Rubriik: maailm

Pühapäeval toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mille tulemusel läheb võim tõenäoliselt tagasi paremtsentristide kätte. Praegune peaminister Alexis Tsipras võib loota vaid imele.

Valimised leiavad nüüd aset ennetähtaegselt. Korralised parlamendivalimised pidanuks tulema sügisel. Need nihkusid ettepoole, sest Tsipras otsustas teha eurovalimistest oma valitsuse usaldushääletuse, ja kukkus läbi.

See ei olnud tema poolt ilmselt valearvestus. Pigem võib selles näha kavalat käiku kahjude minimeerimiseks. Küsitlustes läks paremtsentristlik Uus Demokraatia selgelt juhtima juba mõned kuud pärast 2015. aasta septembris toimunud parlamendivalimisi.

Laenuleib ei kesta kaua, võlg on võõra oma

Kreekas tegutseb väga palju erakondi, kuid pärast sõjaväehunta langemist 1974. aastal jagasid võimu aastakümneid käest kätte Uus Demokraatia ja vasaktsentristlik Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine (PASOK). Kord valitses riiki üks, kord teine.

Mõlema partei juhtimisel kaldus valitsus võtma kõvasti laenu – riigi võlakoorem üha kasvas.

2009. aasta sügisel tuli võimule PASOK, mis oli jaganud taas heldelt lubadusi. Pärast valimisi teatati, et nende täitmiseks ei ole raha. Selgus, et valitsussektori eelarvedefitsiit oli juba neli korda suurem euroalas lubatust. Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Kreeka riigireitingut. See raskendas laenuraha kaasamist.

2010. aasta veebruaris ja märtsis alustati palkade kärpimise, pensionide külmutamise ning maksude tõstmisega, et eelarvedefitsiit kontrolli alla saada. Aprillis taotles peaminister Georgios Papandreou ametlikult rahvusvahelist abi. Seda nõustuti andma tingimusel, et riik jätkab meetmete rakendamist eelarvedefitsiidi vähendamiseks.

Kreekas järgnesid sellele kohe suured streigid ja meeleavaldused, mis muutusid kohati ka vägivaldseteks, kuid need ei suutnud peatada üha uute kärpepakettide vastuvõtmist. Olukord riigis nende mõjul aga ei paranenud.

Peaminister Papandreou, keda survestasid ühest küljest rahvusvahelised partnerid ja võlausaldajad ning teisest küljest omaenda rahvas tänavatel, astus 2011. aasta sügisel lõpuks ametist tagasi. Võimule tuli ajutine valitsus, mida juhtis parteitu Lucas Papademos (Kreeka Panga president 1994-2002, Euroopa Keskpanga asepresident 2002–2010), kus olid koos Uus Demokraatia ja PASOK.

2012. aasta mais toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Enim hääli kogus Uus Demokraatia, kuid valitsuse moodustamine ei õnnestunud kellegil, mistõttu leidsid juba järgmisel kuul aset uued valimised.

Vasakradikaalide kohtumine reaalsusega

2012. aastal toimunud valimistega tõusis parlamendis suuruselt teiseks jõuks Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis oli kolm aastat varem ületanud valimiskünnise kõige viimasena. 2009. aastal toetas seda 4,6% valijatest – see andis parlamendis kõigest 13 kohta 300-st.

SYRIZA tõus oli tingitud sellest, et nad esitasid poliitilisel tasandil nõudmisi, mis kõlasid Kreeka tänavatel. Seda juba 2008. aasta detsembris, kui puhkesid suured noortemässud, mille vallandas ühe 15-aastase nooruki tapmine korravalvurite poolt. 2011. aasta kevadel kuulutas SYRIZA juht Alexis Tsipras, et vasakpoolsed peaksid kärpepoliitika vastu suunatud meeleavaldusi toetama, nõustumine Kreeka rahvusvaheliste partnerite poolt seatud tingimustega tuleks aga otsustada rahvahääletusel.

2012. aasta juunis toimunud valimiste järel keeldus SYRIZA kärpepoliitikat toetava valitsusega ühinemisest. Paremtsentristide juht Antonis Samaras moodustas valitsuse, kuhu kuulus ka vasaktsentristlik PASOK. 2014. aasta detsembris jäi aga koalitsiooni esitatud kandidaat parlamendis presidendiks valimata, mistõttu toimusid 2015. aasta jaanuaris erakorralised parlamendivalimised. Need võitis SYRIZA.

Vasakradikaalid tulid võimule lubadusega mitte austada varem Kreeka poolt sõlmitud kokkuleppeid ja nõuda suurema osa võlgade kustutamist, sest oli selge, et riik ei suuda neid mitte kunagi ära maksta. Koalitsioon tehti rahvuspopulistliku erakonnaga Iseseisvad Kreeklased, mis esindas sama suunda – nende programmi kuulus ka sõjakahjude väljanõudmine Saksamaalt.

Pärast valimisi jätkati ühtlasi läbirääkimisi raha saamiseks rahvusvahelistelt partneritelt. 2015. aasta suvel pandi rahvahääletusele küsimus, kas tuleks nõustuda Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi viimase pakkumisega.

SYRIZA ja Iseseisvad Kreeklased ise tegid kampaaniat selle pakkumise tagasilükkamise poolt. EI-leeri kuulusid ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlased (Thomas Piketty, Paul Krugman, Joseph Stiglitz). Riigi lahkumist euroalast propageeris parlamendierakondadest samas ainult Kreeka Kommunistlik Partei. Opositsiooni langenud Uus Demokraatia ja PASOK olid pakkumisega nõustumise poolt.

Uued valitsusparteid lootsid, et neil õnnestub kaubelda rahvahääletusele tuginedes välja Kreeka jaoks kasulikumad tingimused.

Referendumist võttis osa 62,5% hääleõiguslikest kodanikest. 5,8% sedelitest rikuti. Ülejäänutest 38,7% toetas pakkumise vastuvõtmist, 61,3% seda ei teinud. Vaatamata nii selgele tulemusele ja omaenda varasemale jutule sõlmis Tsiprase valitsus vaid loetud päevad hiljem kokkuleppe, mis sisaldas esialgu pakutust veelgi karmimaid kärpemeetmeid, sest kuklasse hingas riigi muutumine maksejõuetuks.

SYRIZA läks selle kannapöörde peale lõhki. Juba päev pärast rahvahääletust astus rahvusvaheliste partnerite survel ametist tagasi rahandusminister Yanis Varoufakis, majandusteadlane, kärpepoliitika häälekas oponent, kes oli nõudnud võlgade kustutamist. Kui uus kokkulepe augustis parlamendis ratifitseeriti, juhtus see tänu opositsioonile. Enam kui 40 SYRIZA saadikut oli hääletusel selle vastu.

Kuna valitsus kaotas SYRIZA lõhenemise tõttu parlamendis enamuse, toimusid 2015. aasta septembris ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusel jäi võimule sama koalitsioon. Valimisaktiivsus langes jaanuariga võrreldes 7,1%, aga valijad ei olnud veel valmis laskma tagasi võimule varem domineerinud parteisid, mille juhtimisel oli riik jõudnud nii väljapääsmatusse olukorda.

SYRIZA jääb vasaktiiva juhtivaks jõuks

Eurovalimistel ei olnud SYRIZA häältesaak nüüd tegelikult palju halvem kui viie aasta eest. Neid toetas 23,8% valijatest – vaid 2,8% vähem kui eelmine kord. Vahe oli selles, et Uus Demokraatia tõusis riigis selgelt juhtivaks jõuks. Nemad said eurovalimistel 33,1% häältest ning tegid ühtlasi peaaegu puhta töö samal ajal toimunud valimistel regioonides ja kohalikes omavalitsustes.

Paremtsentristide kätte läks 12 regiooni 13-st. Nende ridadest tuli ka Ateena uus linnapea.

Liikumine Muutuste Poolt, mille kandvaks jõuks on PASOK, sai eurovalimistel 7,7%. Iseseisvad Kreeklased kukkusid täiesti läbi ja enam valimistel ei osale. Varoufakise uus erakond kogus eurovalimistel 2,99% – Kreeka parlamendivalimistel on künnis 3%. Noateral kõigub ka uus paremkonservatiivne erakond Kreeka Lahendus.

Kindlalt pääsevad taas parlamenti Kreeka Kommunistlik Partei ja paremäärmuslik Kuldne Koidik, aga nemad koalitsioonide tegemises ei osale. Küsimus on praegu selles, kas Uus Demokraatia saab parlamendis absoluutse enamuse üksinda (valimissüsteem soosib võitjat, kes saab boonusena 50 kohta) või tuleb koalitsioon, kuhu kaasatakse Liikumine Muutuste Poolt.

Tsipras kuulutas eurovalimised valitsuse usaldushääletuseks nähtavasti just sooviga jõuda ennetähtaegsete parlamendivalimisteni. Sügisel, kui turismihooaeg on möödunud ja sellega kaasnenud ajutised töökohad kadunud, oleks SYRIZA langus kindlasti järsem. Opositsioonis olles saab ajada siis hädad uue valitsuse kaela. Ja see oleks tegelikult täiesti õigustatud, sest selle moodustavad tõenäoliselt jõud, kes selle supi Kreekas kunagi kokku keetsid.

Artikkel ilmus 3. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Taanis nädal tagasi toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli sotsiaaldemokraadid. Sama juhtus ka nelja aasta eest, aga siis langesid nad opositsiooni.

Nagu Rootsis ja Norras, nii on ka Taanis jaotunud erakonnad ajapikku kahte suurde leeri, mille liikmed omavahel valitsuskoostööd üldiselt ei tee. See on muutnud mänguruumi koalitsioonide moodustamisel äärmiselt ahtaks. Juba pikemat aega on riiki juhtinud vähemusvalitsused, mis sõltuvad oma liitlastest parlamendis. Nii võib minna ka sel korral.

2015. aasta valimiste järel tuli võimule paremliberaalse Venstre üheparteiline vähemusvalitsus. Erakond oli langenud valimistel kolmandaks, saades vaid 19,5% häältest, mis andis parlamendis 34 kohta 179-st. Nende taha koondunud nn. sinisel blokil oli aga parlamendis napp ülekaal.

Venstre valitses Taani Rahvapartei, Liberaalse Alliansi ja Konservatiivse Rahvapartei toetusel. Neist kaks viimast kaasati 2016. aasta sügisel ka valitsusse. Taani Rahvapartei mõjutas valitsuse poliitikat parlamendist.

2001–2011 olid võimul Venstre ja Konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsused, mida toetas parlamendis Taani Rahvapartei. 2011. aasta valimistel sai Venstre küll taas enim hääli, aga valitsus moodustati siis teiseks jäänud sotside juhtimisel, sest parlamendis saavutas ülekaalu nende taha koondunud nn. punane blokk.

Esialgu kuulusid lisaks sotsiaaldemokraatidele valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre ja rahvusvahelisel tasandil rohelistega seotud Sotsialistlik Rahvapartei (SRP). Parlamendis toetasid neid ka punarohelised.

SRP jaoks oli see üldse esimene kord valitsusse pääseda. See erakond asutati 1959. aastal Taani Kommunistliku Partei endise juhi poolt, kes kritiseeris 1956. aastal avalikult Nõukogude Liidu tegevust Ungari ülestõusu mahasurumisel, sattus seetõttu konflikti oma moskvameelsete seltsimeestega ja visati lõpuks kommunistlikust parteist välja.

2014. aasta alguses lahkus SRP valitsusest, kuid jätkas sotsiaaldemokraatide ja Radikale Venstre vähemusvalitsuse toetamist parlamendis.

SRP lahkumine valitsusest oli tingitud erimeelsustest seoses Taani suurima energiafirma osalise erastamisega USA investeerimispangale Goldman Sachs. Mitmed erakonna parlamendisaadikud tahtsid hääletada valitsuse plaani vastu. Toonane peaminister Helle Thorning-Schmidt ähvardas SRP sellisel juhul valitsusest välja ajada.

Lõpuks teatas SRP tolleaegne esinaine Annette Vilhelmsen, keda survestasid ühest küljest erakonna liikmed ja valijad ning teisest küljest koalitsioonipartnerid, et ta paneb ameti maha ja erakond lahkub valitsusest, kuid jätkab selle toetamist.

See juhtum selgitab, miks väiksemad erakonnad ei taha tingimata ise valitsusse kuuluda ning on valmis toetama parlamendis vähemusvalitsuste püsimist. Valitsuses olles seotakse oma käed parlamendis toimuvatel hääletustel. Vähemusvalitsusi toetades saavutatakse aga mõju valitsuse poliitika üle, kuid jäetakse oma käed vabaks.

Kes nüüd valitsusse lähevad?

Sel korral sai parlamendis enamuse punane blokk. Sotsiaaldemokraatide esinaine Mette Frederiksen, kellele kuninganna Margrethe II tegi ülesandeks valitsuse moodustamise, teatas esimese hooga, et sotsid tahavad teha üheparteilise vähemusvalitsuse, mis hakkab eelnõude hääletamisel parlamendis sõltuma ad hoc kokkulepetest teiste erakondadega.

Tema erakond sai 25,9% häältest, parlamendis 48 kohta. Tegelikult saab sotside fraktsioonis olema kaks saadikut rohkem, sest sinna lähevad ka üks esindaja Fääri saartelt ja üks Gröönimaalt, kus tegutsevad täiesti omaette erakonnad.

Venstre juht Lars Løkke Rasmussen, senine peaminister, märkis valimistulemuste selgumisel, et uue valitsuse võiks moodustada blokkideüleselt tsentristlike erakondade poolt – see tagaks suurema stabiilsuse, vähendaks valitsuse sõltumist äärmuslikest väikeparteidest. Frederiksen, kes välistas sellise võimaluse juba valimiskampaania ajal, lükkas Rasmusseni pakkumise vähemalt esialgu tagasi.

Venstre sai 23,4% häältest ja 43 kohta, olles nendel valimistel suurim tõusja. Sinine blokk tervikuna aga kaotas, sest eelmine kord oma ajaloo parima tulemuse teinud rahvuspopulistlik Taani Rahvapartei langes järsult – see on omakorda näide sellest, et piirdumine valitsuse toetamisega parlamendis ei saa kesta igavesti, ühel hetkel ootavad valijad enamat. Sellega peavad arvestama ka teised väiksemad erakonnad.

1993–2001 valitsesid koos sotsiaaldemokraadid ja Radikale Venstre, punase bloki suurimad jõud. Kui jätta kõrvale II maailmasõja ajal võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsused, on sotsid ja Venstre jaganud valitsusvastutust varem ainult korra, 1978–1979, kuid see koalitsioon pidas vastu vaid veidi üle aasta. Venstre ja Radikale Venstre olid koos valitsuses 1968–1971 ja 1988–1990.

Rasmussen astus juba enne valimisi samme ka Radikale Venstre soosingu võitmiseks. Ta teatas, et toetab selle erakonna endise esinaise ja praeguse Euroopa konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri saamist järgmiseks Euroopa Komisjoni presidendiks.

Minu hinnangul oleks ta tõesti sobiv kompromisskandidaat nimetatud ametikohale. Igatahes peaks Rasmusseni väljendatud toetus tagama nüüd selle, et Vestager jätkab Taani eurovolinikuna. Ta nimetati selleks eelmine kord, kui sotsid ja Radikale Venstre koos võimul olid. Kindlasti on eurovoliniku koht laual ka nendel läbirääkimistel, mida Frederiksen oma valitsuse ametisse kinnitamiseks teiste erakondadega peab.

Kui kaua need läbirääkimised kestavad? Taani analüütikute ennustused ulatuvad selles osas seinast seina. Mõne arvates läheb asi väga kiiresti, uus valitsus saab ametisse paari nädalaga, kõik on vaid vormistamise küsimus. Mõni teine ennustab seevastu sarnast kuid kestvat protsessi, mis leidis viimati aset Rootsis. Lõpptulemuse osas lähevad arvamused samuti lahku.

Frederikseni plaan moodustada üheparteiline vähemusvalitsus, mis peab hakkama parlamendis sisuliselt iga eelnõu pärast eraldi koalitsiooni looma, võib sotside jaoks olla lihtsalt läbirääkimiste lähtepunkt, mitte lõppsiht. Rasmusseni ettepanek, mis tugines Venstre enda kogemustele, väärib tegelikult tõsist kaalumist.

Artikkel ilmus 12. juunil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Möödunud eurovalimiste kõige olulisem tagajärg on mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Viimane on paradoksaalsel kombel seotud esimesega.

Euroskeptikuid ja -vastaseid on europarlamendis küll varasemast rohkem, aga see ei tähenda seda, et nende sõna omandab seal märkimisväärselt suurema kaalu. Probleem on selles, et neil on väga raske omavahel kokkulepeteni jõuda.

Ühisosa kahtlemata leidub, näiteks demoniseerivad kõik Brüsselit ning lubavad seista oma riigi suveräänsuse eest, kuid praktilise koostöö üksikutes valdkondades muudab see hoopis raskemaks, sest liikmesriikide huvid on objektiivselt võttes ju üsna erinevad, kohati vastandlikud.

Erinev on ka see, millele Euroopa Liit peaks euroskeptikute arvates keskenduma.

Prantsuse rahvuslaste juht Marine Le Pen kuulutas jaanuaris valimiskampaaniat alustades, et Euroopa Liit peaks keskenduma sellele, et mobiliseerida Euroopa rahvad tegelema selliste väljakutsetega nagu kliimamuutused ja tehisintellekt. Paari aasta eest Prantsusmaa presidendiks kandideerides lubas ta arendada võimsalt päikeseenergia, biogaasi ja hüdroenergia kasutamist, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

Ekrelased, kes kuuluvad temaga Euroopa tasandil ühte poliitilisse perekonda, eitavad seevastu üldse inimtekkeliste kliimamuutuste toimumist või vajadust selles osas nüüd midagi ette võtta. Milline peaks olema ühisosa, millest nad antud valdkonnas juhinduda saavad? Ei tea.

Samasuguseid põhjapanevaid erimeelsusi, mis muudavad sisulise parlamentaarse koostöö keeruliseks, on eri riikide euroskeptikutel päris paljudes valdkondades. See pärsib tugevalt nende võimekust europarlamendis toimuvates aruteludes ühtse jõuna kaasa rääkida.

Roheliste sõna maksab rohkem

Euroskeptikute osakaalu kasv, mille tõttu paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraadid ei oma parlamendi uues koosseisus absoluutset enamust, suurendab hoopis liberaalide ja roheliste kaalukust.

Varem said kaks kõige suuremat fraktsiooni paljud asjad lihtsalt omavahel kokku leppida ning pidid pöörduma toetuse saamiseks väiksemate poole vaid siis, kui sellise kokkuleppeni jõuda ei õnnestunud. Parlamendi uues koosseisus peavad nad arvestama algusest peale rohkem ka teiste konstruktiivsete jõududega. See tähendab, et liberaalide ja roheliste mõju kasvab.

Fraktsioonide ametlik moodustamine seisab küll alles ees, kuid esialgsete tulemuste põhjal näib, et rohelistel on nüüd europarlamendis vähemalt 70 kohta 751-st. Seda on 20 rohkem kui varem, aga ikkagi suhteliselt vähe.

Kuidas võib sellises olukorras rääkida mingisugusest rohelisest lainest? Kohe selgitan.

Roheliste jõud kasvas nende valimistega mitte üksnes nende kohtade arvel, mis läksid roheliste fraktsiooni kuuluvatele erakondadele, vaid eelkõige tänu sellele, et roheliste ideid võeti laialdaselt omaks teiste erakondade poolt, mis said nüüd oma valijatelt mandaadi nende elluviimiseks. Marine Le Pen on vaid üks näide. Leidus terve rida riike, kus kliimamuutused olid valimiskampaania peateema.

“Inimesed on saanud teadlikuks sellest, et kliimakriis on tõeline,” selgitas Ska Keller, üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest, seda ajalehele Die Tageszeitung. “Pidevalt tuleb uusi teaduslikke raporteid, viimati liikide kaitsmise teemal. See kõik on muutnud asja taas pakilisemaks. Ja samal ajal ütlevad paljud noored: kuulge, poliitikud, te peate midagi tegema! Ja see kõik on väga oluline ja õige, sest asjaga ongi kiire.”

Rootsi Keskerakond näitab suunda

Rootsi oli nüüd üks vähestest riikidest, kus roheliste häältesaak eelmise korraga võrreldes ei kasvanud, vaid hoopis kahanes – nende saadud kohtade arv kukkus seal neljalt kahele. Esmapilgul võib sellest järeldada, et keskkonnateemade olulisus on rootslaste silmis langenud. Kuid selline järeldus on väga ekslik. Tegelikkus on täpselt vastupidine.

Asi on selles, et need teemad on muutunud palju prioriteetsemaks ka teiste erakondade jaoks. Iga korralik erakond, mis vaatab näoga tuleviku poole, omab seal nüüd ka tugevat keskkonnaprogrammi. Roheliste arvelt tõusis selgelt näiteks Rootsi Keskerakond, mille valimiskampaania põhifookus oligi just keskkonnaküsimustel ja kliimapoliitikal. Keskerakond pea kahekordistas oma häältesaagi ja sai varasema ühe asemel kaks kohta.

Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf rõhutas viimasel valimiseelsel nädalal jagatud intervjuudes, et nad tahavad luua ka Euroopa Liidu tasandil süsteemi negatiivsete emissioonide toetamiseks. See tähendab kompenseerida selliste (täna veel suhteliselt kulukate) tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis seovad atmosfäärist süsinikku.

“Kliimamuutused toimuvad siin ja praegu. Tehased, sõidukid ja elektrijaamad on pumbanud süsihappegaasi atmosfääri juba pikka aega, ning seetõttu ei piisa enam üksnes heitkoguste vähendamisest – me peame kasutama uusi tehnoloogiaid, mis suudavad neid atmosfäärist eemaldada,” rääkis ta ajalehele Dagens Nyheter.

Rootsi ise on vastavatesse projektidesse investeerimist juba alustanud. Keskerakond tahab, et nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamiseks suunataks ka 10% Euroopa Liidu innovatsioonifondi vahenditest.

Ühtlasi soovitakse loomulikult piirata süsihappegaasi õhkupaiskamist, suurendada selle kulukust, edendada biokütuste kasutamist. Lõpule tahetakse viia Euroopa ühise õhuruumi loomine, mis võimaldaks kasutada seda palju tõhusamalt ja lennukitel kütust kõvasti kokku hoida. Üldiselt aga peetakse vajalikuks edendada Euroopas rongiühendusi, vähendada ka autotransporti.

Kui vaadata lähemalt teisigi liberaalide ehk ALDE fraktsiooni kuuluvaid erakondi, mille kohtade arv nüüd suurenes, ilmneb, et Rootsi Keskerakond ei ole selles osas erand. Keskkonnateema on murdnud jõuliselt sisse ka paljude teiste varasemast edukamaks osutunud erakondade valimisprogrammidesse.

Millised järeldused Eestis teha?

Eestis on rohelised täna jätkuvalt marginaalne jõud. Keskkonnateemad käisid siin valimiskampaaniatest läbi, kuid ei olnud kindlasti tooniandvad. Selle põhjal võib tunduda, et mujal valitsevad trendid ei pruugi meile jõuda.

Minu arvateks oleks selline järeldus ennatlik. Rohelised said meil tänavu siiski kuus korda rohkem hääli kui viie aasta eest. 1,8% häältest on tulemus, mis jäi ilmselt alla nende ootustele, kuid näitab asjaolusid arvestades (erakonna üldine nõrkus, mõlemapoolselt kahjulik konkurents Elurikkuse Erakonnaga, vähe raha valimiskampaaniaks, lühike valimisnimekiri jne.) suurt potentsiaali.

Kui teised erakonnad tahavad ennetada valijate suuremat kaldumist roheliste taha, tuleb neil võtta üle rohelistele iseloomulikud seisukohad. Mitte ainult rääkida keskkonnakaitsest ja kliimamuutustega võitlemisest, vaid seda ka päriselt teha – eriti kui omatakse vastavate valdkondadega seotud ametikohti.

Viies ellu roheliste poliitilist programmi, võetakse neilt erakonnana kasvupind ära. Vastasel korral on ilmselt vältimatu, et rohelised edaspidi siingi valimistel hoogsalt tõusevad.

Roheline laine Euroopa poliitikas tähendab esmajoones seda, et nende teemade prioriteetsus kasvab ehk omandab Euroopa igapäevases poliitilises agendas palju silmapaistvama koha. See üldine konjunktuur mõjutab vältimatult ka rõhuasetusi Eestis, sest me ei ela vaakumis, vaid oleme osa maailmast, osa Euroopast.

Artikkel ilmus 29. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.