Rubriik: maailm

On hea, et 1. juulist võtab Euroopa Liidu eesistumise üle just Saksamaa, mida võib tänapäeval julgelt nimetada seda riikide ühendust kandvaks jõuks. Berliini ees seisvad väljakutsed on aga väga suured ja keerulised ning neile vastamine saab olema raske.

Saksamaa on omanud Euroopa ajaloos keskset rolli juba pikalt. Isegi külma sõja ajal, kui see maa oli rebitud mitmeks tükiks ja lõhestatud raudse eesriidega, keerles ju geopoliitiline suur mäng paljuski ümber tema. Saksamaa taasühinemine viis aga samalaadse protsessini Euroopas laiemalt – Ida ja Lääs, sõbralikult näe, teineteisele siis ulatasid käe. See kõik juhtus ajaloolises perspektiivis suhteliselt hiljuti, kuigi üksikisiku vaatepunktist võib möödunud aeg näida pikk. Sügisel täitub alles 30 aastat sellest, kui teise maailmasõja võitjariigid allkirjastasid lõpuks lepingu, millega Saksamaale anti tagasi täielik suveräänsus.

Nüüd oleme jõudmas olukorda, kus Saksamaa saab Euroopa Liidu eesistujariigiks ajal, mil sealt on pärit ka Euroopa Komisjoni president. Esmapilgul võib ehk tunduda, et sakslaste domineerimine on muutumas Euroopas lausa totaalseks. Kahjuks või õnneks see nii siiski ei ole.

Sisepoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline

Kõigepealt tuleb arvestada seda, et sisepoliitiline olukord on Saksamaal jätkuvalt komplitseeritud. Koroonakriisi ajal kasvas küll järsult toetus kristlikele demokraatidele, kes kannavad praegu suurimat vastutust riigi juhtimise eest, kuid ei ole veel selge, kes neid ennast varsti juhtima hakkab. Küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate toetaks täna ligi 40% valijatest. Võrdluseks, et 2017. aastal said nad Saksamaa Liidupäeva valimisel 33% häältest ja veebruaris oleks neid toetanud vaid veidi enam kui veerand valijatest. Tõus on seega olnud tõesti muljetavaldav. See näitab, et sakslased kiidavad üldiselt heaks selle, kuidas nende riiki on koroonakriisi ajal juhitud. Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit liigub samal ajal aga jälle uue juhi valimise poole. Paradoksaalsel kombel on seegi tulnud kasuks erakonna reitingule.

Mäletatavasti hakkas Angela Merkel juba mõne aja eest valmistama ette enda lahkumist poliitikalavalt. 2018. aastal otsustas ta jääda oma praeguse ametiaja lõpuni liidukantsleriks, aga kristlike demokraatide juhiks enam ei kandideerinud. 2018. aasta detsembris valiti selleks Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest oli saanud alles samal aastal erakonna peasekretär. Esialgu paistis, et ta sobib sellele kohale hästi. Küsitlused näitasid, et temast sai kiiresti üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Järgnes paraku rida ebaõnnestunud väljaütlemisi, mis tema populaarsust järjest kahandasid. Kui kristlikud demokraadid said 2019. aasta sügisel järjest lüüa kolmel liidumaal toimunud valimistel, mida seostati vähemalt osaliselt Kramp-Karrenbaueri kasvava ebapopulaarsusega, oli selge, et erakonna juhiks ta enam kauaks ei jää – 2021. aasta üldvalimistele minnakse kellegi teise juhtimisel. Tänavu veebruaris teataski ta, et astub ametist tagasi. Aprillis pidi toimuma kristlike demokraatide kongress, kus valitakse erakonnale uus juht, kuid koroonakriisi tõttu lükati see edasi detsembrisse. Oma kandidatuuri on kuulutanud välja mitmed tuntud tegelased, kes esindavad üpriski erinevaid suundi (seda ka välispoliitilise orientatsiooni osas). Kindlat favoriiti nende hulgast seni esile kerkinud ei ole. Pole selge, millise suuna kristlikud demokraadid lõpuks valivad.

Selge on aga see, et eelseisval poolaastal keskenduvad nad suuresti omavahelisele võimuvõitlusele, kusjuures nende võitlus erakonna tuleviku ehk selle edasise poliitilise kursi pärast võib mõjutada tuntavalt ka Euroopa tasandil toimuvat. Saksamaa põhiseaduskohus juba langetas otsuse, millega seadis kahtluse alla Saksamaa keskpanga jätkuva osalemise euroala stabiliseerimiseks mõeldud varaostuprogrammis. On ülimalt ebatõenäoline, et sellised teemad kristlike demokraatide sisevalimistel ei tõstatu.

Euroopa Liidu eesistumisega seoses hakkab mängima nüüd aga silmapaistvamat rolli ilmselt välisminister Heiko Maas (fotol), kes kuulub hoopis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ridadesse. 2021. aasta parlamendivalimistel on sotsid ja kristlikud demokraadid taas konkurendid – seegi loob ju ühe sisepoliitilise pingevälja, mis võib mõjutada Saksa poliitikute tegevust ka Euroopa tasandil. Küsimus taandub kokkuvõttes võistlemisele selles, kes suudab esineda suurema eurooplasena, aga seista samal ajal kõige tugevamalt Saksamaa huvide eest.

Ees seisab palju raskeid läbirääkimisi

Välisminister Maas on märkinud, et Saksamaa eesistumisaja fookuses saab paratamatult olema tegelemine koroonakriisi ja selle majanduslike tagajärgedega. Tema sõnul vajab just eriti selline ekspordile suunatud riik nagu Saksamaa tervet Euroopat ja toimivat maailmamajandust. “Seetõttu on see mitte üksnes märk euroopalikust solidaarsusest, vaid ka puhas majanduslik mõtlemine, kui Euroopa Liit tuleb välja oma ajaloo suurima abipaketiga”, kirjutas ta ajalehes Welt am Sonntag.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen käis lõpuks välja plaani jagada liikmesriikidele järgmise seitsme aasta jooksul keskusest kokku 750 miljardit eurot lisaraha, millest 500 miljardit oleks toetused, mida tagastama ei pea, ning 250 miljardit laenud, soodsatel tingimustel. Rahastada tahetakse seda abipaketti ühiselt võetava laenuga, mis tuleb maksta tagasi 30 aasta jooksul, alustades tagasimakseid 2028. aastal. See tähendab, et esialgu olukord küll leeveneks, kuid hiljem peaks Euroopa Liit kärpima kulutusi, suurendama riikide osamakseid ja/või hankima uusi omavahendeid (üleliiduliste maksude abil), et võetud laen tagasi maksta.

Mitmete riikide juhtivad poliitikud väljendasid selle plaani suhtes kohe skeptilisust. Soome rahandusminister, Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni ei uskunud rahvusringhäälingule YLE antud intervjuus, et pakutud mudel läbi võiks minna. Soome peab oluliseks, et liikmesriikide abistamine toimuks rohkem laenude, mitte tagastamatu abi vormis, sest viimane tuleb ju maksta lõpuks kinni kõigil liikmesriikidel ühiselt. Kulmuni muretses, et raha jagamine tagastamatu abina võib õõnestada Euroopa Liidus veelgi liikmesriikide vastutust omaenda majanduspoliitika eest. “Meie jaoks on keskse tähtsusega reeglid ja see, et neist peetaks kinni,” rõhutas ta. Järgmisel nädalal astus Kulmuni küll rahandusministri kohalt tagasi, kuid seda mitte seoses Euroopa Komisjoni plaanidega. Mõtet jagada 2/3 rahast tagastamatu abina kritiseeris ka Rootsi peaminister Stefan Löfven, sealsete sotsiaaldemokraatide juht, kelle sõnul on abipakett, mis aitab riikidel taas jalgele tõusta, küll iseenesest vajalik, kuid raha tuleks jagada laenudena, sest sellisel juhul kasutatakse seda efektiivsemalt. Löfven märkis, et plaani teostumine esialgu pakutud kujul võib viia järsu kasvuni Rootsi osamaksetes Euroopa Liidu eelarvesse.

Euroopa Komisjoni plaan vastas suuresti ettepanekutele, mida esitlesid juba varem avalikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. See võeti rõõmuhõisetega vastu kõrini võlgades Lõuna-Euroopa ja vaestes Ida-Euroopa riikides, aga pani inimesi tõsiselt muretsema nendes keskmisest paremal järjel olevates maades, kus on üritatud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Euroopa Parlamendis tervitasid seda eelkõige euroföderalistid (rohelised ja liberaalid rõhutasid siiski, et toetuste saamisel peaks olema tingimuseks austus demokraatia ja õigusriigi põhimõtete vastu), kritiseerisid eurorealistid ja -skeptikud.

Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinenud Johan Van Overtveldt (Belgia, Uus-Flaami Allianss) rõhutas, et liikmesriikidele antavad laenud ja toetused peavad olema seotud selgete tingimustega ning väga oluline on ka see, et nende rahastamismeetmete tõttu ei kannataks lõpuks inimesed, kes on oma tööga teenitud raha säästnud. Tema sõnul tuleks olla teadlik, et piirid on ka sellel, kui ulatuslikult saab toetuda olukorra päästmiseks Euroopa Keskpanga rahatrükile. Hollandi eurosaadik Derk Jan Eppink (Demokraatia Foorum) leidis samas, et Euroopa Komisjon üritab sooritada poliitilist riigipööret, millega loodaks pöördumatult ülekandeliit, kus üks osa Euroopast tahab elada teise osa rahakotil. Ta märkis, et see plaan võidakse veel liikmesriikide poolt vetostada ja läheb tegelikult vastuollu ka Euroopa Liidu aluslepingutega. “Me viime selle debati inimesteni – nende inimesteni, kes peavad maksma, ja me pöördume Saksa professorite poole, et nad läheksid riigi põhiseaduskohtusse,” lubas Eppink.

Juba reedel, 19. juunil toimub Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus liikmesriikide valitsusjuhid neid teemasid arutama hakkavad. Usun, et Saksamaa üritab leida lõpuks siiski kompromissi, mis rahuldaks ka teisi riike, kus valitseb protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (kui kasutada Max Weberi kuulsaid sõnu). Üheks algava eesistumisaja prioriteediks on aga kuulutatud läbirääkimiste taaskäivitamine Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Ühtlasi tahab Maas tegutseda vahendajana, et maandada USA ja Hiina vahel kasvanud pingeid. Veel käesoleval aastal tuleks lõplikult vormistada ka Suurbritannia ja Euroopa Liidu edasised suhted. Kõik need on väga olulised, aga ka äärmiselt keerulised ülesanded.

Artikkel ilmus 17. juunil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elame uues maailmas, kus riikidel peab olema valimiste läbiviimiseks paigas ka plaan B – juhuks, kui hääletamine ei saa toimuda valimisjaoskondades. Poolas juhtunu näitab, et selle plaani tegemist ei saa jätta viimasele hetkele.

Kirjutasin juba Kesknädala eelmises numbris sellest, et koroonakriis on löönud terves reas riikides täiesti segamini valimiste ja rahvahääletustega seotud plaanid (“Demokraatia ooterežiimil”). Poola sai sellest ülevaatest välja jäetud, sest seal 10. maile kavandatud presidendivalimisi ei olnud siis veel edasi lükatud. Lootsin kirjutada nüüd sellest, kuidas need seal praegustes ebatavalistes oludes toimusid. Kõigest mõned päevad enne 10. maid lükati aga sealgi valimised lõpuks ikkagi edasi.

Poolas juhtunu on väga õpetlik ka meie jaoks. Järeldus sellest loost on selge: Eestis tuleb panna aegsasti paika varuplaan olukorraks, kus valimisi ei saa viia läbi valimisjaoskondades, ja seda plaani peavad toetama kõik suuremad erakonnad.

Täna ei oska keegi täpselt öelda, kuidas koroonakriis edasi areneb, kuid paljud eksperdid arvavad, et sügisel võib viirus taas aktiivsemalt levima hakata ning pandeemia kestab kokku mõned aastad (kuni piisavalt suur osa maailma elanikkonnast on saavutanud selle viiruse suhtes immuunsuse). Seda silmas pidades tuleb arvestada tõsiselt võimalusega, et ka järgmise aasta oktoobris, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, kehtivad mingid piirangud inimeste koondumisele. Ettevalmistusi, et valimised taolises olukorras siiski toimuda saaksid, tuleb alustada juba praegu. Kõige olulisem on saavutada varuplaani osas erakondadeülene kokkulepe, et kõik suuremad poliitilised jõud oleksid siis valmis tunnistama valimiste legitiimsust.

Poliitiline oportunism ajas pilli lõhki

Esimene erakond, mis hakkas Poolas koroonakriisile viidates nõudma presidendivalimiste edasilükkamist, oli märtsis Poola Sotsialistlik Partei (PSP). See on küll väga pika ja tähelepanuväärse ajalooga, kuid tänapäeval suhteliselt väike poliitiline jõud, mille ridadesse kuulub ainult üks senaator, kes osutus eelmisel aastal valituks vasakparteide valimisliidu kandidaadina. PSP leidis, et olukorras, kus riigis on kehtestatud piirangud, ei saa viia läbi valimiskampaaniat tänavatel, kandidaatide võimalused televisooni pääseda on aga üsna ebavõrdsed ning sellest tulenevalt oleksid valimised sellistes tingimustes ebaausad. Kritiseeriti ka võimupartei plaani võimaldada garantiini pandud inimestel ja üle 60-aastastel hääletada posti teel, sest sellega kaasnevad inimkontaktid seadvat ikkagi ohtu postitöötajad ja valimiskomisjonide liikmed, muutes samas valimisprotsessi kontrollimatuks ning avades võimalusi mitmesugusteks rikkumisteks.

PSP rõhutas, et valimisseaduse kavandatud muutmine oli vastuolus põhiseadusega. Senatit kutsuti üles neid muudatusi tagasi lükkama. Ühtlasi pöörduti kõigi fraktsioonide poole üleskutsega alustada koheselt, võrdsetel alustel ning ilma eeltingimusteta läbirääkimisi, et leida parim õiguspärane viis valimiste edasilükkamiseks. Kohalike omavalitsuste poole pöörduti üleskutsega keelduda nende valimiste korraldamises osalemisest. Kõiki kodanikke kutsuti üles väljendama avalikult vastuseisu valimiste toimumisele 10. mail.

Poolas peab presidendivalimistel kandideerimiseks koguma hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 100 tuhat toetusallkirja. PSP nendel valimistel oma eraldi kandidaati üles ei seadnud, kuid erakonna juhatus oli langetanud otsuse toetada Robert Biedrońi, kes esines vasakjõudude ühiskandidaadina. Biedroń, keda toetas siis küsitluste kohaselt umbes 6% valijatest, hakkas omakorda rääkima, et võimupartei Õigus ja Õiglus juht Jarosław Kaczyński tahab viia need valimised läbi iga hinna eest. “Kui Kaczyński räägib urnidest, kardan ma, et ta räägib mitte valimisurnidest, vaid ühtedest teistest urnidest. Ja see on täna Kaczyński valitsemise sümbol: võimu nimel üle laipade,” kuulutas Biedroń.

Koroonakriisi puhkedes oli toetus võimuparteile kasvanud. Küsitlused näitasid, et selle kandidaat, ametisolev president Andrzej Duda võidaks need valimised päris kindlalt. Opositsioon armastab kujutada teda Kaczyński käpikuna. Biedroń ja teised oponendid asusid süüdistama võimuparteid soovis viia valimised läbi võimalikult kiiresti, et vältida peagi saabuva suure majanduslanguse negatiivset mõju oma kandidaadi valimistulemusele.

Vasakpoolsete tuules hakkasid rohelised propageerima valimiste boikoteerimist. Eelmisel aastal said nad Poola parlamendi alamkojas kolm kohta 460-st osana parem- ja vasaktsentriste ühendavast valimisliidust, mida juhib Poola suurim opositsioonipartei Kodanike Platvorm. Presidendivalimistel olidki rohelised joondunud nüüd selle erakonna kandidaadi Małgorzata Kidawa-Błońska taha. Märtsi lõpus peatas Kidawa-Błońska oma valimiskampaania ja ühines üleskutsega valimisi boikoteerida. Ta rõhutas, et valimiste korraldamine sellises olukorras oleks “kriminaalne akt”, millega seatakse ohtu inimeste elud. Tema teatele eelnenud nädalal hakkasid küsitlused näitama, et Duda võib võita valimised tugeva ülekaaluga juba esimeses voorus.

Võimupartei tuli sellise üliterava kriitikaga silmitsi seistes välja plaaniga korraldada valimised täielikult posti teel, kuid see valas üksnes õli tulle. Opositsioon võttis kasutusele narratiivi, mille kohaselt oleks valimiste läbiviimine väljakuulutatud ajal rünnak demokraatia vastu. Nõuti, et valimised lükataks edasi, kuid puudus üksmeel selles, millal need siis toimuma peaksid. Võimupartei esindajad käisid välja idee pikendada presidendi praegust ametiaega kahe aasta võrra, aga selle peale karjuti: diktatuur! Osad tegelased leidsid, et õige aeg valimiste läbiviimiseks oleks sügisel (justkui poleks nad kuulnud, et siis võib saabuda koroonaviiruse teine laine).

Kahtlemata on suur osa opositsiooni kriitikast olnud õigustatud. Poola seadused näevad ette, et valimistega seotud reegleid ei tohi muuta hiljem kui kuus kuud enne valimisi. Samuti ei peeta põhiseaduspäraseks, et valimised taheti viia läbi ainult posti teel. Loomulikult soovis võimupartei Õigus ja Õiglus, et presidendivalimised toimuksid ajal (nüüd või kahe aasta pärast, kui majandus on loodetavasti taastunud), mil nende kandidaadil on paremad võimalused edu saavutada. Ka lõpuks langetatud otsust valimised ikkagi ära jätta võib seostada sellega, et viimaste küsitluste kohaselt oleks need läinud teise vooru, kust võinuks väljuda võitjana ajakirjanik Szymon Hołownia – sõltumatu kandidaat, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ja üritas koondada enda taha kõiki poliitikutes pettunuid (valimisloosung: “Me ei saa loota poliitikutele. Aga me võime toetuda üksteisele.”). Tema kiire lõpuspurt võis mõjuda võimuparteile nüüd ilmselt hirmutavalt.

Samas on aga ka opositsiooniparteid käitunud viimastel kuudel täiesti oportunistlikult. Keerulises olukorras lahenduste otsimise asemel on valitsenud kohati lausa jõhker ebakonstruktiivsus. Pinged on aetud ühiskonnas sihilikult võimalikult suureks. Kuidas sellest olukorrast lõpuks välja tullakse, see on Poola probleem. Meie jaoks siin on aga oluline mõelda, kuidas vältida võimalust sarnasteks arenguteks Eestis, kui peaks tõesti juhtuma, et koroonaviirus jääb ringlema pikemaks ajaks.

Ainult tehnilisest lahendusest ei piisa

Eestis on kasutusel ka elektrooniline hääletamine interneti kaudu ning tehniliselt ei oleks raske viiagi valimised vajaduse korral läbi ainult sel teel, kuid selleks on vaja panna juba eelnevalt paika õiguslikud alused, mis seda võimaldaksid – see tähendab, et vaja on laiapõhjalist poliitilist kokkulepet selle kohta, millistel tingimustel ja millises olukorras võivad valimised piirduda ainult e-hääletamisega.

Ja on oluline, et selle kokkuleppega ühineksid kõik parlamendierakonnad, et nad kõik oleksid valmis tunnistama selliste valimiste tulemusi. Ei oleks võib-olla suurt vahet, kui Vasakpartei või rohelised kutsuksid Eestis üles valimisi boikoteerima ning kuulutaksid need rünnakuks demokraatia vastu, aga kui sama teeksid Reformierakond või sotsid, EKRE või Isamaa, mõjuks see meie ühiskonnale liiga laastavalt. Ja on selge, et sellise kokkuleppe eelduseks on e-valimistega seotud hirmude kõrvaldamine.

MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder on soovitanud anda e-valimiste süsteemi pool aastat enne valimisi häkkerite kätte testimiseks, nagu on tehtud Šveitsis. On raske näha ühtegi põhjust, miks seda ei võiks teha ka Eestis. Just sellise testi edukas läbimine võib ju anda süsteemi suhtes sellise kindlustunde, mida on vaja, et sünniks poliitiline kokkulepe selle kohta, et valimised võivad toimuda (erandlikel juhtudel) ka ainult e-hääletamise teel. Kui ärgatakse alles siis, kui häda juba käes, on hilja rabelema hakata – seda näitas Poolas juhtunu nüüd küll päris ilmekalt.

Artikkel ilmus 20. mail 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Elame kummalisel ajal, mil paljude inimeste senised arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi, kuid nüüd räägitakse, et näo ees maskide kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Kohati propageerivad seda isegi samad inimesed, kes soovisid seda varem täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga küsimus on ka turvalisuses – avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islamikogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas siiski veerema. Mõned kuud hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja vastava eelnõu. Eesti Pagulasabi ning Inimõiguste Keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

Tsahkna-Reinsalu algatust ei toetanud samas ka sotsid, ja välisministeerium, mida juhtis siis hiljem nendega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatete kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu Ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi, mille koostas juba varasemalt oma seisukohta väljendanud Espak, kes kinnitas taas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika. Seega ei piiraks selle keelamine ka usuvabadust.

“Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,” kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burkade kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel Riigikogus vastava eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja omapoolse eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

Mõte kehtestada burkakeeld kerkis Eestis üles ajal, mil küsitlused näitasid, et paljude arvates oli kõige olulisem sel hetkel meie ühiskonna ees seisnud probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi Ühiskonnauuringute Instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75% vastajatest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenikekriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus aga vaikselt poliitilisest päevakorrast ka burkakeelu kehtestamine.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osade arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (tänane Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abil parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maskide kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus ta lõpuks ametlikult AS Semetron esindajaks, mille huvide eest seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, mille müügiesindajana Tsahkna on nüüd tegutsenud, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide maaletoojana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle omab valitsevat mõju investeerimisühing UP Invest OÜ, millel see on ühtlasi ka Sakala väljaandja AS Postimees Grupp üle. UP Invest OÜ ise on omakorda MM Grupp OÜ kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisele ei omanud need asjaolud absoluutselt mitte mingit mõju.

Kahtlemata on õigus neil, kelle väitel aitab maskide kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus osas hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burkad võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem on saanud sellest aga paljude jaoks siiski usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks saadik, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. “Kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,” selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. “Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.”

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

Kui nüüd tahetakse teha maskide kandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest osade hinnangute kohaselt võibki uus koroonaviirus ja/või selle mutatsioonid ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab panema paika, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Lugu sai kirjutatud 25. aprillil 2020 ajalehele Sakala. Ilmus ajalehes toimetatud kujul 5. mail. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.