Rubriik: maailm

Norras on topeltkodakondsuse võimaldamise teemal debateeritud juba aastaid. Põhjamaadest viimasena kavatsetakse seal nüüd vastav muudatus lõpuks sisse viia.

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt oodatakse praegu üldjuhul varasemast kodakondsusest loobumist. Topeltkodakondsust lubatakse juhul, kui Norra kodakondsust taotlenud isikul on oma eelnevast kodakondsusest praktiliselt võimatu vabaneda või selle eest nõutakse ebamõistlikult suurt tasu. Samuti võivad seda omada inimesed, kes on saanud topeltkodakondsuse juba sündides.

Alaliselt välismaal elavad Norra kodanikud, kes on elanud vähem kui kaks aastat Norras või vähem kui seitse aastat mõnes teises Põhjamaade Nõukogu liikmesriigis, peavad esitama enne 22-aastaseks saamist siiski taotluse Norra kodakondsuse säilitamiseks. Neilt ei nõuta oma teisest kodakondsusest loobumist, kuid nad peavad näitama, et omavad Norraga piisavaid sidemeid. Piisab näiteks sellest, kui nad sageli Norrat külastavad või seal aastakese õpivad.

Vabatahtlikult teise riigi kodakondsuse võtnud isikud kaotavad Norra kodakondsuse automaatselt. Seda ka juhul, kui tegemist on lapse sünni registreerimisega tema vanemate poolt, et ta saaks oma teise sünnijärgse kodakondsuse. (Mõned riigid nõuavad, et välismaal sündinud lapsed diplomaatilistes esindustes registreeritaks, automaatselt neile sünnijärgset kodakondsust ei anta.)

Naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikutelt võib selle ära võtta, kui selgub, et nad esitasid kodakondsuse saamiseks valeandmeid. Sellisel juhul kaotavad kodakondsuse ka nende Norras sündinud lapsed.

Pooldajate argumendid

Norras on praegu võimul vähemusvalitsus, kuhu kuuluvad paremtsentristlik Konservatiivne Partei, parempoolne Eduerakond ja tsentristlikud Liberaalid. Parlamendis toetab neid ka Kristlik Rahvapartei.

Valitsuskoalitsiooni igal osapoolel on omad argumendid ehk jutupunktid, mille abil topeltkodakondsuse võimaldamist toetatakse.

Konservatiivid rõhutavad, et see võimaldaks kõigil välismaal elavatel norralastel säilitada oma Norra kodakondsus ning annaks Norrasse elama asunud inimestele, kes soovivad Norra kodakondsust, võimaluse hääletada parlamendivalimistel, kuid säilitada samas oma varasem kodakondsus. Lisaks vähendab see bürokraatiat. Täna tehtavat juba nii palju erandeid, et enam kui pooled naturalisatsiooni korras Norra kodakondsuse saanud isikud säilitavad ka varasema kodakondsuse.

Eduerakondlased peavad seevastu kõige olulisemaks seda, et topeltkodakondsuse lubamine võimaldaks võtta Norra kodakondsuse kergemini ära nendelt, kes on suundunud Lähis-Ida sõjakolletesse, seotud terrorismi ja muude selliste koledate asjadega. Praegu ei saa seda teha, sest Norra on ühinenud rahvusvaheliste lepingutega, mis keelavad inimeselt kodakondsuse võtmise, kui ta ei ole samal ajal ühegi teise riigi kodanik.

Liberaalid on pooldanud topeltkodakondsuse võimaldamist juba pikemat aega. Nad viitavad uuringutele, mille kohaselt aitab see kaasa immigrantide integreerumisele. Samuti tuuakse välja, et tänapäeva globaliseerunud maailmas elavad paljud inimesed oma elu jooksul pikemaid perioode erinevates riikides ning topeltkodakondsuse lubamine aitaks hoida nende sidet Norraga. Pealegi oleks see ühes kaasaegses liberaalses demokraatias lihtsalt loomulik.

Sarnaseid argumente on esitanud topeltkodakondsuse toetuseks ka mitmed opositsiooni kuuluvad jõud, eelkõige Sotsialistlik Vasakpartei ja rohelised.

Konservatiivid ja Eduerakond näitasid plaanile rohelist tuld eelmisel kevadel. Kurioosne on seejuures asjaolu, et peaminister Erna Solberg, Konservatiivse Partei esinaine, ise erakonna üldkogul toimunud hääletusel vastava keelu kaotamist ei toetanud.

Keskerakond on vastu

Rootsi lubab topeltkodakondsust juba alates 2001. aastast. Soomes ja Islandil jõustus vastav muudatus 2003. aastal, Taanis 2015. aastal. Just pärast Taani otsust käivituski vastav debatt uuesti ka Norras, kus varem valitsenud vasakpoolne blokk teemaga edasi ei liikunud, sest sinna kuuluv Keskerakond oli selle vastu.

Norra Keskerakond on väljendanud vastuseisu topeltkodakondsuse lubamisele ka nüüd, kuid parlamendis on saavutanud enamuse selle toetajad.

Keskerakondlaste sõnul näitab kodakondsus lojaalsust teatud kindlale riigile, valmisolekut nii saada kui panustada. See annab kõigile võrdsed õigused ja kohustused, seob nad ühtseks kogukonnaks. Topeltkodakondsuse võimaldamine muudaks kodanikud aga ebavõrdseks, suurendaks nende omavahelist usaldamatust. Seetõttu on Keskerakond topeltkodakondsuse lubamise vastu.

Leitakse, et Norra rahvas vääriks sellise põhjapaneva muudatuse teemal vähemalt korralikku üldrahvalikku arutelu, et inimeste silmis ei satuks lõpuks kahtluse alla valitsuse enda legitiimsus. Keskerakond pooldab rahvusriigi säilitamist, mitte selle lahjendamist.

Migratsiooniameti hinnangul elab Norras praegu umbes 25-30 tuhat sellist inimest, kellel oleks topeltkodakondsuse lubamise korral võimalik Norra kodakondsus saada. Nad moodustaksid umbes 0,7-0,8% valijaskonnast. Kui palju elab teistes riikides neid, kes saaksid oma Norra kodakondsuse sellisel juhul tagasi võtta, see ei ole nii täpselt teada, aga arvatavasti on neidki kümneid tuhandeid. Kokku oleks see juba päris arvestatav hulk valijaid.

Topeltkodakondsus Lätis

Lätis lubatakse topeltkodakondsust alates 2013. aastast, kuid seda teatud kindlatel tingimustel. Läti kodakondsuse võivad säilitada need, kes võtavad mõne teise Euroopa Liidu, NATO või EFTA liikmesriigi kodakondsuse. Samuti ka Austraalia, Brasiilia või Uus Meremaa kodakondsuse. Näiteks Venemaa kodanikeks hakanud inimesed praegu Läti kodakondsust alles jätta ei saa.

Läti kodanike lastel võib sünnijärgne topeltkodakondsus olla ükskõik millise teise riigiga. Samuti on see lubatud, kui teise riigi kodakondsus saadakse automaatselt abiellumise või adopteerimise käigus.

Topeltkodakondsuse võimaldamine seadustati Lätis rahvuslaste eestvedamisel. Nemad pidasid seda vajalikuks eelkõige selleks, et hoida välismaale läinud lätlaste sidet kodumaaga. Sellega üheaegselt karmistati nõudeid naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eelmisel nädalal toimusid Inglismaal kohalikud valimised, mis ei muutnud oluliselt jõudude vahekordi ega toonud välja uusi trende. Üheaegselt nii võitjateks kui ka kaotajateks võib nimetada kõiki kolme suuremat erakonda.

Suurbritannias ei toimu kohalikud valimised korraga kõigis omavalitsustes, vaid leiavad aset igal aastal. Tänavu valiti 150 volikogu ja kuus otsevalitavat linnapead Inglismaal. Uue volikogu said ka kõik 32 Londoni linnaosa.

Kasutusel olid erinevad valimissüsteemid, mis soosivad valdavalt populaarsemate erakondade kandidaate (proportsionaalset valimissüsteemi ei kasutata). Volikogudesse pääses siiski ka 97 sõltumatut üksikkandidaati ja 46 kohalike elanike loodud ühingute esindajat.

Tööpartei tõus ootamatult tagasihoidlik

Valimiste suursoosik oli vasaktsentristlik Tööpartei, mis sai kohe enda kontrolli alla 74 volikogu ja kokku 2350 kohta. Leiboristide võidurõõmu kahandas aga see, et kohti saadi vaid 77 rohkem kui nelja aasta eest ja nende volikogude arv, kus nad üksinda enamuse said, kokkuvõttes ei muutunud.

Tööpartei parandas enda positsioone Londonis, kus ollakse juba niigi väga tugevad, aga kaotas neid veidi väljaspool pealinna.

Londonis ennustati leiboristidele enne valimisi sama suurt võitu, mille konservatiivid said 40 aastat tagasi Margaret Thatcheri juhtimisel. Päris selleni siiski ei küünditud, kuigi palju puudu ei jäänud. Konservatiivid said seal neljakümne aasta eest 49,6%, leiboristid nüüd 47,0% häältest.

Leiboristid said Londonis enda kätte 21 volikogu (eelmine kord 20), konservatiividele jäi seitse (eelmine kord said nad üheksa) ja liberaalidele läks kolm (eelmine kord üks). Ühe linnaosa volikogus ei saanud üksinda enamust ükski erakond.

BBC arvutused näitasid, et nende kohalike valimiste tulemuste põhjal saanuks Tööpartei üleriigiliselt 35% häältest. See on nende jaoks parim näitaja alates aastast 2012, aga täpselt sama kõrge tuli see nüüd ka konservatiividel.

Miks jäi Tööpartei saak valimistel oodatust kesisemaks?

Ajalehe The Guardian kolumnist Owen Jones, leiborist, kirjutas vahetult enne valimisi, et suurim oht Tööparteile on liigne enesekindlus. Valimiskampaania käigus nägi Jones, et leiboristide kindlad toetajad olid võidus juba ette kindlad ega suhtunud valimistesse seetõttu väga entusiastlikult, aga nende oponentide hulgas levisid nö. maailmalõpumeeleolud, mis ärgitasid neid valimiskastide juurde minema.

Näiteks olevat üks keskealine valija, endine leiboristide toetaja, talle karjunud, et Tööpartei juht Jeremy Corbyn on Vene agent, kes laseks hakata riiki valitsema tsaaril, ja ta tuleks maha lasta. Selline hüsteeria, mida on õhutanud osa Briti meediast, konservatiivid ja ka Corbyni oponendid Tööpartei enda ridades, mängis nüüd valimistel kindlasti teatavat rolli.

Konservatiivide langus oodatust väiksem

Konservatiivid said enda kontrolli alla 46 volikogu (kaks vähem kui eelmine kord) ja kokku 1332 kohta (33 vähem kui eelmine kord). Nende võiduks võib pidada seda, et leiboristide tõus jäi ootamatult tagasihoidlikuks ja nende endi langus oodatust väiksemaks. Vahepeal ennustatud hävingut ei saabunud.

Riigi tasandil on konservatiivid praegu võimul, kuid paljudes omavalitsustes kuuluvad nad opositsiooni ja see võimaldas viia läbi agressiivse valimiskampaania, milles vastanduti teravalt leiboristidele. Loosung oli lihtne: paremad teenused, madalamad maksud!

Konservatiivse Partei päästis ühtlasi see, et nendel valimistel jätkus Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) kokkuvarisemine. UKIP sai nüüd volikogudes ainult kolm kohta, 123 kohta vähem kui nelja aasta eest. Enamik selle varasematest toetajatest läks just konservatiivide taha.

Minu hinnangul on selle erakonna kadumine Briti poliitiliselt maastikult veel ainult vormistamise küsimus, sest ühe-teema-parteina täitis UKIP oma ülesande hetkel, mil rahvahääletusel langetati otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust. Pärast seda ei ole erakonna olemasolul enam sügavamat mõtet ning seetõttu ongi seda tabanud järgnenud valimistel üks kaotus teise järel.

Liberaalide tulemus mitmeti tõlgendatav

Liberaaldemokraadid said volikogudesse 536 esindajat, 75 rohkem kui nelja aasta eest. Eelmine kord võitsid nad enamuse viies, nüüd üheksas volikogus. Esmapilgul suhteliselt hea tulemus, kuid lähemal vaatlusel ei ole ka neil põhjust väga kõvasti juubeldada.

Nelja aasta eest viibisid liberaalid juba sügavas madalseisus. Toona toetas neid 13% valijatest, aga neli aastat varem ehk kaheksa aastat tagasi poole rohkem – 26%. Nüüd andsid BBC arvutused nende üleriigiliseks tulemuseks 16% häältest. Kui arvestada, et eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel saadi sellest paari protsendi võrra rohkem, võib tegelikult rääkida erakonna reitingu langemisest.

Parlamendivalimistel toetaks liberaale praegu küsitluste kohaselt 7-8% valijatest. Eelmisel suvel saadi 7,4%, kaks aastat varem 7,9%, aga 2010. aastal 23,0% häältest. Seega ei ole mingit suurt taastumist nende puhul sisuliselt aset leidnud. Neli aastat tagasi toimunud kohalike valimistega võrreldes läks nüüd hästi, aga asja veidi laiemalt vaadates ei ole seis palju parem.

Liberaaldemokraatidele lisaks tegutseb Suurbritannias väike Liberaalne Partei, mis loodi 1989. aastal nende liberaalide poolt, kes olid aasta varem vastu Liberaalse Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Partei ühinemisele erakonnaks Liberaaldemokraadid. Liberaalne Partei esindab selgemalt klassikalist liberalismi ning on mõningates põhjapanevates küsimustes täiesti vastupidistel seisukohtadel kui liberaaldemokraadid.

Liberaaldemokraadid on näiteks tuntud Suurbritannia kõige euroopameelsema jõuna, aga Liberaalne Partei toetas rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkumist. Kohalikel valimistel said nad nüüd ühe koha ehk poole vähem kui nelja aasta eest.

Rohelistel läks enda kohta üsna hästi

Sarnaselt liberaaldemokraatidele kuulutasid ennast võitjaks ka rohelised, kes tõusid nende valimistega Inglismaal suuruselt neljandaks parteiks. Nemad said nüüd kaheksa kohta rohkem kui nelja aasta eest, kokku 39.

Rohelised pääsesid sisse kuude volikokku, kus nad varem esindatud ei olnud, ning tõusid viies volikogus suurimaks opositsiooniliseks jõuks.

Kui vaadata tulemusi detailsemalt ning ajaliselt pikemas perspektiivis, ei ole aga neilgi põhjust eufooriasse sattuda. Rohelised kaotasid tegelikult 12 eelmine kord saadud kohta. Kokkuvõttes jäädi plussi, sest teistelt erakondadelt võideti neid mujal rohkem juurde. Inglismaa suuruselt neljas erakond oldi aga juba 2010. aastal, enne UKIP-i esiletõusu, kui saadi 36 kohta.

Artikkel ilmus lühendatud kujul Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.