Loomingu Raamatukogus ilmunud Michel Faberi “Fahrenheiti kaksikud” sisaldab viit novelli (tõlkinud Krista Kaer) 2005. aastal avaldatud jutukogust “The Fahrenheit Twins”, kus neid on tosina jagu rohkem. Miks just need viis? Ei tea, ei ole ingliskeelset kogu lugenud. Aga tehtud valiku põhjal jääb sellest hea mulje.
Mõned inimesed alustavad romaanide lugemist lõpust, et see kohe teada saada, ning mõned loevad novellidest kõigepealt esimese ja viimase lause. Tegin nüüd alguses isegi nii, üritades seejuures kujutleda üldjoontes lugu, mis võib jääda nende kahe lause vahele.
“Turvamaja” esimene lause: “Ma ärkan üles, pilgutan taevasse vaadates kõvasti silmi ning esimene asi, mis mulle meenub, on see, et mu naine ei saa mulle andestada.” Viimane lause: “Ma ei ole enam kadunud.”
Minu mõte: no sellega on lugu selge, mingi peretüli, tõenäoliselt koduvägivald. Mees jõi ennast täis, läks naisele kallale ning ärkas hiljem maantekraavis või jäi talle vahele teise naisega ja löödi majast välja või siis on lihtsalt alkohoolik. Igatahes näeb ta lõpuks valgust, parandab ennast, hakkab korralikuks. Ainult pealkiri on kummaline, arvatavasti viide mingile võõrutuskeskusele.
Tegelik sisu: mees, kes on lahkunud teadmata põhjusel kodust, eksleb kodutuna linnas, jõudes Turvamajani, mis on sisuliselt kodutute varjupaik (eesti keeles omavad need sõnad veidi erinevaid konnotatsioone, aga ingliskeelne “The Safehouse” on väga tabav pealkiri), kuigi küllaltki ebatavaline ja veider, kus ta leiab lõpuks sisemise rahu.
“Andy tuleb tagasi” esimene lause: “Tema silmad avanesid võbinal ja ta avastas üllatusega, et ta on elus.” Viimane lause: “Ta ei teadnud, kas ta üldse oskab tagasiteed leida.”
Minu mõte: kui lähtuda esimesest (need kaks on avaldatud järjest ka ingliskeelses väljaandes, mille sisukorda hiljem vaatasin), siis võib teine novell rääkida ju sellest, et mees sai kusagil ringi hulkudes lõpuks peksa ja jõudis viimaks järeldusele, et peab minema tagasi koju, aga ei tea nüüd, kas see tal enam üldse õnnestub (võib-olla naine ikkagi ei andesta).
Tegelik sisu: viis aastat ebakontaktses olekus (“Selgus, et viis aastat oli ta olnud jampsiv imbetsill,” kirjutab autor, kes on töötanud ise haiglaõena) viibinud Andy tuleb hooldekodus järsku mõistusele, naine viib ta sealt peagi koju, aga aeg ei ole vahepeal peatunud, lapsed on kasvanud suuremaks, inimesed muutunud, jäänud vanemaks ja teineteisest võõrdunud.
Kui minu kujutlustes pidanuks nende novellide näol olema tegemist moralismi elemente sisaldava sotsrealismiga selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte sotsialistlik, isegi mitte sotsiaalne realism, vaid sotsiaalseid olusid kujutav realism), siis Faber kujutab neis tegelikult hoopis reaalsusest irdumist, lähenedes seejuures kohati ulmele, eriti ülejäänud kolmes novellis, mis võtavad enda alla enam kui 2/3 raamatu mahust.
Seletan oma eksimust sellega, et ei olnud temalt varem midagi lugenud, ei teadnud sellest autorist õieti midagi ning valisin automaatselt vaatenurga, sellise lähenemise, mis tundub mulle endale hetkel kõige lähedasem ja vajalikum. Mis ei tähenda seda, et need novellid oleksid valmistanud mulle pettumuse.
