Rubriik: maailm

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Naljaparteidel on Euroopas pikk ajalugu, kuid nende iga on jäänud enamasti lühikeseks. Mõni neist on jõudnud siiski kaugemale lihtsalt valimiskampaania tegemisest.

Tõenäoliselt esimene ja üks maailma tuntumaid naljaparteisid on 1911. aastal toonases Austria-Ungari impeeriumis tegutsenud Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakond, mille muutis surematuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek. Mõttele luua selline väljamõeldud erakond tuli tegelikult Hašeki sõber Eduard Drobílek, kes pakkus välja ka erakonna nime.

Hašeki kustumatu pärand

1911. aastal viisid Hašek, Drobílek ja teised noored anarhistlike vaadetega tšehhi boheemlased ühes Praha linnaosas Riiginõukogu valimise eel läbi täiemõõdulise valimiskampaania, millega parodeeriti Austria-Ungaris tegutsenud erakondi, nende lubadusi ja toimunud valimisi. Korraldati kihutuskoosolekuid, peeti kõnesid ja kleebiti plakateid. Hašek esines uue erakonna kandidaadina. Ametlikult teda kandidaadiks muidugi üldse ei registreeritudki, aga kohvikutes, õllesaalides ning kabareedes läksid tema ülesastumised rahvale hästi peale. Erakonnale kirjutati isegi oma hümn.

Hašeki naljapartei valimisloosungid vastasid selle erakonna olemusele: mida te ei saa Viinist, seda saate meie käest; kui te valite meie kandidaadi, siis lubame peatada maavärina Mehhikos; kes annab hääle, see saab väikese taskuakvaariumi.

Kogu selle erakonna tegevus piirdus ühe valimiskampaania läbiviimisega, kuid samal aastal hakkas Hašek kirjutama raamatut “Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakonna poliitiline ja sotsiaalne ajalugu”, milles ta kirjeldab ulatuslikult tolleaegse Praha eluolu. Seda muidugi omas võtmes. Kirjastajale andis ta käsikirja üle juba järgmisel aastal, aga see ei jõudnud siis trükki, sest Hašek pilkas seal mõjuvõimsaid isikuid. Raamat ilmus alles 1963. aastal, 40 aastat pärast autori surma. Tänaseks on sellest avaldatud tšehhi keeles ka mitmeid kordustrükke, viimane alles mõne aasta eest.

Tegemist ei ole küll nii tuntud teosega nagu Hašekile üleilmse kuulsuse toonud “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, kuid Kesk-Euroopa riikides on see andnud selgelt inspiratsiooni ka mitmete hilisemate naljaparteide loojatele.

Naljapartei pääses europarlamenti

Tänapäeval tegutsevate naljaparteide hulgast on osutunud kõige edukamaks sakslaste Die PARTEI, mille juht Martin Sonneborn pääses 2014. aastal eneselegi ootamatult Euroopa Parlamenti. Esialgu teatas ta selle peale, et valmistab järgmised neli nädalat intensiivselt ette enda tagasiastumist.

“Me üritame igakuiselt tagasi astuda, et võimaldada Euroopa Parlamendist läbi käia kuuekümnel erakonnaliikmel,” selgitas ta uudisteagentuurile Deutsche Presse-Agentur. “See tähendab, et iga neist liikmetest saab ühe korra 33 tuhat eurot kuus Brüsselist kätte ja astub siis tagasi ning saab veel kuus kuud kohanemisraha.”

“Ma ei arva, et meie oleme europarlamendis kõige pöörasemad,” lisas ta samas.

Sonneborn siiski kuu möödudes tagasi ei astunud ning on jätkuvalt eurosaadik. Die PARTEI sai 2014. aasta eurovalimistel Saksamaal 0,63% häältest, seda toetas ligi 185 tuhat valijat. Eelmisel aastal saadi Saksamaa parlamendivalimistel 0,98% häältest, erakonna taga oli juba ligi 455 tuhat valijat.

Die PARTEI asutati 2004. aastal satiiriajakirja Titanic toimetajate poolt (Sonneborn on ajakirja endine peatoimetaja), kuid tänaseks on sellel ligi 30 tuhat liiget, nende hulgas palju Saksamaal tuntud koomikuid ja meelelahutajaid. Kunagi Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud Guildo Horni teatakse ehk isegi Eestis.

Pilgatakse diskrimineerimatult

Erakond, mille nimi on pikemalt lahtikirjutatuna Die Partei für Arbeit, Rechtsstaat, Tierschutz, Elitenförderung und basisdemokratische Initiative (Töö, Õigusriigi, Loomakaitse, Eliidi-edendamise ja otsedemokraatlike Algatuste eest seisev Partei), pilkab jultunult kõiki teisi erakondi ning koguni julgeolekuasutusi, mis peavad jälgima seda, et erakonnad ei läheks vastuollu riigi põhiseadusega.

Die PARTEI on lubanud viia sisse laiskadekvoodi, taastada Berliini müüri ja “raudse eesriide”. Erakonna noorteorganisatsioon kannab nime HintnerJugend (selle juhi Thomas Hintneri järgi) ning selle liikmete omavaheline ametlik tervitus on “Hi Hintner!”. Vahepeal moodustati parteis lausa “põhiseadusvastane platvorm”, millega üritati saavutada enda võtmist jälgimise alla.

Selle platvormi üks punktidest oli näiteks ründesõja pidamine Liechtensteini vastu, et “suruda peale demokraatia ja kaotada orjus”. Die PARTEI aktivistid marssisid koguni demonstratiivselt üle Liechtensteini piiri. Saksamaa julgeolekuteenistused siiski keeldusid nende jälgimise alla võtmisest. Põhjenduseks toodi, et tegemist on naljaparteiga. Die PARTEI ise on aga teatanud, et on valmis sõlmima koalitsioone kõigiga peale liberaalide, sest “meie ei tee koalitsioone naljaparteidega.”

Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira esineb kurjakuulutava avaldusega

Kohati minnakse oma naljadega samas päris kaugele.

Enne eelmisel aastal toimunud parlamendivalimisi võtsid Die PARTEI aktivistid Facebookis üle 31 kinnist gruppi, kuhu nad 11 kuu jooksul vaikselt sisse olid imbunud ja moderaatoriteks tõusnud. Teised moderaatorid eemaldati ja gruppidesse, millel oli kokku 180 tuhat liiget, postitati video, milles Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira teatas, et edaspidi lollitavad nende gruppide liikmeid päris inimesed, mitte robotid.

Väidetavalt olid paljud neist gruppidest pandud algselt püsti erakonna Alternatiiv Saksamaale töötajate poolt, kes kasutasid selleks erinevaid libakontosid, et jätta muljet laiemast kandepinnast, ja kutsusid sinna selliste kontode alt kergeusklikke inimesi, keda siis oma parteiliselt kallutatud propagandaga töötlema hakati.

Iisraelis sündinud Shapira teatas oma avalduses muu hulgas järgmist: “Mossadil on õigus teie veebikaamerad igal ajal aktiviseerida. See tähendab minul, mina olen Mossadist. Vahet pole. Ma soovin teile edasiseks kõike head meie väga heades gruppides.”

Uus täht tõusis Ungaris

Kui jätta kõrvale 1990-ndatel mitmetes riikides tegutsenud õllesõprade parteid ja meie oma “kuningriiklased”, siis on valmistel suurima protsendi häältest saanud naljapartei Ungari Kahesabalise Koera Partei (UKKP), mida toetas hiljutistel parlamendivalimistel 1,68% valijatest. See ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, aga on ikkagi silmapaistev tulemus.

UKKP alustas tegevust juba 2006. aastal, kuid sai ametlikult registreeritud alles 2014. aastal. Esialgu lükati taotlus erakonna registrisse kandmiseks tagasi, aga riigi ülemkohus otsustas, et ka naljaparteil on õigus olla ametlikult registreeritud.

Erakond on lubanud oma toetajatele igavest elu, üht tööpäeva nädalas, kaht päikesetõusu päevas, tasuta õlu ja maksude langetamist. 2010. aastal võeti vastu UKKP esimene programm, milles anti lubadus keskenduda välispoliitika osas kaubandussuhete arendamisele meie galaktikas esinevate teistsuguste eluvormidega. Lubati ka gravitatsiooni vähendamist.

Kui peaminister Viktor Orbáni valitsus alustas kampaaniat immigrantide vastu, vastati sellele üleskutsega: “Tulge muidugi Ungari, meie töötame juba Londonis!”

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ÜRO peasekretär António Guterres ja Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid surusid kätt eelmise aasta suvel, kui Eesti alustas ametlikult kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks

USA presidendi Donald Trumpi ja tema liitlaste otsus anda õhulööke Süüria pihta on seadnud taas löögi alla rahvusvahelise õiguse. Kriitikute sõnul ei vabanda Süürias valitseva režiimi ebamoraalne ja ebaseaduslik käitumine rahvusvahelise õiguse rikkumist nende poolt, kes tahavad seda kukutada.

“On olemas kohustus, eriti kui tegeletakse rahu ja julgeolekut puudutavate asjadega, tegutseda vastavuses ÜRO harta ning rahvusvahelise õigusega üldisemalt. ÜRO harta on nendes asjades väga selge,” kommenteeris USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa õhurünnakuid vaid mõned tunnid pärast nende toimumist ÜRO peasekretär António Guterres.

“Julgeolekunõukogul lasub peamine vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku hoidmise eest,” lisas Guterres. “Ma kutsun julgeolekunõukogu liikmeid ühinema ja kandma seda vastutust. Ma kutsun kõiki liikmesriike näitama üles vaoshoitust neis hädaohtlikes oludes ja hoiduma igasugustest tegudest, mis võivad seda olukorda eskaleerida ja suurendada Süüria rahva kannatusi.”

Reedel julgeolekunõukogu ees esinedes oli Guterres rõhutanud, et Süüria konfliktile ei ole sõjalist lahendust.

“Süüria kujutab endast täna tõesti tõsiseimat ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule,” ütles ta enne USA õhulööke. “Süürias näeme me vastasseise ja puhversõdu, millega on seotud mitmete riikide armeed, arvukalt relvastatud opositsioonirühmitusi, mitmeid kohapealseid ja rahvusvahelisi relvarühmitusi, välisvõitlejaid kõikjalt maailmast ja mitmesuguseid terroristlikke organisatsioone.”

Sõjapoliitikat tabas kriitika

“See sõjaline aktsioon on ebaseaduslik,” märkis Hina Shamsi, kes juhib Ameerika Kodanikuvabaduste Liidu (ACLU) riikliku julgeoleku projekti, mis jälgib seda, et USA poliitika ja tegevus oleksid selles osas kooskõlas konstitutsiooni, kodanikuvabaduste ja inimõigustega.

“Seistes silmitsi konstitutsioonilise õigusega, mis takistab jõu vaenulikku kasutamist kongressi heakskiiduta, ja rahvusvahelise õigusega, mis keelab jõu ühepoolse kasutamise muul juhul kui enesekaitseks, lasi president Trump ühepoolselt rünnata riiki, mis ei ole rünnanud meid – ja seda ilma igasuguse loata kongressilt. Selline tegevus rikub mõningaid kõige olulisemaid jõu kasutamisele seatud õiguslikke piiranguid,” selgitas Shamsi.

“Süüria inimesed on juba kuus aastat talunud laastavaid rünnakuid, sealhulgas keemiarünnakuid, millest paljud kujutavad endast sõjakuritegusid,” nentis Raed Jarrar, kes juhib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika küsimustega tegelemist inimõiguste kaitsmisele pühendunud rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International USA harus.

“Tuleb võtta kasutusele kõik ettevaatusabinõud, et minimeerida ohtu tsiviilisikutele ükskõik millises sõjalises aktsioonis. Inimesi, kes elavad juba niigi hirmus kaotada oma elu ebaseaduslike rünnakute tõttu, ei tohi veelgi enam karistada Süüria valitsuse väidetavate rikkumiste eest,” lisas Jarrar, kes on ise pärit Iraagist, kus USA juhtimisel tegutsenud koalitsioon viis 2003. aastal rahvusvahelist õigust rikkudes läbi režiimimuutuse.

Iraagi sõjaga, milles hukkus aastate jooksul mõningatel hinnangutel enam kui miljon inimest, vallandati Lähis-Idas ahelreaktsioon, mille üheks lüliks võib pidada ka keerulist sõjalis-poliitilist konflikti Süürias, kus ohvrite arv ulatub samuti juba sadadesse tuhandetesse.

“Miljonid on Süüriast põgenenud, et pääseda vägivalla ja tagakiusamise eest. Trumpi administratsioon ei peaks pöörama nüüd selga meeste, naiste ja laste kannatustele sellega, et jätkab põgenike Ameerika Ühendriikidesse pääsemise keelamist. On aeg, et USA avaks taas oma uksed inimestele, kes üritavad pääseda vägivalla eest Süürias,” rõhutas Jarrar.

ÜRO harta ütleb:

* Organisatsioon on rajatud kõigi tema liikmete täieliku võrdsuse põhimõttele.

* Kõik ÜRO liikmed lahendavad oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega, mis ei ohusta rahvusvahelist rahu, julgeolekut ning õiglust.

* Kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega.

---

PS. Kodumaal on Trumpi sõjapoliitikat kritiseeritud nii paremalt kui vasakult, eriti vasakult, aga meie riigikogulastest tegi seda vist ainult Oudekki Loone.