Talsi ja Aru “Vähemalt täna”

Eeva Talsi albumPärimusmuusika Aidas toimunud Eeva Talsi ja Juhan Aru plaadi “Vähemalt täna” esitluskontserdile oli tulnud väga palju väikeseid Curly Stringsi suuri fänne koos oma vanematega, aga see plaat ei ole kindlasti mõeldud ainult lastele.

näen loojangupäikeses lindu
õhtule vajub nukrus, ööle üksindus
on vaikne, langeb värsket lund
seisan akna ääres ja ei tea…

Nii algab avang, sissejuhatus ja kokkuvõte laululehel, mida sirvides torkab kohe silma, et sõnad ei ole toodud päris samas järjekorras nagu lood plaadil. Lugedes saan aru, et see ei ole trükitehniline praak, mingi juhuslik viga, vaid nii moodustub neist väike, kuid terviklik luulekogu, samas kui plaadil on arvestatud nende reastamisel ka muusikalist kujundust.

Ei juhtu just sageli, et laulusõnade autor, kui ta ei ole ise esitaja, leiab oma nime plaadikaanelt, aga antud juhul on see kindlasti õigustatud. Aru võib kuulda oma luuletusi lugemas vaid kahes loos (kokku on neid plaadil 11), kuid Talsi muusika on kirjutatud tema sõnadele – ilma nende sõnadeta seda seega ilmselt sellisel kujul ei oleks.

See ei tähenda, et muusika jääb sõnade varju või sõnad varjutavad muusikat. Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.

Sellel ei leidu küll nii rütmikaid ja hoogsaid, suure nö. hitipotentsiaaliga palasid, millega Curly Strings rahvale südamesse puges ning mida erinevad raadiojaamad lõputult käiasid, aga aidas said plaadid pärast kontserti letist varsti otsa ja neid tuli juurde tuua. Seda ei juhtu just sageli.

Mitmetes lugudes teevad kaasa ka Curly Stringsi teised liikmed (Taavet Niller, Villu Talsi ja Jalmar Vabarna – viimane on alustamas nüüd samuti soolokarjääri), aga seda ikkagi toetava taustajõuna. Tegemist ei ole Curly Stringsi albumiga, mis on lihtsalt antud välja Eeva Talsi nime all.

Samuti käivad plaadilt läbi Lauri Lüdimois (klaver), Kristjan Kallas (trummid) ja Mari Jürjens (kitarr, laul). Viimane küll ainult ühes loos: “Hetked”. Kontserdil oli neil laval rohkem ühiseid hetki. Minu meelest sobivad need kaks kokku nii hästi, et võiksid anda kahekesi välja hoopis eraldi albumi.

Eks näis, mida tulevik toob. Talsi esimene sooloalbum on igatahes väga hea. Soovitan tšekkida tema FB, SC ja YT lehekülgesid. Plaadi saab osta näiteks Apollost.

Käigust Telegrami konverentsil

Käisin eile Telegrami konverentsil ja Fookuse viimase saate eetrisse laskmisel.

Salme Kultuurikeskuses toimunud Telegrami konverentsile jõudsin umbes pool kaksteist päeval, kui Jaanus Nurmoja rääkis loengusaalis kodanikupalgast. Minu arvamus: Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks, kui inimestele makstakse raha lihtsalt niisama.

Kodanikupalk võib küll omada teoreetiliselt mingit funktsiooni sotsiaalse kontrolli mehhanismina olukorras, kus paljud töökohad tehnoloogia arengu tõttu kaovad (see on nagu pistis, millega tekitatakse kodanikes sõltuvust, et vähendada sotsiaalseid pingeid, hoida ära mässe jms.), aga selle vähegi ulatuslikum rakendamine, mis ei piirdu väikese lokaalse eksperimendiga, viiks tõenäoliselt lihtsalt inflatsiooni kasvuni, vähendaks raha väärtust. Sisuliselt mõttetu, aga näiliselt ahvatlev idee, sest kes ei tahaks lihtsalt niisama raha saada.

Nurmoja ettekande järel läksin zen-saali, kus esines 2MI ehk Margus Prangel ja Margus Mitt, seejärel Meisterjaan, kes ütles muide kohe, et tema suure osaga Telegrami artiklitest ei nõustu. Kuna ajakava oli läinud seal kõvasti nihkesse, siis ei saanud teda lõpuni kuulata, sest kella üheks läksin tuleviku Eesti visioonisaali, kuulama Kaja Karu-Espenbergi juttu alternatiivhariduse teemal. Jutt oli kena, teema kindlasti oluline, aga siin tõstatub jälle see rahastamise küsimus: väikesed klassid ja individuaalne lähenemine nõuavad üldjuhul siiski suuremaid kulutusi kui konveierkool – parem suunata raha haridussüsteemi arendamisse kui kodanikupalka.

Ma olen ise käinud väga erineva suuruse ja suunitlusega koolides, kuigi mitte üheski alternatiiv- või vabakoolis, ning minu arvates ongi kõige olulisem just võimalus valida, sest üks ei ole tingimata parem kui teine, kõik koolid ei pea olema ühesugused. Teisi sõnu: unifitseerimine on saatanast.

Kella kaheks läksin tagasi zen-saali, kus pidi astuma üles trio Soon/Piho/Lepasson, aga kuna seal käis veel kavas eelnenud teetseremoonia, siis läksin sõin vahepeal ühe vegan hot dogi. Kuna ma tavaliselt hot doge ei söö, siis puudub hea võrdlusmoment, aga nii palju kui mäletan (sõin hot dogi viimati vist eelmisel sajandil), siis oli tavaline hot dog enam-vähem samasuguse maitsega. Ega ma tegelikult hästi aru ei saa, miks on vaja lihast loobunutele mingeid lihamaitselisi tehisviinereid toota, aga see selleks, turg paneb asjad paika.

Kui tagasi zen-saali jõudsin, siis käis jätkuvalt teetseremoonia, aga kuna ajakava oli täiega lõhki, siis hakkas seda varsti saatma ka trio Soon/Piho/Lepasson. See oli neil üks väga veider kontsert, hoopis teistsugune kui plaadiesitlus, aga huvitav. Kandlehelidega põimusid teetseremoonia taustaks kõlanud linnulaul ja vetevulin, vahetekstid jäid ära ning põhiosa publikust moodustasid lootose asendis teetseremonistid, kes viibisid nähtavasti mingis meditatiivses seisundis. Paistis, et sellega arvestati veidi ka lugude valiku puhul.

Pärast nende esinemist läksin tagasi visioonisaali, kus Madis Masing rääkis ravikanepist ja kanepi legaliseerimisest. Küsisin, kui tõenäoline talle üldse tundub, et legaliseerimine või dekriminaliseerimine võib leida Eestis toetust poliitikute poolt, viidates seejuures Viljandis toimunud arutelul Lauri Luige poolt väljendatud seisukohtadele. Masing ütles siseinfole viidates, et Reformierakond ja SDE on selleks seesmiselt tegelikult valmis, kuid kooseluseaduse ja pagulaste teema ümber toimuv on nad ära hirmutanud. Ta tunnistas, et Riigikogu praegune koosseis selleni tõenäoliselt ei jõua.

Seejärel läksin loengusaali, kus Meelis Raiend rääkis spordivaimust. Kui ta oli lõpetanud, siis astusin korraks läbi zen-saalist, aga tulin sealt kohe varsti tagasi loengusaali, kus tuli peale Kalev Rajangu stand-up loeng “Digitalismi wet dream: kadudeta radikaliseerumine. Radikaliseerumise lahkamisprotokoll ühes vaatuses”, mis kujutas endast katkematut vaimukuste pildumist ja kildude rebimist. Üks naisterahvas lausa tänas teda seal hiljem inspireeriva ettekande eest, aga mina sain sellest lõpuks tegelikult teravmeelsuse üledoosi: jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi sisulist ma sellest ei mäleta.

Küsisin, kui adkevaatse pildi see kuulus film temast tema enda hinnangul andis, kui rahule ta sellega jäi, viidates seejuures ka Mikk Pärnitsa arvustusele. Rajangu ütles, et adekvaatset pilti see ei andnud, seal oli palju näitlemist ja paikapandud stsenaarium, aga film on väga hea.

Pärast tema ettekannet läksin kinosaali, kus vaatasin kümmekond minutit “Idiokraatiat” (USA, 2006). Ja seejärel tagasi loengusaali, kus Telegrami boss Hando Tõnumaa esines teemal “Gloobuse vandenõuteooria”.

Kaldusin varem arvama, et see lameda maa jutt on neil lihtsalt reklaamitrikk, mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, aga paistab, et Tõnumaa võtab seda ise siiski täiesti tõsiselt. Oma ettekandes jõudis ta lõpuks välja selleni, et ka kõik terroriaktid on sisetööd jne. Kui üks tähevaatleja publiku hulgast talle asja selgitada üritas, siis ilmnes, et ta lihtsalt blokeerib omaksvõetud kujutelmale vasturääkivaid tõendeid (teeb ise seda, milles süüdistab “peavoolu teadust”), sildistades need kohe võltsinguteks. Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiga palju vandenõuteoreetikute veebilehti kammida – lõpuks ei usu enam isegi seda, et maakera on ümmargune.

Publiku hulgas leidus palju neid, kes tema ettekande peale sügavalt ohkasid, ja ka ma ise lahkusin loengusaalist üsna nukras meeleolus. Läksin zen-saali, kus käis improvisatoorne helirännak fotodega Eesti loodusest. Teisi sõnu: Sänni Noormets mängis Sten Roosvaldi fotode saatel viiulit. See oli väga kaunis, ilus lõpp ühele kohati päris segasele üritusele.

Järgmine peatus oli Erinevate Tubade Klubi, kust läks eetrisse veebisaate Fookus viimane osa. Kuna jõudsin sinna vajalikust kõvasti varem, siis lugesin ajaviiteks tervenisti läbi kaasas olnud Õpetajate Lehe. Pärast jälgisin mängu ja lebotasin niisama.

Kui samanimelise tantsuklubi sulgemine Pärnus käis raju tümaka saatel, siis saate ajal valitses ruumis loomulikult hoopis teistsugune režiim, aga pärast läksin sealt üle tee SnakeHouse’i, kus toimus üritus nimega Technoir, mis kujutas endast justkui Telegrami konverentsi järelpidu, kuigi muusika oli täiesti teine – tümpsus tume techno. Mina jäin seal lakke vahtides muidugi vahepeal peaaegu magama ja lahkusin juba kõvasti enne kellade keeramist, aga see värk kestis seal vist hommikuni.

Hommikul sain nüüd aga söögikohast Kodused Toidud (bussijaama juurest üle tee kesklinna poole, see koht, kus käivad need, näiteks politseinikud ja ehitajad, kes tahavad saada maitsvat sööki, mis täidaks kõhtu, suht odavalt) olulise sõnumi, mis puudutab samuti tümakat, kuigi lahjemat, raadiojaamadele Star FM ja Sky Plus: ärge mängige kogu aeg ühtesid ja samu laule, teie kuulajatele see ei meeldi!

Õppige valgustajateks!

Eile toimus Viljandis etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta puhul konverents, kus kuuldud ettekannetel ei hakka ma peatuma, sest need lähevad ilmselt üles TÜVKA videolattu, kust igaüks saab neid soovi korral ise vaadata.

Mainin siin vaid nii palju, et lõpus olnud üliõpilaste sõnavõtust jäi kõlama mõte, et lavastajad jne. võiksid arvestada ka rohkem nende erialade esindajate ajaga, mitte tulla oma plaanidega alles viimasel hetkel, lootuses, et valgus jms. kuidagi nipsu lastes paika saab.

Pärast käisin Vilma majas asuvas õppehoones ekskursioonil, mille järel jäin seal kuulama vanemate teatritegelaste mitteformaalset arutelu, kus tõstatus samuti eriti just valgustajate teema.

Teemaväline lugemissoovitus: Ernst Peterson-Särgava “Rahvavalgustaja” – illumineeriv.

Neid on suht vähe, mistõttu värvatakse neid juba koolist ära kõikvõimalikesse kohtadesse, sest neid vajavad ju mitte üksnes teatrid, vaid ka kontserdimajad, kontsertide korraldajad, tele jne. Samuti oleks neid vaja rohkem juba teiste erialade kooliprojektide toetamiseks.

Lühidalt: valguskujundaja eriala tasub õppida, sest selle esindajaid on Eestis täna kõvasti puudu, nagu ka huvilisi, kes tahaksid seda õppida. Sama kehtib etenduskunstide multimeediaspetsialisti eriala kohta.

Samas räägiti ka, et avatud ülikool on osutunud praegusel kujul problemaatiliseks, sest tööd ja õppimist on selles vallas siiski raske sobitada, kui inimesed sageli õhtuti poole ööni tööd peavad tegema – väljalangevus on suur.

Sofia Rubina & Co. #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kuna jäin kauaks kuulama seda huvitavat arutelu, siis jõudsin Fellinis toimunud jazziklubi üritusele hilinemisega, aga sain sellegi poolest osa suuremast osast Sofia Rubina & Co. esinemisest.

Ka seal oli alguses midagi filmitud, homse “MI” tarbeks, aga kui mina kohale jõudsin, siis võeti kaamera juba jalalt maha.

Meeleolu oli väga hea. Rubina suutis panna publiku isegi “Nehamat” kaasa laulma. Uskumatu 🙂