Kuprini “Jumalasalgajad”

Vene kirjanik Aleksandr Kuprin (1870-1938) viibis valgete taganemisel 1919. aasta lõpus mõned kuud Eestis ning kogumik “Jumalasalgajad. Lood Vene hinge allakäigust” (koostanud ja tõlkinud Paavo Kivine) sisaldab ka siin kirjutatud poliitilist publitsistikat.

Tema keel on väga täpne ja terav ning halastamatu ja illusioonideta bolševismi suhtes, mistõttu on eriti üllatav, et teda 1937. aastal Venemaale tagasi pöördumisel kohe maha ei lastud. Nähtavasti oli põhjuseks Kuprini vilets tervis, mis tõotas juba niigi peatset lõppu, aga ka soov näidata maailmale, et Nõukogude Liidus võib elada isegi selline vana antikommunist.

“Jumalasalgajad” on kogumiku üks lühemaid kilde, poolteist lehekülge, ning selle valimisest raamatu pealkirjaks võib jääda ekslikult mulje, et nende kaante vahel ongi koos lihtsalt mingi religioosne, ateismivastane valing. Nii see siiski ei ole…

Kuprin näeb Venemaal bolševike võimuletulekule järgnenud massilises avalikus jumalasalgamises järgnemist revolutsiooni jõugupealikele, mitte inimeste sisemist veendumust.

“Et vene inimene verevalamise aegadel Jumalast palge ära pöörab, sellest saan ma veel aru. Nõnda teeb ka sunnitööline, kes enne pererahva une pealt tapmist katab rätiga ikooni,” kirjutab ta. “Kuid ma ei suuda endale ette kujutada, mida tunneb või mõtleb kostromaalasest vene mužikk, kui tema nähes tallatakse jalge alla Jeesus Kristuse leebe pale, sellesama lähedase ja oma Kristuse, keda ta hoiab vammuse all südames.”

“Muidugi, eks järgi nad orjalikult revolutsiooni jõugupealikke, kellele Kristuse, Neitsi Maarja ja Püha Nikolause lihtrahvalikud, armsad, lähedased, omased kujud tunduvad märksa ohtlikumate takistustena nende hävitusteel kui raskesti mõistetav ja abstraktne Jumal,” lisab Kuprin samas.

“Ent millegipärast tundub mulle, et paljud neist (mis värviga nad end ka ei kataks, jäävad nad siiski venelasteks), sooritanud oma päevased mõnitused, löövad enne magamaminekut voodipeatsis risti ette, seejärel aga katavad ristimärkidega iga väiksemagi tekiprao,” lõpetab ta oma mõtiskluse. “Milline alandav orjalikkus! Milline ülim argus! Milleni küll võib jõuda oma allakäigul “uhke” inimhing.”

Ma ei tea, mil määral oli religioosne inimene Kuprin, aga minu (kui täiesti ilmaliku kasvatuse saanu) nö. usutunnistus on lühidalt kokkuvõetuna järgmine…

Saatan on raske sotsiaalne haigus, mida religioon võib aidata leevendada. Religioonid tekkisid, et korrastada inimestevahelisi suhteid. Kogu jutt paradiisist ja põrgust, karmast jms. mõeldi välja, et mõjutada inimeste käitumist positiivses suunas siin ilmas – Jumal on vaid sümbol tähistamaks midagi, millel puudub täpne määratlus, aga millesse uskumine peaks panema inimesed järgima neid käske, mis aitavad olla parem inimene (sa ei tohi tappa jne.), et valitseks rahu inimeste vahel.

Selline on minu meelest olnud ajalooliselt kõikide või vähemalt enamike tänapäevani säilinud religioonide peamine sotsiaalne funktsioon, nende olemasolu mõte ja tuum. Probleemid tekivad muidugi sellest, et inimkonna arengu käigus on religioon, mis on lihtsalt omamoodi keel, saanud selle sisu jõustamiseks terve hulga erinevaid vorme, mis kohati konkureerivad ehk teineteisele vastanduvad ega pea neist ühistest käskudest alati kinni.

Bolševism oli minu käsitluses samuti religioon, mõnes mõttes väga lähedane messianistlikule kristlusele (Marx kui isa, Lenin kui poeg, teooria kui püha vaim), mistõttu see leviski siis nii hoogsalt just Venemaal, lubades apokalüpsisele (maailmarevolutsioonile) järgnevat maapealset paradiisi (kommunismi).

Venemaal toimus seega sisuliselt lihtsalt katse asendada religiooni üht vormi teisega, mis põhines küll teoorias religiooni eitamisel, kuid oli seda tegelikult ka ise, ja luua selle käigus forsseeritult uus inimene. Kuidas see reaalsuses välja kukkus, selle kohta võibki lugeda Kuprini raamatust.

Sooduskampaania raames ostes maksis 1.70, aga praegu on umbes poole kallim ehk jätkuvalt väga odav.

Fakte Läti kohta

Eelmisel aastal imunud teatmeteos “Läti: 1000 küsimust ja vastust”, mille sai sooduskampaania raames hinnaga 4.90, sisaldabki just seda, mida pealkiri ütleb.

Küsimused on jagatud viide kategooriasse, alustades ajaloost ja lõpetades Eesti-Läti sidemetega. Ligi kolmandiku raamatu mahust moodustavad arvukad lisad, mis ulatuvad Läti valitsejate ning filmi- ja laulufestivalide võitjate loeteludest läti ja liivi nimede tähenduste selgitamiseni.

Küsimuste-vastuste kaudu võib saada teada näiteks seda, et enne ristiusu tulekut oli Läti aladel kombeks matta surnuid lävepaku alla ning nõiad lendasid seal pärimuse kohaselt ringi mitte luudade, vaid hoopis tammetüvede seljas.

Esimene vabamüürlaste loož Eesti- ja Liivimaa aladel asutati 1750. aastal Riias ning kandis nime Põhjatäht, aga 1993. aastal asutati seal Lollide Partei, mis tahtis muu hulgas luua ülemkuninga ametikoha ja nimetada omavalitsusjuhid kuningateks, pannes neile ka ülesande valida ülemkuningas.

1960. aastal tegi Aadu Hint ettepaneku asustada liivlased Ruhnu saarele (selleks, et nad rahvusena püsima jääksid). Imants Ziedonis algatas 1970-ndate lõpus aga liikumise “Tammede vabastajad”, mille liikmed käisid puhastamas põlispuude ümbrust võsast.

Lühidalt: see raamat sisaldab väga palju selliseid fakte, millega ei ole eriti midagi praktilist peale hakata, aga millest moodustubki kokku ajalugu ja kultuur.

Välja on toodud ka rida lätikeelseid sõnu ja fraase, mida eestlased võiks autorite arvates teada. Sellega seoses pean vajalikuks märkida, et nende lätikeelsetes fraasidega ei tasu Lätis alati väga keksida, kui tegelikult läti keelt ei osata.

Minuga juhtus 12-13 aastat tagasi seal näiteks selline lugu, et üks seltskond energilisi noormehi, kes olid ilmselt tarvitanud amfetamiini või midagi sellist, hakkas minuga läti keeles rääkima. Ja mina vastasin neile alguses automaatselt läti keeles, sest selles nad mind kõnetasid, aga kuna ma seda tegelikult ei valda, siis üritasin viia jutu juba pärast paari lauset üle inglise või vene keelele. See ajas nad väga närvi, sest nad arvasid, et ma narrin neid. Nad nimelt ei uskunud, et ma ei ole lätlane. Keretäiest päästis ainult see, kui oma passi ette näitasin. Selle peale rahunesid tüübid maha ja olukord lahenes.

Seega, kui ise tegelikult läti keelt ei osata, aga tahetakse ikkagi lätikeelseid fraase kasutada, siis tasub teha seda teadlikult mingi aktsendiga, et oleks kohe aru saada, et te ei ole lätlane. Muidu võib nende kasutamine tekitada lihtsalt segadust, sest ei ole selge, mis keeles teiega rääkida tuleks.