kirjandus – Lehekülg 73

Rachel Joyce’i Harold Fry

Rachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.

Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”

Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.

Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.

Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.

Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.

Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.

Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.

Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.

“Nõiaprotsessid Eestis”

Aarne Rubeni põhjalik uurimus “Nõiaprotsessid Eestis” on laetud äärmiselt negatiivse energiaga, sest käsitleb teemat, mille detailsem lahkamine mõjub lugejale nii või teisiti piinu tekitavalt. Naudingut võivad tunda sellest ainult sadistid.

Kui inkvisitsiooni rehabiliteerijad üritavad kujutada seda millegi peaaegu ratsionaalse ja leebena, siis Rubeni uurimusest tuleb hästi välja nii katoliiklaste kui ka luterlaste korraldatud nõiaprotsesside mõistusevastasus ja jõhkrus. Lehekülgede kaupa kirjeldusi piinamistest, millega üritati inimesi panna tunnistama üles enda süüd ja nimetama kaasosalisi asjades, mis kõlavad tänapäeval ajuvabalt, näiteks libahundiks käimine, ei jää alla Solženitsõni “Gulagi arhipelaagis” toodutele. Kohati tundub süüdistatute toonane kohtlemine veelgi kohutavam, sest on oma olemuselt mõttetum, absurdsem.

Näiteks nn. veeproovide tegemine, mille korral nõiaks süüdistatu visatakse kinniseotuna vette. Kui ta vajub põhja (sellega võib aga kaasneda uppumine), siis loetakse inimene süütuks, kuigi mitte alati (sageli järgneb ka siis tavapärane piinamine, mille käigus ta ennast lõpuks süüdi tunnistab või mille tagajärjel sureb). Kui jääb pinnale, siis nähakse selles kinnitust, et tegemist ongi nõiaga, ning inimene saadetakse tuleriidale, elusalt põletamisele.

Ruben on pühendanud nõiaprotsesside uurimisele viimased seitse aastat oma elust ning tema enese sõnul on “Nõiaprotsessid Eestis” populaarteaduslik raamat, mis ei ole “sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale.” Käsitleb ta samas mitte ainult Eestis toimunut, vaid annab pildi Euroopast laiemalt. Esialgu võib mõjuda isegi veidi häirivalt, et ta viitab ka Eestile pühendatud peatükkides pidevalt juhtumitele teistes riikides, aga kui arvestada, et nõiaprotsesside näol oligi tegemist laiema rahvusvahelise nähtusega, siis on selline lähenemine täiesti mõistetav. Seda enam, et Eesti omariiklusest ei saanud nende toimumise ajal juttugi olla ja seetõttu oleks vale käsitleda siin toimunut väljaspool laiemat konteksti.

Tehtud on ära äärmiselt suur ja tänuväärt töö, aga tuleb teha siin siiski ka mõned kriitilised märkused.

Kuna suur osa materjalidest on hiljem teadlikult arhiividest kõrvaldatud või lihtsalt hävinud, siis ei ole täpselt teada, kui palju nõiaprotsesse Eestis toimus, aga ka teadaolevate arvu osas annab see raamat erinevaid andmeid (ühes kohas 145, teises umbes 120), mis vajaks ilmselt veel täpsustamist.

Esineb ka selliseid hüpoteese, mille paikapidavust olemasolevad andmed kõikjal ei toeta. Näiteks seostab autor nõiaprotsesse eelkõige naistevastase vihaga, heites üsna kergekäeliselt kõrvale selle, et meie kandis “on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610-1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50:50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed. Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus on sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.”

Kas ei oleks siis loogilisem oletada, et sooline motiiv ei mänginud nõiaprotsesside juures üldse nii suurt rolli nagu sageli arvatakse? Naiste suurem osakaal paljudes riikides oli tingitud ehk hoopis sellest, et seal tegelesidki nende asjadega, millega seoses tuleriidale võis sattuda, rohkem naised, samas kui siin, kus isegi kohalik keel on sooneutraalne, sellist soopõhist nö. tööjaotust ei esinenud, mistõttu oligi meeste osakaal siin süüdistatute hulgas isegi suurem.

Protsesside põhjuseid oli muidugi erinevaid. Mõnel juhul oli tegemist ilmselgete aferistidega, kes läheks kohtu alla ka tänapäeval, kuigi loomulikult mitte selliste süüdistustega. Enamasti aga mitte. Ja kui lugeda kirjeldusi juhtumitest, kus inimesed ennast ise üles andsid ning ilma piinamiseta süüdi tunnistasid (näiteks selles, et käisid kohtumas kuradiga jne.), siis jääb mulje, et alati ei tehtud lihtsalt vahet oma unenägudel ja reaalsusel – inimesed pidasid tõeliselt toimunuks seda, mida olid näinud unes.

Kokkuvõttes väga vajalik raamat, aga kindlasti mitte soovitatav nõrganärvilistele.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.

Whiskey Tango Foxtrot

“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.

Mitte et seda poleks üritatud.

Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.

Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.

Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.

Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.

Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.

Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.