Rubriik: kirjandus

Michel Houellebecq kirjutab, et avastas H. P. Lovecrafti 16-aastaselt. “Šokiks olnuks seda vähe nimetada. Ma ei teadnud, et kirjandus võib niimoodi mõjuda,” väljendab ta enda vaimustust.

Mina jõudsin Lovecraftini 15-aastaselt, kui lugesin antoloogiast “Olend väljastpoolt meie maailma” tema lühijuttu “Külm õhk”. See oli küll hea, aga mitte nii muljetavaldav, et oleksin võtnud ette ka samal ajal eesti keeles ilmunud Lovecrafti enda lühijuttude kogu “Pimeduses sosistaja”. Mitmete teiste autorite loomingu vastu tärkas minus siis huvi just tänu sellele antoloogiale, näiteks said kohe hangitud Hanns Heinz Ewersi “Alraune” ja Gustav Meyrinki “Golem” (Grin, Beljajev ja Čapek olid veidi tuttavad juba varasemast), aga Lovecrafti “Külm õhk” mõjus pigem häirivalt.

Häirivalt mitte selles mõttes, et see lugu oleks tekitanud minus siis kohutavat õudu või olnud kuidagi vastumeelne, vaid hoopis põhjusel, et Lovecrafti visandatud tehniline lahendus inimese surmajärgse eksistentsi tagamiseks jäi väga üldsõnaliseks ning minajutustaja otsus kõik selle kohta käinud materjalid hävitada ei olnud vähemalt minu jaoks psühholoogiliselt usutav – ise oleksin ma samas olukorras ju kindlasti teisiti talitanud ehk suure teadlase uurimistööd jätkanud, aga see on juba teine teema.

Niisiis. Kuna esimese tema sulest pärineva jutu puhul, mida lugema juhtusin, mõjusid mõned asjaolud veidi häirivalt, siis ei olegi ma neid rohkem lugenud.

Houellebecqi ei olnud seni üldse lugenud, sest suhtun sellistesse populaarsetesse trendikirjanikesse üldiselt väikese negatiivse eelarvamusega (Eestist sobib võrdluseks näiteks Andrus Kivirähk). Tema raamatut Lovecraftist lugesin nüüd üksnes seetõttu, et selle avaldas Loomingu Raamatukogu, mille uued numbrid olen võtnud nõuks kõik järjest läbi lugeda.

“Tagantjärele on mul tunne, et ma kirjutasin selle raamatu siin teataval kombel oma esimese romaanina,” kirjutab Houellebecq sellele prantsuse keeles juba 1991. aastal avaldatud teosele hiljem lisatud eessõnas. “Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise); romaanina selle piiranguga, et kõik ära toodud faktid, kõik tsiteeritud tekstid peavad olema tõesed; kuid siiski teatavat sorti romaanina.”

Raamatu tagakaanel öeldakse, et “Lovecraftist inspireerituna visandab ta ühtlasi oma tõe romaanikunstist ning kirjanduse nägemuslikust jõust.”

Tuleb tunnistada, et see romaan on hästi kirjutatud ja sisaldab kohati tabavaid tähelepanekuid, huvitavaid mõtteavaldusi, kuid sellegi poolest ei tekitanud see minus tahtmist rohkem Lovecrafti või Houellebecqi lugeda. Mind häirib nende lähtepunkt, millele viitab juba pealkiri: maailma vastu, elu vastu.

“Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane,” arvab Lovecraft, vabandust, Houellebecq, teda imetlev andunud jünger. “Meil on vaja sõltumatut vastumürki kõigi realismi vormide vastu.”

Ja selleks nö. vastumürgiks, mida nad pakuvad, on mitte fantastiliste õhulosside ehitamine, vaid õudustäratav fantaasiamaailm, mis peab rabama lugejaid oma realistlikkusega. Milleks? Kui elu on juba niigi piinarikas ja masendav, siis miks seda ise sihilikult veel hullemaks mõelda? Mina sellest aru ei saa, aga ma ei ole ka kunagi olnud suur õuduskirjanduse lugeja.

Joaquim Maria Machado de Assis (1839–1908) oli üks Brasiilia suurimaid kirjanikke, kuid oma eluajal ta väljaspool kodumaad laialdast tuntust ei saavutanud. Selleni jõudis ta alles palju hiljem.

Nüüd teenib ta küll lausa ülivõrdes kiidusõnu, aga pikka aega jäi ta isegi ingliskeelses ruumis peaaegu märkamatuks. Põhjuseks peetakse seda, et tema raamatute esimesed tõlked olid üsna viletsad ega suutnud seetõttu lugejate huvi köita. Alles 1990-ndatel uuesti tõlgituna leidsid need palju soojemat vastuvõttu.

Loomingu Raamatukogus avaldatud jutustus “Hulluarst”, mis ilmus portugali keeles juba 1882. aastal, on Indrek Koffi tõlkes vägagi loetav, hästi neelatav, ja tekitas huvi tutvuda lähemalt ka autori ülejäänud loominguga.

Eesti keeles on juba 1973. aastal ilmunud üks tema peateostest, “Dom Casmurro”, mis nüüd kohe lugemisnimekirja sai lisatud. Millal järg lõpuks selleni jõuab, see on muidugi iseküsimus, aga küllap kirjutan sellest siis ka siin.

“Hulluarst” ei ole väga pikk kirjatükk, vaevalt poolsada lehekülge, mille läbimiseks kulub rahulikus tempos umbes poolteist tundi. Hea liigendus, kokku 13 pildikest, muudavad selle teekonna päris ladusaks, hoogsalt kulgevaks.

Lugu räägib, nagu arvata võib, hulluarstist. Tegemist on mehega, kelle algatusel avatakse ühes väikeses linnakeses hullumaja.

Ettepanek ajas kogu linnakese põnevile ja kutsus esile tugevat vastuseisu – eks ole ju absurdseid või koguni kahjulikke harjumusi alati väga raske välja juurida. Mõte panna hullud ühte majja üheskoos elama tundus nii mõnelegi otsekui hullumeelsuse märk ning leidus neidki, kes tohtri enda abikaasale sellesisulisi vihjeid tegid.

Ma siin kogu lugu ümberjutustama ei hakka. Mainin vaid, et kui hulluarst lõpuks teise ilma läks, siis hakkas kohe levima kuulujutt, et selles linnas ei ole peale tema kunagi ühtegi teist hullu olnudki. Nii et igaüks võib nüüd ise kujutleda, mis seal vahepeal juhtus. Machado de Assis pani kirja vaid ühe võimaliku stsenaariumi. Ja tegi seda hästi.

Tema jutustuses saab hullumaja nimeks Roheline Maja (seda värvi akende järgi). Viljandis tegutseb teatavasti samanimeline pood ja kohvik. Mingit ühisosa oli siin võimatu tuvastada, aga ma arvan, et “Hulluarst” meeldiks ka selle asutuse klientidele. Hea raamat. Väga humoorikas, kuid samas tõsine.

Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.