Rubriik: muusika

Folgipäevik (29.07.2016)

Tänavamuusikud #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teisel päeval käisin kõigepealt läbi Afganistani tüdrukutebändi Dasta-e-Azada kontserdilt, kuulasin veidi erinevaid tänavamuusikuid ning põikasin seejärel Trio Maar (Norra) esinemisele. Selle aja peale oli selge, et publikut on liikvel suhteliselt palju.

Publik #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui jõudsime veidi enne nelja Jaani kirikusse, kus Triinu Taul (teda kuulsin viimati vist rohkem kui kümme aastat tagasi, vahepeal on käinud ta maha päris pika tee) kuulajad helirännakule viis, siis oli see juba rahvast täis ja sinna paigaldati isegi lisatoole.

Triinu Taul viib helirännakule #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi sai käidud läbi Indre ja Solo Cissokho (Leedu-Senegal), Lidija Dokuzović Trio (Horvaatia) ja Marta Topferova Trio (Tšehhi). Jaani kiriku juurde jõudsime tagasi paarkümmend minutit enne kaheksat, kui ukse taha hakkas tekkima juba väike saba käepaelaga inimestest. Trükitud piletite omanikud lasti sinna sisse enne, käepaelaga liigituti seega teise sordi publikuks, aga Unejõgi ise kõlas hästi, veel paremini kui jaanuaris Pärimusmuusika Aidas.

Unejõgi sõiduvees #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #unejõgi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui tahtsime minna hiljem kultrahoovi, kus esines FolkBeat (Venemaa), siis oli see juba nii paksult rahvast täis, et ei hakanudki päris sisse trügima, vaid kulgesime vaikselt tuletõrjehoovi, kus läks kella kümnest peale Puuluup. Kui varem võis näha kontsertidel vaid mõnda üksikut tantsijat, siis nemad tõmbasid publiku juba täiega käima.

Puuluup #viljandifolk #folk2016 #puuluup #folk #viljandi #eesti

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jaani kirikusse jõudsime enne südaööd küll taas paraja varuga, aga alanud Regi ja Raaga kontserdilt hiilisime eelnenud manitsustest hoolimata poole pealt minema, sest muidu oleks vist magama jäänud. Pealegi pidi tulema Lennukitehases kella ühest peale Tintura.

Tintura in da house #viljandifolk #folk2016 #tintura #viljandi #folk #karoliinakreintaal #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Seda algust sai jälle omajagu oodatud, aga ootamine tasus ennast ära. Tulemuseks oli see, et sain öösel magada umbes viis tundi, mis tähendab, et täna kujuneb ärkvel püsimine tõenäoliselt raskemaks kui eile. Peaasi on muidugi see, et nüüd naivismiringi arutelukoosolekul magama ei jääks.

Folgipäevik (28.07.2016)

Mõned killud eile alanud Viljandi pärimusmuusika festivalilt.

Tintura Viljandi folgi avamisel #viljandifolk #folk2016 #tintura #folk #viljandi #karoliinakreintaal

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päeval toimunud avamisele jõudsin väikese hilinemisega. Umbes selleks ajaks, kui president oma sõnavõtuga esinema läks. Kõige sügavama mulje jättis siis Tintura laul koos selle juurde kuulunud liikumiskavaga. Neil tuleb nüüd pikem esinemine, aga see on alles öösel kell üks ja sellele peaks mul eelnema tänase päevakava kohaselt 11 tundi mööda folki kondamist. Nii et… tahaks küll kuulama minna, aga eks paistab, kas ma selleks ajaks veel elus olen.

Esinevad etnolaagris osalenud #viljandi #folk #viljandifolk #folk2016 #eesti #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Etnolaagris osalenute kontserdil oli kõige meeldejäävam see koht, kus esitati Kanadast või Austraaliast (täpselt ei mäletagi) tulnud osalejate poolt õpetatud Jaapani laulu. Üldse huvitav rahvusvaheline kogum ja kava, nagu ka järgnenud eriprojekt “Naiste hääl”, mis oli olnud koos vaid mõned päevad.

Vihm folki ei peata #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juuresoleval fotol ei ole vihmapiisku küll näha, aga inimeste olekust võib mõista, et selle kontserdi ajal tuli lõpuks päris padukat. Kuid “Naiste hääl” kõlas edasi ning ka osa publikust jäi paigale. Äike, vihm ja pori – mis oleks folk ilma nendeta?

TÜ VKA rahvusliku metallitöö eriala näituse pühalik sisseõnnistamine #tyvka #viljandi #metallitöö

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Folgi ajal toimub Viljandis ka palju selliseid üritusi, mis ei kuulu otseselt festivali programmi, kuid üritavad saada osa sellega kaasnevast tähelepanust, köita publikut. Selle foto pealt ei ole see hästi näha, aga seal konteineri otsas seisab päris kirikuõpetaja, kellel on käes kuldne rist. Eelnevalt oli ta pannud põlema viirukiküünlad ja pidanud juba väikese jutluse. Nii käis konteineris avatud näituse pühalik sisseõnnistamine.

Väga meeleoluka kontserdi andsid ka Torupilli Jussi Trio ja Schönbergi kvartett. Neid võib kuulda uuesti homme õhtul kell kümme. Samuti esineb siis paar tundi hiljem taas “Naiste hääl”, mille liikmeskond eelmainituga ühe isiku osas kattub. Üldse on päris paljud tegelased esindatud folgil sel aastal mitmes koosluses. Toodud foto on samas jälle puudulik, sest selle pealt ei ole hästi näha, et keskel seisval tüdrukul on sõrmede otsas väike jänes.

JEBI (Korea) #viljandifolk #folk2016 #viljandi #folk #jebi #korea

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks kuulasin veel Korea kunstiansamblit Jebi, mis tegi samuti võimsa etteaste. Seejärel läksin koju, kavatsusega minna hiljem tagasi suurele õhtusele kontserdile, millest ETV tegi otseülekande, aga vaatasingi seda pärast hoopis telekast, sest taevas oli läinud päris pilve ja tundus, et võib hakata taas vihma sadama. Telekast oligi see ilmselt huvitavam, sest kohapeal paistis olevat nii palju rahvast, et seal poleks näinud midagi.

Kes Viljandi ei jõua, need saavad kuulata mõningaid kontserte Klassikaraadio vahendusel, aga mitte kõiki. Näiteks täna õhtul kell kaheksa kõlab Jaani kirikus Unejõgi, mille loonutega tehtud väikest intervjuud saab lugeda kultuur.info lehelt, aga sellest kontserdist ülekannet ei tehta. Tuleb kohale minna.

Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.