Rubriik: kunst

Luubi all kunstivärk

Viljandi Linnagaleriis avati eile Eleriin Ello maalinäitus “Lähemale”, mis jääb üles 2. augustini. Eelmise aasta sügisel oli samanimeline seeria vaatamiseks väljas Tallinna Kunstihoone galeriis, aga lähemal vaatlemisel see siiski päris sama näitus ei ole.

Töid on nimekirjas küll taas 15, aga üks on täiesti uus: “Võsa” asemel “Öö”. See erineb enamikest ülejäänutest selle poolest, et on tumedamates toonides (nagu ööle kohane), kuid näitab võib-olla ka tehniliselt uut suunda.

Kunstiteadlaste määratluse kohaselt on tema stiiliks emotsionaalne hüperrealism, aga kunstnik ise ütles avamisel, et kaldub nüüd rohkem abstraktsionismi poole ning järgmisel näitusel näebki ehk hoopis seda.

Kaader Eleriin Ello maalinäituselt “Lähemale” #viljandi #linnagalerii #eleriinello

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige traditsioonilisemat laadi võib esmapilgul paista “Park”, aga uurige seda lähemalt. Mitte ninaga vastu maali seistes, vaid seda kaugemalt vaadates. Kas see koht ei tundu kuidagi väga tuttav?

Keegi oli naljatanud, et see on nagu folgi kolmas päev, aga Ello ütles, et võttis need lamavad tüübid Tammsaare pargist. Üks kunstinautleja märkis, et see on ju nagu Schnelli park. Tundub väga tuttav koht, aga nagu päris ikka ei ole kah.

Mulle meenus nüüd seda väikest instasse pandud pilti vaadates Antonioni film “Blow-Up” (1966), kus peategelane avastab pargis tehtud fotosid suurendades, et on pildistanud mõrva. Antud juhul asi vast nii hull ei ole, aga…

Kui Antonioni filmi reklaamlauseks oli, et “mõnikord on reaalsus kõige kummalisem fantaasia”, siis seda pilti vaadates tuli pähe mõte, et mõnikord on fantaasia kõige kummalisem reaalsus – see vist ongi hüperrealism.

Tähelepanu! Järgnevad spoilerid.

Kõigepealt tasub vaadata neid maale nimesid teadmata, et lasta fantaasial vabalt lennata. (Järgnevad spoilerid.) Näiteks üks, mille nimeks mina pakkusin esimese hooga “Must auk”, oli hoopis “Lomp” – nii seostus see mulle kokkuvõttes Kaali järvega. “Põõsas” paistis mõnele nagu mets ülaltvaates. “Tulbid” tekitasid arutelu selle üle, mis lilledega on tegemist.

Mulle endale meeldis kõige rohkem “Laud”, mis on ühest küljest väga dekoratiivne, aga teisest küljest kaugeltki mitte ainult seda. Kui leiduks selle jaoks sobiv koht ja piisavalt raha, siis üritaksin kindlasti kunstnikuga kaubale saada.

Margusele, kelle juures toimunud avamisele sealt edasi suundusin, jättis eriti sügava mulje “Tee”, mida tõsteti ühes kunstiblogis esile juba Tallinnas toimunud näituse puhul. Pildid seal üleval olnud maalidest leiab ka veebist, aga parem on ikka vaadata neid elusuuruses.

Linnagaleriis saab võtta ka tooli, istuda sellega konkreetse maali ette ja sinna kasvõi magama jääda. Samuti lubas galerist avamisel lahkelt, et vajaduse korral võib visata pikali samas leiduvale diivanile. Nii et neid maale saab vaadata rahulikult T-R 10-18 ja L 10-15.

Margus Kangur korteri seinale pandud pildi pidulikul avamisel #kunst #eesti #marguskangur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Marguse juures avati ametlikult juba varem seinale paigaldatud suur söejoonistus, mis tundus mulle küllaltki abstraktselt mõjuva praktilise superrealismina. Võib näha omapärast kompositsiooni – kujutatud on erinevaid puitstruktuure, mida kasutatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppetöös.

Pärast pildi avamist näidati külastajatele rariteetseid videomaterjale, sealhulgas ühte Eestis valminud vähetuntud lühimängufilmi, mis oli saanud mehaaniliselt unikaalsed heliefektid, ning salvestusi aastaid tagasi toimunud kinniselt koosviibimiselt, kus oli kasutatud samuti lavastuslikke elemente.

PS. Kindlasti tahavad kõik juba ammu teada, mis sai sellest võsast, mille nime kandvat maali Ello näitusel olevate tööde nimekirjast sel korral ei leia. Nojah, eks peate minema ikka ise vaatama:)

Suvine kultuurielu VLNDs

Kui vahepeal sai väljendatud kartust, et suve saabudes jääb kultuurielu Viljandis täiesti seisma ja mul ei ole siin enam millestki kirjutada, siis nii ei ole see tegelikult läinud: jätkuvalt avatakse näitusi, esitletakse raamatuid, näha võib muusikale, teatrit ja tantsu.

Kondase Keskuses avati teisipäeval Mati Küti sürrealistlike maalide näitus “Kammitud Universum”, kus välja pandud pildid näevad välja päris psühhedeelsed. Autor kinnitas avamisel, et tema neid tehes siiski triipu ei tõmmanud, vaid soovis lihtsalt luua nende kaudu positiivset meeleolu. Ja see ka õnnestus.

Viljandi Linnagaleriis esitlesid Suure-Jaani Kooli vilistlased Inessa Saarits ja Anna-Liisa Sääsk eile “Haruldaste olendite taskuraamatut”. Tegemist on äärmiselt omapärase teosega, mille esimesed eksemplarid valmisid tüdrukutel kaheksandas klassis loovtööna. SJK direktoril Epp Välbal tuli mõte, et selle peaks andma välja korralikult trükitud kujul ja nüüd ongi see siis ilmunud uhkes metallnurkadega köites.

Raamatu väljaandmine oli ühtlasi Hedi Armuliku TÜ VKA kultuurikorralduse eriala lõputööks ning sai teoks hooandjate toetusel. Abistasid selle juures veel paljud teised.

Täna õhtul võib NOORTEnotafe raames näha Koidu seltsimajas Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortemuusikali “Valeühendus”, homme Joensuu noorteteatrit ja ühte Lasnamäel tegutsevat laste ja noorte teatritruppi, seejärel ETA tantsukooli ja Eve stuudio õpilasi. Jne. Jne.

Seega toimub Viljandis jätkuvalt rohkem kui tavaline kultuuritarbija vastu võtta suudab, eriti kui on mõte lugeda vahepeal läbi ka mõned raamatud, kuulata netist muusikat ja vaadata tõmmatud filme. Aga üritan selle raske koormaga siiski kuidagi elada ja sellest ka siin vaikselt kirjutada.

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode’i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.