Nii ühest kui ka teisest

Minu tänane horoskoop: Tunnete täna ootamatut huvi oma vanade tuttavate vastu, kellega teil juba ammu ühist kokkupuutepunkti pole. Minevik tõuseb jõuliselt päevakorda.

Täna on siin juttu mitmel erineval teemal, mida seovad omavahel vaid käesoleva postituse raamid.

Karm maailm. Teisipäeva õhtul said Indias rängalt viga kaks Eestist pärit turisti, kes läksid ühest hütist vett küsima. Seal olnud vanem naine pidas neid ekslikult varasteks ja hakkas karjuma. Kohale tormanud mehed hakkasid neid kividega loopima.

Sellest juhtumist kirjutanud India kohalikus väljaandes asub kõrval lugu sellest, et esmaspäeval löödi samas kandis ühel mehel pea maha, kui ta oli küla lähedal põllul oma endise abikaasaga vahekorda astumas. Naine läks juba kahe aasta eest teise juurde, aga mees säilitas temaga ikkagi “füüsilised suhted”, nõudes samal ajal naise uuelt abikaasalt kombekohast valuraha selle eest, et too tema naise endale võttis. Naine ja tema uus abikaasa ei tahtnud seda maksta ning kavandasid mõrva.

Nende krimiteadetega seoses soovitan vaadata India käesoleva kümnendi väidetavalt kõige vägivaldsemat mängufilmi “NH10” (treiler | torrent), mille tegevus leiab aset naaberosariikides ja põhineb osaliselt päriselt toimunud nn. aumõrvadel.

“NH10” (film sai nime Delhist Pakistani piirini kulgeva riikliku maantee järgi) annab üpriski karmi pildi India arengu teravatest vastuoludest, kohati veel siiani eksisteerivast kastiühiskonnast, kus valitsevad mõnel pool vanad kirjutamata reeglid ja jõhker vägivald, millega kohtumine võib mõjuda tänapäevasemast keskkonnast pärit inimestele šokeerivalt.

Hea oleks näidata seda (profülaktika mõttes) ka meestele, kes kalduvad kasutama vägivalda naiste vastu – Anushka Sharma on peategelast kehastades lõpuks hullem revanšist kui Uma Thurman “Kill Billis”, aga jääb seejuures lõpuni täiesti realistlikuks.

Hooandjast. Registreerusin kuu tagasi kasutajaks, aga ma olen nüüd kogu endale käesolevaks aastaks selle tarbeks eraldatud raha juba laiali jaganud ja juhin siin lihtsalt tähelepanu mõningatele minu poolt toetatud projektidele, mis paistavad olevat kriitilises seisus.

Aleksandra Tšoba uue luulekogu väljaandmiseks saab anda hoogu viimast päeva ja puudu on ainult mõnikümmend eurot.

Noortefilm “Polaarpoiss”, mis sai endale juba kena treileri, kogub toetust 14. detsembrini, aga puudu on palju rohkem. Sama kehtib ansambli Antsud esikalbumi kohta, millest annab aimu näiteks alljärgnev pala.

Kui viimasel ajal on tehtud taas igasuguseid nimekirjasid sellest, mida jõulukingituste asemel teha võiks või millele kulutada see raha, mis läheks muidu nende peale, siis üks võimalus on ju aidata Hooandja kaudu kaasa millegi uue sünnile.

Mõelge selle peale!

Mitte ainult tantsust

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Toomas Järveti värske dokfilmi “Karmil pinnal”, mis oli esmapilgul muidugi midagi hoopis muud kui Steven Seagali seni ainus lavastajatöö “On Deadly Ground” (1994).

“On Deadly Ground” sai kriitikutelt peksa (võitis Ameerikas halvima lavastaja auhinna) ja kukkus kinodes läbi, aga minu arvates on see Seagali parim film (noh, hea küll, ma ei ole tegelikult neid kõiki näinud). See on see, kus ta võitleb Alaskas naftaparunitega, väga keskkonnakaitselise sõnumiga.

“Karmil pinnal” räägib Palestiinas moderntantsuga tegelevast mehest, tema võitlusest oma asja eest. Mingeid lööminguid selles ei toimu ja kedagi ei tulistata, kuid verd ja vigastusi võib siiski veidi näha (aga mitte päris nii ja selliseid nagu paljud nüüd siin esimese hooga võib-olla juba mõtlesid).

Tegelikult on see lugu samavõrd poeetiline kui Seagal tahumatu. Ei, “tahumatu” ei ole õige sõna… Seagali näoilme on umbes samavõrd muutumatu kui see film poeetiline – selline võrdlus kõlab palju konarlikumalt, aga on täpsem. Lühidalt: peen lugu.

Režissöör on pannud veebi üles videolõigu, milles märgib, et tema vaatepunkt oma peategelasele on vaid üks viis teda vaadata. Seetõttu näidati osa materjalist ette teistele ja küsiti nende arvamusi. Vaadake neid lõike! (Võib vaadata vabalt enne filmi – ei ole spoilerid, pigem eelhäälestus õigele lainele.)

See, mille poolest “On Deadly Ground” ja “Karmil pinnal” sarnanevad, vajaks loomulikult põhjalikumat analüüsi, millele eelneb ka esimese ülevaatamine, aga seda ei ole mul praegusel hetkel küll kavas teha.

Filmist lähtuv kuulamissoovitus: Abraham’s Café.

Lugemissoovitus: Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” (poodides läbi müüdud ja raamatukogudest pole saada, aga võimalik laenata minu käest, kui kedagi peaks see nüüd tõesti huvitama), mis annab ülevaate moderntantsu kujunemisest ja arengust Isadora Duncanist Saša Pepeljajevini.

Kuprini “Jumalasalgajad”

Vene kirjanik Aleksandr Kuprin (1870-1938) viibis valgete taganemisel 1919. aasta lõpus mõned kuud Eestis ning kogumik “Jumalasalgajad. Lood Vene hinge allakäigust” (koostanud ja tõlkinud Paavo Kivine) sisaldab ka siin kirjutatud poliitilist publitsistikat.

Tema keel on väga täpne ja terav ning halastamatu ja illusioonideta bolševismi suhtes, mistõttu on eriti üllatav, et teda 1937. aastal Venemaale tagasi pöördumisel kohe maha ei lastud. Nähtavasti oli põhjuseks Kuprini vilets tervis, mis tõotas juba niigi peatset lõppu, aga ka soov näidata maailmale, et Nõukogude Liidus võib elada isegi selline vana antikommunist.

“Jumalasalgajad” on kogumiku üks lühemaid kilde, poolteist lehekülge, ning selle valimisest raamatu pealkirjaks võib jääda ekslikult mulje, et nende kaante vahel ongi koos lihtsalt mingi religioosne, ateismivastane valing. Nii see siiski ei ole…

Kuprin näeb Venemaal bolševike võimuletulekule järgnenud massilises avalikus jumalasalgamises järgnemist revolutsiooni jõugupealikele, mitte inimeste sisemist veendumust.

“Et vene inimene verevalamise aegadel Jumalast palge ära pöörab, sellest saan ma veel aru. Nõnda teeb ka sunnitööline, kes enne pererahva une pealt tapmist katab rätiga ikooni,” kirjutab ta. “Kuid ma ei suuda endale ette kujutada, mida tunneb või mõtleb kostromaalasest vene mužikk, kui tema nähes tallatakse jalge alla Jeesus Kristuse leebe pale, sellesama lähedase ja oma Kristuse, keda ta hoiab vammuse all südames.”

“Muidugi, eks järgi nad orjalikult revolutsiooni jõugupealikke, kellele Kristuse, Neitsi Maarja ja Püha Nikolause lihtrahvalikud, armsad, lähedased, omased kujud tunduvad märksa ohtlikumate takistustena nende hävitusteel kui raskesti mõistetav ja abstraktne Jumal,” lisab Kuprin samas.

“Ent millegipärast tundub mulle, et paljud neist (mis värviga nad end ka ei kataks, jäävad nad siiski venelasteks), sooritanud oma päevased mõnitused, löövad enne magamaminekut voodipeatsis risti ette, seejärel aga katavad ristimärkidega iga väiksemagi tekiprao,” lõpetab ta oma mõtiskluse. “Milline alandav orjalikkus! Milline ülim argus! Milleni küll võib jõuda oma allakäigul “uhke” inimhing.”

Ma ei tea, mil määral oli religioosne inimene Kuprin, aga minu (kui täiesti ilmaliku kasvatuse saanu) nö. usutunnistus on lühidalt kokkuvõetuna järgmine…

Saatan on raske sotsiaalne haigus, mida religioon võib aidata leevendada. Religioonid tekkisid, et korrastada inimestevahelisi suhteid. Kogu jutt paradiisist ja põrgust, karmast jms. mõeldi välja, et mõjutada inimeste käitumist positiivses suunas siin ilmas – Jumal on vaid sümbol tähistamaks midagi, millel puudub täpne määratlus, aga millesse uskumine peaks panema inimesed järgima neid käske, mis aitavad olla parem inimene (sa ei tohi tappa jne.), et valitseks rahu inimeste vahel.

Selline on minu meelest olnud ajalooliselt kõikide või vähemalt enamike tänapäevani säilinud religioonide peamine sotsiaalne funktsioon, nende olemasolu mõte ja tuum. Probleemid tekivad muidugi sellest, et inimkonna arengu käigus on religioon, mis on lihtsalt omamoodi keel, saanud selle sisu jõustamiseks terve hulga erinevaid vorme, mis kohati konkureerivad ehk teineteisele vastanduvad ega pea neist ühistest käskudest alati kinni.

Bolševism oli minu käsitluses samuti religioon, mõnes mõttes väga lähedane messianistlikule kristlusele (Marx kui isa, Lenin kui poeg, teooria kui püha vaim), mistõttu see leviski siis nii hoogsalt just Venemaal, lubades apokalüpsisele (maailmarevolutsioonile) järgnevat maapealset paradiisi (kommunismi).

Venemaal toimus seega sisuliselt lihtsalt katse asendada religiooni üht vormi teisega, mis põhines küll teoorias religiooni eitamisel, kuid oli seda tegelikult ka ise, ja luua selle käigus forsseeritult uus inimene. Kuidas see reaalsuses välja kukkus, selle kohta võibki lugeda Kuprini raamatust.

Sooduskampaania raames ostes maksis 1.70, aga praegu on umbes poole kallim ehk jätkuvalt väga odav.