Park “Geeniuste algkursus”

Eeva ParkAprilli lõpus möödus 152 aastat Juhan Liivi sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul Eeva Parki kümme aastat tagasi kirjutatud näidendi “Geeniuste algkursus”, mille tegevus leiab aset 1885. aastal ajalehe Virulane toimetuses.

Peategelasteks on toona seal töötanud 21-aastane Liiv ja 20-aastane Eduard Vilde ning 33-aastane Jaak Järv, kes oli ajalehe peatoimetaja ja omanik.

Järv töötas varem Sakala toimetuses. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Virulane kujuneski siis Jakobsoni suuna tugevaimaks jätkajaks, olles selle näidendi tegevuse ajal loetuim eestikeelne ajaleht.

“Geeniuste algkursus” (näidend kahes vaatuses, kolmeteistkümnes pildis) on kerge jant, väga rahvalik (publiku naerma saamisega ei tohiks küll probleeme tekkida), mis sobib hästi esitamiseks ka harrastusteatritele.

Aga tuleb märkida, et see on ajalugu populariseeriv ilukirjandus, mitte kirjanduslooline uurimus.

Nii näiteks algab juba esimene pilt sellega, kuidas Liiv loeb 1885. aasta hilissügisel lehest oma luuletust (“Kuusk”, kuigi nimetatud seda ei ole), öeldes seejärel: “Seekord on autori nimigi ära trükitud! Pole enam paljalt tähed all, nii et ükski hing ei tea, kes see selline J. L. peaks olema… Nüüd sai Jott punkt Ellist Jott punkt Liiv ja kui see “punkt” vahelt ära kaob ja terve nimi selgesti kirjas seisab, siis läheb leht siit otseteed Väike-Maarjasse Jakobi nina alla, et vaata nüüd, armas vennas, omaenda silmaga seda ilmaimet: sest alles see oli, kui mina end ainult sinu vennana esitasin, aga tuleb aeg, kus sina end minu vennana esitad…”

Tegelikult ilmus nime “J. Liiv” all juba tema esimene trükivalgust näinud luuletus, mille Virulane avaldas 3. septembril. “Kuusk”, see oli teine, ilmus 15. oktoobril nime “Joh. Liiv” all, sest paljud lugejad ajasid autori muidu ilmselt lihtsalt segamini tema vanema venna Jakobiga, kes oli toona tõesti laiemalt tuntud.

Tavalugejad selliseid nö. ebatäpsusi, mis aitavad näidendi autoril joonistada paremini välja oma tegelaskujude karaktereid, enamasti tõenäoliselt ei märkagi, aga vastavat ajajärku veidi lähemalt uurinud inimestele torkab neid aeg-ajalt silma.

Selle üle, kas Liiv, Vilde ja Järv olid just sellised, nagu sellest näidendist mulje jääb, võib muidugi samuti vaielda, aga kuna tänapäeval ei ela enam ühtegi inimest, kes oleks nendega isiklikult kokku puutunud, siis ei saa üks ilukirjanduslik nägemus olla ilmselt õigem kui mõni teine.

Veel üks asi. Vari, kes figureerib kõrvaltegelasena, tundus mulle küll üleliigne kuni lõpuni, kus tema öelda jäid viimased sõnad (ainult nende pärast teda justkui vaja oligi), aga mõni teine nägi tema osalemises hoopis näidendi ainsat veetlust. Nii et mine võta kinni. Maitsed on erinevad.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.