Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Norra raadioreform ei vääri järgimist

Mõnikord on ebapopulaarsed otsused tõesti valed. Eelmisel aastal esimesena maailmas täielikult digitaalsele audiolevile üleminekut alustanud Norra tahtis olla teerajaja, kuid sai hoopis hoiatavaks näiteks teistele riikidele.

Plaan võtta raadiosignaalide edastamisel kasutusele digitaalse raadioringhäälingu standard (DAB) kõlas esmapilgul kaunilt. DAB võimaldab pakkuda paremat levi ja helikvaliteeti ning rohkem kanaleid kui sagedusmodulatsiooni (FM) kasutamine. Lisaks aitab see hoida kokku ülekandekulusid. Nii tunduski see paljudele poliitikutele mõistliku mõttena.

“Kuulajad saavad ligipääsu laiemale ja mitmekesisemale raadiosisule ning nautida paremat helikvaliteeti ja uusi funktsioone,” teatas 2015. aastal Norra kultuuriminister Thorhild Widvey (Konservatiivne Partei), kes langetas siis lõpliku otsuse üleriigiliste jaamade FM-saatjad 2017. aastal välja lülitada. “Digitaliseerumine parandab ühtlasi kõvasti hädaolukordadeks valmisoleku süsteemi, aitab tuua suurema konkurentsi ning pakub uusi võimalusi innovatsiooniks ja arenguks.”

Tegemist ei olnud välguga selgest taevast. Norra alustas katsetusi DAB-saatjatega 1995. aastal ning põhimõttelise otsuse täielikult digitaalsele audiolevile ülemineku kohta langetas parlament juba 2011. aastal. Kahe paralleelse süsteemi tööshoidmine oli kulukas ning paljud vanad FM-saatjad vajanuks peagi väljavahetamist. Lõpuks tuli teha valik.

Rahvas oli raadioreformi vastu

Parem helikvaliteet ja suurem kanalite valik on küll head, aga kui selle pärast tuleb vahetada välja raadiovastuvõtjad või osta 100-200 eurot maksev adapter, et saaks ka edaspidi autos raadiot kuulata, on tavakodanike pahameel garanteeritud.

Üleriigiliste jaamade FM-saatjate väljalülitamine algas 2017. aasta jaanuaris riigi põhjaosast ja jõudis detsembriks lõunatippu. 2016. aasta lõpus tehtud küsitlus näitas, et reformi toetas ainult 17% norralastest, 66% oli vastu. Rahulolematus sellega ei ole vaibunud.

Digipöörde üheks eesmärgiks oli parandada levi, et raadiot oleks paremini kuulda ka tunnelites ja mägede vahel ning erakorralised teated (näiteks varingute ja laviinide kohta) jõuaksid selle kaudu võimalikult paljudeni. Tulemuseks on aga, et üleriigiliste raadiojaamade kuulatavus on langenud enneolematult madalale tasemele.

Enne digipööret kuulas iga päev autoga sõites raadiot 73% ja vähemalt kord nädalas juhtus raadio ette 93% norralastest. Suvel on raadiokuulamine tavaliselt tagasihoidlikum, aga sel suvel on see langenud eriti rängalt. Kui juulis tuli uudis, et 27. nädalal kuulas iga päev raadiot vaid 51,2% elanikest, leidis Norra Keskerakonna kultuuripoliitika kõneisik Åslaug Sem-Jacobsen, et käes on aeg FM-saatjad uuesti sisse lülitada.

“Need uued rekordmadalad kuulajanumbrid on dramaatilised. Meedia mitmekesisuse ja riigi hädaolukordadeks valmisoleku jaoks on kiiresti vaja, et raadio kuulatavus oleks hoopis teisel tasemel. Selleks, et kindlustada raadio tulevik, peame me riikliku FM-võrgu uuesti sisse lülitama, enne kui veelgi enam inimesi raadio kuulamisest loobub,” ütles Sem-Jacobsen.

Tema hinnangul ei ole kuulatavuse langus tingitud sellest, et halvenenud oleks raadioprogrammide sisu. “Minu arvates tuleb see sellest, et paljud inimesed ei saa kuulata raadiot nii nagu nad tahavad, nimelt FM-i. Selle tõttu ütlebki 57% elanikkonnast, et nad on rahulolematud sellega, et FM-i vahetas välja DAB, nagu näitas viimane meediauuring,” selgitas keskerakondlane. “Minu meelest provotseerib paljusid see, et neid sunnitakse viskama minema korralikult töötavad FM-raadiod ja kulutama raha DAB peale.”

NRK on kaotanud palju kuulajaid

DAB-raadiote müüginäitajad on jäänud samas oodatust tagasihoidlikumaks. Ühest küljest on kasvanud väikeste kohalike raadiojaamade kuulatavus, millel on lubatud edastada signaali FM-saatjate kaudu 2022. aastani. Neid kuulab nüüd 55% norralastest. Võrdluseks, et Norra avalik-õigusliku ringhäälingu NRK kõigi kanalite kuulatavus kokku oli 27. nädalal kõigest 35%, kuigi samal ajal tegi see jalgpalli maailmameistrivõistlustelt ülekandeid, mis on kuulajate arvu tavaliselt suurendanud.

Teisest küljest on üleriigilised kanalid kaotanud aga kõvasti kuulajaid voogedastusplatvormidele, mida on tänu mobiilse interneti levikule järjest mugavam kasutada ka autoga sõites. Spotify kasutajaskond on suurenenud Norras koguni nii hoogsalt, et ettevõte sai lubada endale seal sel aastal premium-teenuse kuutasu tõstmist: inimesed tahavad kuulata muusikat ja on valmis selle eest maksma.

Samuti on suurenenud naabermaa Rootsi raadiojaamade kuulatavus ning 17% norralastest eelistab nüüd autoga sõites üldse vaikust. DAB kasutajad on paranenud helikvaliteedi ja laienenud valikuga rahul (uued kanalid on võtnud enda alla 34% turust), kuid üldiselt ei ole rõõmustamiseks põhjust.

“Üht kindlaimat massimeediumit meie riigis ei kasuta järsku enam ligi pooled meist. See viib kiiresti selleni, et headesse raadioprogrammidesse investeerimises ei nähta enam nii suurt väärtust. Ja kehvem sisu viib päris kindlasti selleni, et veelgi enam inimesi hülgab raadio,” märkis Sem-Jacobsen.

Keskerakond tegi 2016. aastal küll ettepaneku FM-saatjate väljalülitamine edasi lükata, kuid ei leidnud piisavalt toetust. “Nüüd peavad poliitikud julgema teha seda, mida on vaja,” ütles Sem-Jacobsen. “Oli viga lülitada riiklik FM-võrk välja enne, kui DAB oli korralikult välja arendatud ning piisavalt paljud inimesed seda kasutada tahtsid.”

Digipöörde entusiastlikud eestvedajad peavad seevastu veaks hoopis seda, et väikestele kohalikele raadiojaamadele anti DAB-standardile üleminekuks kauem aega. Nende sõnul tulnuks asi korraga ja kiiresti ära teha, see motiveerinuks inimesi ostma rohkem DAB-seadmeid ning ühelt standardilt teisele üleminekuga kaasnenud probleemid olnuks väiksemad.

Õppetund ka Eesti jaoks

Eestis katsetati DAB-saatjaga programmide edastamist aastail 2000-2005 ning Eesti Rahvusringhääling (ERR) tahab alustada sellega nüüd uuesti Tallinna piirkonnas (kasutades DAB+ standardit, mis on DAB täiustatud versioon).

ERR-i raadio tehnika ja salvestusosakonna juhataja Vytautas Martinonis rääkis eelmisel aastal seoses Norra digipöördega portaalile geenius.ee, et ainult DAB kasutamisel saaks ERR hoida saatekuludelt kokku kuni 60% eelarvest, mille võiks suunata näiteks raadioprogrammide arendusse. Tehnilise Järelevalve Ameti sagedushalduse osakonna juhataja asetäitja Tanel Vinkel ütles aga Postimehele, et põhimõtteliselt võiks sellega Eestis alustada kasvõi kohe. Norra kogemus näitab paraku, et head nahka sellest ei tuleks.

Läti otsustas oma DAB+ katsetused eelmisel aastal lõpetada, leides, et üleminek uuele standardile oleks liiga kallis ja sisuliselt kontraproduktiivne olukorras, kus tuleb konkureerida mobiilse internetiga. Sama järeldus peaks kehtima ka Eesti jaoks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.