Rubriik: maailm

Elame kummalisel ajal, mil paljude inimeste senised arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi, kuid nüüd räägitakse, et näo ees maskide kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Kohati propageerivad seda isegi samad inimesed, kes soovisid seda varem täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga küsimus on ka turvalisuses – avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islamikogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas siiski veerema. Mõned kuud hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja vastava eelnõu. Eesti Pagulasabi ning Inimõiguste Keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

Tsahkna-Reinsalu algatust ei toetanud samas ka sotsid, ja välisministeerium, mida juhtis siis hiljem nendega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatete kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu Ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi, mille koostas juba varasemalt oma seisukohta väljendanud Espak, kes kinnitas taas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika. Seega ei piiraks selle keelamine ka usuvabadust.

“Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,” kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burkade kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel Riigikogus vastava eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja omapoolse eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

Mõte kehtestada burkakeeld kerkis Eestis üles ajal, mil küsitlused näitasid, et paljude arvates oli kõige olulisem sel hetkel meie ühiskonna ees seisnud probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi Ühiskonnauuringute Instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75% vastajatest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenikekriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus aga vaikselt poliitilisest päevakorrast ka burkakeelu kehtestamine.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osade arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (tänane Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abil parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maskide kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus ta lõpuks ametlikult AS Semetron esindajaks, mille huvide eest seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, mille müügiesindajana Tsahkna on nüüd tegutsenud, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide maaletoojana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle omab valitsevat mõju investeerimisühing UP Invest OÜ, millel see on ühtlasi ka Sakala väljaandja AS Postimees Grupp üle. UP Invest OÜ ise on omakorda MM Grupp OÜ kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisele ei omanud need asjaolud absoluutselt mitte mingit mõju.

Kahtlemata on õigus neil, kelle väitel aitab maskide kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus osas hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burkad võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem on saanud sellest aga paljude jaoks siiski usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks saadik, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. “Kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,” selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. “Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.”

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

Kui nüüd tahetakse teha maskide kandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest osade hinnangute kohaselt võibki uus koroonaviirus ja/või selle mutatsioonid ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab panema paika, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Lugu sai kirjutatud 25. aprillil 2020 ajalehele Sakala. Ilmus ajalehes toimetatud kujul 5. mail. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Koroonakriisi tõttu on kuulutatud paljudes riikides välja eriolukord ja kehtestatud ranged liikumispiirangud. Edasi on lükatud ka terve rida valimisi. Pole selge, millal maailm jälle normaalse elukorralduse juurde naaseb.

Enim rahvusvahelist tähelepanu on saanud Ungari, kus peaminister Viktor Orbán (fotol) lasi parlamendil anda endale tähtajatu õiguse juhtida riiki ainult oma dekreetide ja määrustega. Orbáni kodumaised kriitikud on nimetanud seda autoritaarseks riigipöördeks, millega kehtestati “koroonadiktatuur”. Tema toetajad rõhutavad, et parlament võib peaministrile antud õigused igal ajal tagasi võtta. Samas unustatakse enamasti lisada, et selleks on vaja peaministri enda algatust või parlamendi kahekolmandikulist häälteenamust, mille saavutamine on sisuliselt võimalik ainult Orbáni nõusolekul, sest parlamendis kuulub 2/3 kohtadest praegu tema toetajatele (viimastel valimistel said nad vähem kui pooled häältest, aga tänu enda huvides ümber tehtud valimisseadusele kindlustati konstitutsiooniline enamus).

Ungari puhul on kriitikud rõhutanud sedagi, et eriolukorra ajaks on seal peatud valimiste ja rahvahääletuste läbiviimine. Tuleb aga märkida, et see puudutab ainult erakorralisi valimisi. Järgmised korralised valimised peaksid seal toimuma alles 2022. aasta sügisel. Tõenäoliselt on eriolukord selleks ajaks siiski lõppenud. Orbán võib küll olla autoritaarsete kalduvustega, kuid vaevalt kehtestab ta kunagi nii avaliku diktatuuri, kus valimisi enam üldse ei toimu. Valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisest on praegu aga loobutud ka paljudes teistes riikides.

Armeenias, Itaalias ja Venemaal lükati koroonakriisi tõttu edasi rahvahääletused põhiseaduse muutmise küsimuses. Šveitsis, kus rahvahääletused toimuvad tavapäraselt mitmel korral aastas, lükati edasi kolm maisse kavandatud rahvahääletust. Viimati juhtus midagi sellist seal 1951. aastal. Toona oli põhjuseks suu- ja sõrataudi puhang osades kantonites. Põhja-Makedoonias ja Serbias lükati edasi parlamendivalimised. Kahes Hispaania autonoomses piirkonnas, Baskimaal ja Galiitsias, lükati edasi regionaalparlamentide valimised, Austrias mõned kohalikud valimised. Itaalias on lükatud edasi terve rida kohalikke ja regionaalvalimisi.

Pidades silmas tekkinud olukorra keerukust, ei ole valimisi edasi lükates nüüd tavaliselt määratud kindlat kuupäeva, mil need toimuma peavad. Erandiks on selles osas Suurbritannia, kus 7. maile kavandatud kohalikud valimised lükati edasi järgmise aasta 6. maile. See oli aga tingitud sellest, et kohalikud valimised toimuvadki seal jao kaupa igal aastal. Lihtsalt nendes omavalitsustes, kus need pidid toimuma tänavu, viiakse valimised läbi aasta hiljem, kui see siis võimalikuks osutub.

Prantsusmaal jäid valimised pooleli

Kõige veidram olukord on tekkinud Prantsusmaal. Märtsi keskel leidis seal aset kohalike valimiste esimene voor. Teine voor pidi järgnema nädal hiljem, kuid lükati kohe pärast esimest vooru edasi. Seega jäid valimised sisuliselt pooleli. Seadus sellist võimalust ette ei näinud. Praegu vaidlevad õigusteadlased selle üle, kas tuleks viia uuesti läbi ka valimiste esimene voor.

Prantsuse valitsus soovis tegelikult lükata edasi juba 15. märtsil toimunud kohalike valimiste esimese vooru, kuid parlamendi ülemkoja spiiker, linnapeade ühenduse juht ja mitmed teised mõjukad ametikandjad olid selle vastu. Opositsioon nõudis valimiste toimumist. Nii andiski president Emmanuel Macron esialgu survele järele ja valimisi edasi ei lükatud. Päev enne esimest vooru kuulutas peaminister Édouard Philippe aga välja karmimad piirangud viiruse leviku ohjeldamiseks. Suleti paljud asutused ja kauplused. Valimisaktiivsuseks kujunes 44,6% – madalaim näitaja Prantsusmaa kohalike valimiste ajaloos. Järgmisel päeval teatas president, et lükkab valimiste teise vooru edasi.

Millal teine voor toimub, ei ole täna veel muidugi päris selge. Kehtivas valimisseaduses on sõnaselgelt öeldud, et see peab toimuma nädal pärast esimest. Päris pretsedenditu teise vooru edasilükkamine ei ole. 1973. aastal lükati see Madagaskari lähedal asuval Réunioni saarel edasi viitega erakorralistele asjaoludele, sest vahepeal tabas saart orkaan, mis tappis kümme inimest ja tekitas suuri purustusi. Osad õigusteadlased leiavad siiski, et teise vooru edasilükkamine peaks tühistama nüüd ka esimese tulemused, sest valimised on mõeldud toimuma just kahel järjestikulisel nädalavahetusel, ühtse blokina. Teised on asunud aga seisukohale, et see vahe võib venida mõne kuuni, kui viivitus on tingitud erakorralistest asjaoludest ja erakondade vahel valitseb edasilükkamise osas konsensus.

Riiginõukogu arvamuses leiti, et kui vahe kahe vooru vahel venib pikemaks kolmest kuust, tuleb korraldada esimene voor uuesti. Seega peaks teine voor toimuma nüüd hiljemalt juunis. Selle täpne aeg tuleb panna valitsuse poolt paika hiljemalt 27. mail. Need kohalike volikogude liikmed, kes osutusid valituks juba esimeses voorus, peavad astuma ametisse kohe, kui olukord riigis seda võimaldab, aga mitte hiljem kui juunis. Kuni uute linnapeade valimiseni jäävad ametisse senised – isegi kui nende nimekirjad said valimiste esimeses voorus lüüa. Kui olukord ei võimalda viia valimiste teist vooru läbi ka juunis, tuleb korraldada täiesti uued valimised. Sellisel juhul pikendatakse veelgi seniste saadikute ametiaega.

Märtsi alguses toetas Prantsusmaal valitsust ja presidenti vaid umbes kolmandik rahvast. Koroonakriisi süvenedes on nende reiting küll paranenud, kuid enamik prantslastest ei ole nende tegevusega rahul ka täna. Kohalike valimiste esimene voor oli president Macroni partei La République En Marche! jaoks sisuliselt läbikukkumine. Selles mõttes oleks võib-olla võimupartei huvides, kui valimised tulekski lõpuks otsast peale uuesti korraldada. Samas ei maksa arvata, et seal praegu sihilikult selles suunas töötatakse.

Opositsioonilised jõud ei ole piirdunud Prantsusmaal nüüd lihtsalt valitsuse sammude kritiseerimisega, vaid on teinud ka hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid koroonakriisile vastamiseks. Üllatavalt põhjalik, kaugeleulatuv ja laiahaardeline on näiteks Prantsusmaa Kommunistliku Partei märtsi lõpus avaldatud 18-leheküljeline ettepanekute pakett. Muu hulgas tegid kommunistid ettepaneku luua rahvuslik kriisikomitee, kuhu kaasataks lisaks kõigile parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka teadlased, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad. Ajaks, mil see kriis läbi saab, võivad prantslaste poliitilised eelistused olla kõvasti muutunud.

Baieris hääletati lõpuks posti teel

Kohalikud valimised toimusid 15. märtsil ka Saksamaa suurimal liidumaal. Baieris on üldiselt küll kasutusel proportsionaalne valimissüsteem, kuid samas valitakse otse rahva poolt ka linnapead ja vallavanemad. Need valimised lähevad teise vooru, mis leiab aset kaks nädalat hiljem, kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust. Nii juhtus paljudes omavalitsustes ka tänavu. Seal teist vooru edasi ei lükatud – see otsustati lihtsalt viia läbi täielikult posti teel. Valimismaterjalid saadeti inimestele koju.

Baieri Maapäeva asepresident Markus Rinderspacher (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas arvamust, et edaspidi võiks viia Saksamaal täielikult posti teel läbi ka liidupäeva- ja maapäevade valimised. Seda isegi tavaolukorras. Kui 1957. aastal viidi Saksamaal sisse võimalus posti teel hääletada, oli see mõeldud erandlikeks juhtudeks, et valimistest saaksid võtta osa ka haiged, puhkustel viibijad ja need, kes peavad olema pühapäeviti tööl. Rinderspacher tõi aga välja, et posti teel hääletajate osakaal on järjest kasvanud. Saksamaa Liidupäeva valimisel anti 2017. aastal sel moel juba 28,6% ja Baieri Maapäeva valimisel 2018. aastal 38,9% häältest, kusjuures mõnes omavalitsuses hääletas siis nii suurem osa valijatest. Valimisjaoskondade kaotamine aitaks hoida märkimisväärselt kokku valimiste läbiviimisega seotud kulutusi.

Kriitikud on toonud posti teel hääletamisega seoses välja peamiselt kaks punkti: ei saa tagada hääletamise salajasust, sest ei ole võimalik teha kindlaks, kas valija oli oma häält andes üksi ja keegi teda ei mõjutanud; see nihutab tegelikku valimispäeva ettepoole ning valijad ei saa enam reageerida viimastele sündmustele. Eestis kritiseeritakse samade argumentidega sageli e-hääletamist, mis kujutab endast sisuliselt posti teel hääletamise tehniliselt nüüdisaegsemat vormi. See aga viib paratamatult mõttele, et meilgi tuleks panna siin paika õiguslikud alused juhuks, kui valimisi jaoskondades läbi viia ei saa. Järgmise aasta sügiseks, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, on olukord loodetavasti paranenud, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda ka erandlikeks juhtudeks. Eriolukord ei pea tingimata tähendama valimiste ärajätmist.

Artikkel ilmus 15. aprillil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Venemaal aprillis toimuv üleriigiline hääletus põhiseadusmuudatuste heakskiitmiseks ei ole järgimist vääriv eeskuju. Seda otsides tasuks vaadata pigem Läti ja Itaalia poole.

Venemaa president Vladimir Putin algatas jaanuaris seaduseelnõu riigi põhiseaduse muutmiseks. Korraga viiakse sisse terve rida muudatusi. Nende hulgas leidub nii üsna mõistlikke ja mõistetavaid kui ka küsitavamaid. Riigiduuma, millel on praegu sisuliselt kõigest õigus nõustuda presidendi poolt nimetatud peaministriga (parlament võib esitatud kandidaadid küll kolmel korral tagasi lükata, aga pärast seda paneb president peaministri paika üksinda ning saadab Riigiduuma laiali, et toimuda saaksid uued parlamendivalimised; valitsuse saab ametist tagandada ainult president), peaks saama õiguse panna ametisse peaminister ja tema ettepanekul ka kõik teised ministrid, kusjuures presidendil puuduks õigus neid tagasi lükata. Üks isik võiks edaspidi olla president ainult kaks ametiaega (kokku, mitte vaid järjestikku).

Kriitikud on näinud nende muudatuste taga Putini plaani jätkata Venemaa, kui tema neljas ametiaeg presidendina 2024. aastal lõpeb, valitsemist peaministrina. Võib-olla on neil õigus. Putin on jätkuvalt Venemaa populaarseim poliitik. Küsitluste kohaselt usaldab või pigem usaldab teda 72-73% elanikkonnast. Need, kes teda ei usalda, moodustavad vähem kui veerandi kogu rahvast. Ükski teine tuntud poliitikategelane ei ole venelaste poolt nii kõrgelt hinnatud. Tema isiklik populaarsus on kõvasti suurem ka võimupartei Ühtne Venemaa reitingust. Selle erakonna kindlad toetajad moodustavad umbes kolmandiku elanikkonnast. 2024. aastal presidendiametist lahkudes on Putin küll juba 71-aastane, aga Ameerika Ühendriikides toimuvat vaadates ei ole selline vanus nähtavasti mingi takistus. Mina ei usu, et Putin kavatseb lahkuda riigitüürilt alles jalad ees, nagu tegid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kuid välistada seda muidugi ei saa.

Aga võimalik on ka teistsugune tõlgendus. Nimelt see, et Putin ongi alustanud riigi ettevalmistamist olukorraks, mis tekib pärast tema enda lahkumist. Sellest vaatepunktist on parlamendi rolli tugevdamine presidendi arvelt igati positiivne. Ei saa ju kuidagi lõpuni kindel olla, milline inimene selle ametikoha pärast Putini lõplikku lahkumist enda kätte haarab. Maailmas ringi vaadates tasub olla pigem ettevaatlik. Parlamendi tugevdamine peaks tõenäoliselt tagama edaspidi Venemaa stabiilsema arengu ehk vähendama tugeva isikuvõimuga kaasnevaid ohte.

Juriidiliselt ebaoluline hääletus

Üldiselt on Putini kavandatud muudatused põhiseaduses suunatud nn. suveräänse demokraatia kindlustamisele. Tahetakse panna paika, et Venemaa põhiseadus käib üle rahvusvahelisest õigusest. Peaminister, ministrid ja föderaalasutuste juhid, kubernerid, senaatorid, rahvasaadikud ning kohtunikud ei tohi omada välisriigi kodakondsust ega elamisluba. Jne. Märtsi alguses esitas Putin veel täiendavaid muudatusettepanekuid: määratleda abielu põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel, anda vene rahvale riigi põhirahvuse (riiki loova rahvuse) staatus, lisada esivanematelt saadud väärtuste loetellu usk Jumalasse. Kõiki punkte ei ole mõtet siin üles lugeda.

Üksikutesse muudatustesse võib suhtuda kuidas tahes, aga hääletusele lähevad need paketina, mitte ükshaaval. Liberaalne (parlamendiväline) opositsioon on kogu seda protsessi teravalt kritiseerinud, pakkudes samas alternatiivseid muudatusi, kuid ei oma üksmeelt selles, kas kutsuda inimesi üles hääletust boikoteerima või koonduda hoopis loosungi “Ei!” taha, et muuta see umbusaldusavalduseks võimudele. Kommunistid hääletasid (parlamendis) juba põhiseaduse muutmise poolt. Enese sõnul tegid nad seda vastumeelselt, kuid lihtsalt ei saanud hääletada nüüd kuidagi sellise paketi vastu, mis hõlmab muu hulgas punkte, mille järgi alampalk ei tohi olla Venemaal madalam elatusmiinimumist ja tuleb minna üle pensionide korrapärasele indekseerimisele. Tegemist on tõesti tõelise ühepajatoiduga.

Küsitlused näitavad, et rahvahääletusel kiidetakse see pakett samuti heaks. Nende kohaselt ei jää põhiseaduse muutmise toetajate osakaal alla presidendi enda reitingule. Ka siis, kui küsitakse üksikute muudatuste kohta, ei leidu ühtegi sellist, mille puhul oponendid oleksid ülekaalus. Isegi ettepanekut anda põhiseaduslik staatus ja roll Riiginõukogule (praegu tegutseb see presidendi juures nõuandva organina; sellegi muudatuse taga näevad kriitikud Putini soovi luua endale mingi eluaegne ametikoht, kust jätkata Venemaa juhtimist) toetab 58%, ei toeta 28% küsitletutest. Seega võib olla juba ette üsna kindel, et rahvas kiidab Putini paketi heaks.

Nali seisneb selles, et kogu see üleriigiline hääletus on juriidiliselt täiesti ebaoluline. Tuntud poliitikavaatleja Viktor Hamrajev tõi ajalehes Novaja Gazeta välja, et Putini poolt parlamendile esitatud eelnõu sõnastuse kohaselt pannakse see rahvahääletusele alles siis, kui sellest on juba saanud seadus. “Teiste sõnadega, hääletamise ajal annavad venelased hinnangu muudatustele, mis on de jure juba saanud kehtiva põhiseaduse uuteks normideks,” märkis Hamrajev. “Mingit juriidilist vajadust selleks hääletuseks ei ole.” Tegemist on sisuliselt enneolematu arvamusküsitlusega, mis leiab aset väljaspool olemasolevat õigusraamistikku – põhiseaduse tegelik muutmine toimub juba enne rahvahääletust Riigiduuma, Föderatsiooninõukogu ja Venemaa regioonide seadusandlike kogude otsustega.

Miks oli Putinil üldse vaja tulla välja mõttega korraldada selline rahvahääletus, millest midagi ei sõltu? Peamine põhjus on tõenäoliselt see, et nii saab ta suruda soovitud muudatused kergemini läbi nendes ülalnimetatud kogudes, kus asi võinuks muidu venima jääda. Kui tema plaan ei sisaldaks kogu paketi saatmist rahvahääletusele, oleks see seal ilmselt juppideks lahti võetud.

Vaadakem Itaalia ja Läti poole!

Putini plaani Eestis matkida ei maksa. Kui korraldada siin mõni rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses, võiks nii selle juriidiline alus kui ka küsimus ise olla väga selge. Näiteks on nüüd Itaalias ootel (algselt pidi see toimuma 29. märtsil, kuid koroonaviirusega seoses lükati määramata ajaks edasi) rahvahääletus põhiseadusmuudatuse kohta, millega seal vähendatakse parlamendisaadikute arvu. Parlamendi mõlemad kojad kiitsid selle küll juba heaks, aga osa saadikuid kasutas võimalust kutsuda esile tagasilükkav referendum.

Meie lõunanaabrite juures Lätis saab teatavasti algatada rahvaalgatuse korras mitte üksnes tühistamisreferendumeid ja seaduseelnõusid, vaid isegi rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks. Rahvahääletuse toimumiseks peab seal sellist algatust toetama vähemalt 10% valijaskonnast. Vastava võimaluse loomine algatati rahvaalgatuse korras. Kuna parlament lükkas selle esialgu tagasi, läks asi 2008. aastal rahvahääletusele – 97% hääletanutest toetas rahvale sellise võimaluse andmist, kuid põhiseadus jäi siiski muutmata, sest kokku ei saadud vajalikku kvoorumit. Põhiseaduse muutmiseks pidanuks seda toetama vähemalt pool valijaskonnast, aga valimisaktiivsuseks kujunes ainult 42%, sest rahvavõimu laiendamise vastu olnud poliitilised jõud otsustasid seda rahvahääletust boikoteerida. Läti president Valdis Zatlers märkis aga tulemusi kommenteerides, et neid silmas pidades peaks parlament nõutud muudatused võimalikult kiiresti ise ära tegema. Ja nii Lätis lõpuks tehtigi.

Rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks on toimunud seal seni vaid korra. 2011. aastal, kui selle algatas president Zatlers (Lätis on ka presidendil selline õigus). 94% hääletanutest toetas parlamendi tagasikutsumist. Järgnenud ennetähtaegsetel valimistel kogus Zatlersi juhitud uus erakond 21% häältest. Zatlers oli saanud presidendiks poliitikute tagatoakokkuleppe tulemusel, aga osutunud selles rollis liiga sõltumatuks tegijaks. Teiseks ametiajaks teda seetõttu enam ei kinnitatud. On selge, et rahvahääletuse parlamendi tagasikutsumiseks algataski ta selleks, et saaks sinna ise sisse purjetada. Tema poliitiline karjäär ei jätkunud siiski enam kuigi kaua ja ka tema erakonna tähelend lõppes varsti.

Eestis võiks president omada õigust algatada rahvahääletus parlamendi tagasikutsumiseks minu arvates ainult juhul, kui ta ka ise valitaks otse rahva poolt ja parlamendil oleks samasugune õigus algatada rahvahääletus presidendi tagasikutsumiseks. Küll aga peaks olema õigus parlamendi tagasikutsumiseks rahval (nagu Lätis), kes on selle ametisse pannud. Ja vähemuste õiguste tagamiseks võiks meiegi parlamendis (nagu Itaalias) olla vähemalt viiendikul saadikutest õigus saata muudatused põhiseaduses, mille parlament on heaks kiitnud, lõpuks ikkagi ka rahvahääletusele. Mitte sellisele (nagu Venemaal), millest midagi ei sõltu, vaid sellisele, kus langetatav otsus omab ka mingit juriidilist kaalu.

Artikkel ilmus 18. märtsil 2020 ajalehes Kesknädal. Kirjutatud sai see märtsi alguses, kui ei olnud veel teada, et Putin laseb oma presidendi ametiajad nullida. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.