Rubriik: maailm

Rootsi Keskerakond vaatab näoga tuleviku poole

Praegu opositsiooni kuuluv Rootsi Keskerakond läheb septembris toimuvatele parlamendivalimistele loosungiga “Edasi!”, kuid selle all ei mõelda edasi opositsiooni jäämist. Keskerakonna sihiks on viia Rootsit edasi.

“Raske ühiskondliku kliimaga ajal, mil paljud otsivad patuoinaid ja rassism laiendab oma haaret, seisab Keskerakond hoopis teistsuguse sõnumi eest. Meie tahame, et Rootsi tee edasi oleks rajatud inimlikkuse ja humanismi põhimõtetele,” teatas erakonna peasekretär Michael Arthursson. “Nii saame me luua ka turvalisust, korda ja arengut.”

“Edasiliikumine on Keskerakonna valimiskampaania keskne teema,” märkis Arthursson. “Kui teised maalivad asju mustaks ja on jäänud kinni probleemide kujutamisse, siis meie tahame tuua esile võimalusi, lootust ja usku tulevikku.”

Rootsis on võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Keskerakond on seotud paremtsentristlike erakondade alliansiga, kuhu kuuluvad veel moderaadid, liberaalid ja kristlikud demokraadid. Küsitluste kohaselt konkureerib nüüd valimistel sotsidega esikoha pärast immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid, millega koalitsiooni mineku on teised suuremad erakonnad välistanud.

Paremtsentristide sihiks on saada neljakesi kokku rohkem kohti kui vasakpoolsetel, et moodustada ise vähemusvalitsus. Enamusvalitsuse sünd on Rootsi Demokraatide kasvanud populaarsuse ja samaaegse paariastaatuse tõttu ülimalt ebatõenäoline. Lõpliku jõudude jaotuse muudab sisuliselt ennustamatuks aga see, et nii rohelised kui ka kristlikud demokraadid kõiguvad praegu neljaprotsendilise valimiskünnise piiril.

Keskerakonnale ennustavad küsitlused nendel valimistel paremat tulemust kui 2014. aastal, kui saadi 6,1% häältest, mis andis parlamendis 22 kohta 349-st. Nüüd kavatseb neid toetada 8-9% valijatest. Ükski uus erakond valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa.

Annie Lööf: võitleme liberaalsete väärtuste eest

Eelmisel nädalal toimunud Almedaleni nädalal (tänavu juba viiekümnendat aastapäeva tähistanud igasuvisel ürituste seerial, kus erakonnad ennast ja oma poliitikat tavapärasest põhjalikumalt tutvustavad ja uusi ideid esitlevad) peetud suures kõnes rõhutas Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf vajadust seista kindlameelselt liberaalsete väärtuste eest.

“Poolas ei saa ajakirjanikud enam vabalt kirjutada. Kriitilisi hääli vallandatakse ning vaigistatakse. Tsensuur on tuntav. Ungaris väidab president Viktor Orbán, et liberaalse demokraatia aeg on läbi. Seal muudetakse meelevaldselt põhiseadust ja pannakse kinni ülikoole. Nendele liberaalsetele väärtustele, mis on teinud meid nii edukaks, esitatakse üha enam väljakutseid. Inimväärikust rünnatakse. Seda ei austata. Seda koheldakse nagu mingisugust häirivat kärbest. Seda juhtub ka Rootsis,” rääkis Lööf, kelle endagi kõne katkestasid korraks noorte marurahvuslike aktivistide vahelehõiked, mis seda siiski pikemalt häirida ei suutnud.

“Mu sõbrad, me ei lase neil kunagi peale jääda. Sellele ei ole alternatiivi. Meie peame võitma võitluse väärtuste eest. See puudutab seda, milline riik Rootsi peaks olema. Vihkamise vastu peame me seisma ühiselt,” kuulutas Rootsi Keskerakonna esinaine. “Võitlus väärtuste pärast. See puudutab inimväärikust. Seda kuidas me üksteist kohtleme. See puudutab austus. See käib inimlikkuse ja võõravaenulikkuse vahel. Koostöö ja sulgumise vahel. Vabaduse ja rõhumise vahel. Ja see ei ole lõppenud.”

“Kes võidab võitluse väärtuste pärast siin, sellest sõltub Rootsi tulevik,” märkis ta samas. “Mina tahan, et Rootsi jääks riigiks, kus me kohtleme üksteist austusega. Kus me seisame inimlikkuse eest. Kus me tagame ühiselt selle, et kedagi ei jäeta välja. Sest need on väärtused, mis on teinud Rootsi tugevaks. Mis teevad Rootsi tugevaks ka tulevikus. Meie ei lepi kunagi sellega, et erinevusi kasutatakse ettekäändena tagakiusamiseks. Et isetehtud pomme visatakse põgenikekeskuste ja sünagoogide pihta. Et äärmuslased ja islamistid tapavad hoolimatult süütuid inimesi. Et nad külvavad terrorit ja hirmu. Et nad ohustavad demokraatiat. Seetõttu peame me jätkama selle lahingu pidamist.”

“Olema ebameeldivad natsidele, rassistidele, islamistidele ja ekstremistidele. Ütlema välja ja seisma selle eest, millesse meie usume. Keegi ei saa hirmutada meid vaikima. Mitte mind, mitte kedagi. Vihkamisel ei tohi lasta kasvada,” rõhutas Lööf. “Mu sõbrad, asi on tõsine. Sel sügisel saame me ühiselt seista võõravaenulike jõudude vastu. Sel sügisel saame me ühiselt seista vihkamise vastu. Sel sügisel saame me valida tee, mis viib meid edasi.”

Keskerakonna plaan immigrantide integreerimiseks

Mis puudutab immigrantidega seotud probleeme, siis on Keskerakond käinud välja konkreetse plaani uusasukate kiireks lõimimiseks Rootsi ühiskonda. Riiki saabuvatele sisserändajatele tahetakse pakkuda võimalust läbida intensiivne integratsiooniaasta, mille käigus omandatakse keelt ja Rootsi tööturule sobivaid kutseoskusi ning saadakse selge pilt Rootsi ühiskonna ootustest.

Integratsiooniaasta läbija peaks osalema kursustel ning ettevõtetes toimuvas praktilises ametiõppes vähemalt 50 tundi nädalas. Ta saaks isikliku mentorti, kellel on Rootsis ametialaseid kogemusi, ja kursuste eduka läbimise korral ka tunnistuse, mis kinnitab Rootsi tööturule sisenemiseks piisava keele- ja ametioskuse omandamist. Nii peaksid vähemalt motiveeritumad immigrandid saama parema stardi Rootsi ühiskonda sisenemiseks.

Loodetakse, et sel moel õnnestuks saada immigrantide hulgast rohkem tööjõudu just nendesse sektoritesse, kus seda on hädasti vaja, ning muutuks olukord, kus immigrantide hulgas on töötus viis korda suurem kui Rootsis sündinud inimeste hulgas.

Integratsiooniaasta läbimiseks peaksid immigrandid aga võtma laenu, mis tuleb hiljem pikema perioodi jooksul tagasi maksta, sarnaste põhimõtete alusel nagu õppelaenud.

Kas selle plaani ellurakendamiseni jõutakse, see sõltub muidugi valimistulemustest.

Rootsi Keskerakonna ettepanekute hulgas on see samas loomulikult vaid üks paljudest. Põhjalikult on pööratud nüüd tähelepanu ka näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga seonduvale ning keskkonnaküsimustele.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.

Raamat on kirjutatud pärast esimest suurt Vene-Pärsia sõda (1804-1813), mille lõpetanud Gülistani rahuga läksid Vene impeeriumile Dagestan, Abhaasia, Gruusia, suurem osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning osa Armeeniast. Kotzebue küll ise selles sõjas ei osalenud, kuid ta toob lugejateni siiski kirjeldusi mitmetest lahingutest, mille toimumispaigad saatkonna teele jäid.

Sõjas pärslastega on siin toime pandud tõelisi kangelastegusid, mis vene rahvale au teevad; ma ei tea, miks sellest seni maailma ees vaikitud on, samal ajal kui igas teises riigis oleks sellest kõigis ajalehtedes kuni vastikuseni pasundatud. Ma pean end õnnelikuks, et olen esimene, kes võib nimetada veel kahte juhtumit, mida kogu siinne korpus võib kinnitada ja mille kangelased veel elavad.

Selles sõjas oli pärslastel arvuliselt umbes viiekordne ülekaal. Venelased sõdisid samal ajal vahepeal ka Prantsusmaa, Türgi, Rootsi ning Suurbritanniaga ega saanud seetõttu nii palju mehi välja panna. Edu saavutati tänu paremale sõjatehnikale, väljaõppele ja strateegiale.

Saatkond, mille koosseisu Kotzebue kuulus, käis kinnitamas saavutatud rahu, leppimas täpsemalt kokku omavahelistes suhetes. Neil kõnelustel autor ei peatu. Tema on keskendunud läbitud teekonna jooksul nähtud paikade, sealse eluolu ja ajaloo kirjeldamisele. Samuti saab hea pildi sellest, kui sõbralikult ja suurejooneliselt see saatkond Pärsias vastu võeti. Mitmesugustest paraadidest, pidustustest jms.

Kokkuvõttes jääb loost mulje, et Venemaa ja Pärsia vahel saavutatigi siis igavene sõprus ja rahu, kuigi juttu on ka sellest kuidas pärslased brittide juhendamisel relvajõude moderniseerivad. Ja kirjeldused kristluse väljajuurimisest ja kristlaste tagakiusamisest sisaldavad ühtlasi vihjeid, mis peaksid tegema ettevaatlikuks nende sõprusavalduste siiruse suhtes.

Hohikis oli meil õnnetus kaotada sel ööl üks meie saatkonna teenijatest, kes suri maohammustusse. Ta maeti küllaltki sügavale ning kaeti suurte kividega. Tagasiteel leidsime siiski kõik purustatuna, kuna musulmanid ei jäta isegi surnud kristlasi rahule.

Raamat ilmus saksa keeles esmakordselt 1819. aastal Weimaris, autori isa August von Kotzebue väljaandel. Eestist ja teistest Eestiga seotud tegelastest on Kotzebue teoses küll juttu, aga vaid vilksamisi, sest rõhuasetus on siiski mujal.

Gülistani rahu ei kestnud kaua. 1826. aastal üritasid pärslased troonipärija Abbas-Mirza juhtimisel (temast on Kotzebue raamatus juttu päris palju) venelasi eemale tõrjuda, kuid kaotasid ligi kaks aastat kestnud sõjategevuse tulemusel ka ülejäänud osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning Armeeniast. Piir hakkas jooksma mööda Araksi jõge, mis lahutab Iraani ja Türgit Armeeniast ja Aserbaidžaanist ka tänapäeval.