taga. Pärinevad need peamiselt aastatest 1998/99, mil ma intensiivselt saksakeelset muusikat kuulasin, aga mõned ka hilisemast ajast, kusjuures neist esitajatest ongi jäänud mul sõelale ainult viimane, Anett Louisan, keda olen kuulanud vist kõige rohkem ja kelle albumid, ka hiljem avaldatud, on mul praegugi arvutis.
Ma üldiselt ei ole saksakeelses muusikas toimuvat jälginud ja uutest artistidest ei tea midagi. Louisan on ainuke, kelle tegemistel ma FB kaudu veidi silma peal hoian. Peaks tegema endale viimase 10-15 aasta kohta väikese järeleaitamiskursuse.
Minu enda lähem kokkupuude saksakeelse popmuusikaga piirdub sellega, et 1998. aastal tegin Sabrina Setluri loost “Folge dem Stern” ühe remiksi, mille nad siis oma plaadifirma veebilehele üles panid (nagu kümned teised, mis neile vastava üleskutse peale saadeti).
LP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.
Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.
Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.
Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.
Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.
Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.
Tegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.
Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.
“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.
Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.
Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.
Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.
Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.
Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.
Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.
Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.
Eesti Laul oli nüüd jälle üks selline üritus, kus kooskõlastamata pildistamine ja filmimine ei olnud küll ametlikult lubatud, aga äärmiselt paljud seda ikkagi tegid.
Mõtlesin eile, kas viitsin üldse selle võiduloost tehtud salvestuse YouTube-i üles panna, aga siis lugesin ingliskeelsetest foorumitest Eurovisiooni fännide kommentaare, mille hulgas oli lisaks kiitvatele ka palju selliseid arvamusi, et “Play” on igav laul ega tekita mingit elevust, ning vaatasin siis, et ühtegi saalist tehtud amatöörvideo, mis taolist muljet veidi kummutada võiks, ei olegi veel YouTube-i laetud – seetõttu ma seda ikkagi tegin.
Mis te arvate, kui mitut seadusepügalat ma kõike seda tehes rikkusin ja kui rängalt mind nüüd selle eest teoreetiliselt karistada võiks? Jaa… sellised asjad tuletavadki meelde, et Piraadipartei agenda on jätkuvalt äärmiselt aktuaalne.
Tegelikult oleks muidugi hea panna kokku erinevate, täiesti suvaliste nurkade alt saalist telefonidega filmitud video, kus on näha ja kuulda publiku reaktsioonid, sest sellised asjad lähevad eurofännidele hästi peale, aitavad tekitada laulu vastu suuremat huvi. Lihtsalt ühe koha pealt filmitud pilt jääb siiski veidi liiga liikumatuks, kuigi mõne hea koha võib ju saada ka sellest – vähemalt mingi ettekujutuse saalis, publiku hulgas toimunust.
