Rumeenia kirjandusklassiku Mateiu Caragiale (1885-1936) tuntuim teos “Curtea-Veche kuningad” (rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin) on väga omapärane romaan. Mõningate elumeeste seikluste kaudu maalitakse satiiriline pilt eluolust Bukarestis enne Esimest maailmasõda.
Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes 3-4 tundi ning see on jagatud neljaks osaks. Lugemist soovitan alustada kõige lõpust ehk tõlkija kirjutatud saatesõnast, mis annab hea lühikese ülevaate Caragiale vastuolulisest isikust, elust ja loomingust. Kuna tegelaste prototüüpideks peetakse autorit ennast ning tema sõpru ja lähikondseid, siis tasubki alustada just sellest.
“Curtea-Veche kuningad” ilmus 1929. aastal, aga kirjutama hakkas Caragiale seda 1916 ning mõte sellise romaani kirjutamiseks tuli talle juba 1910, kust algab ka minajutustaja silme läbi edasi antud tegevus.
Kohtumine kuningatega. Romaani esimeses osas tutvustab autor tegelasi, leida võib küllaltki värvikaid kirjeldusi, näiteks:
“Gore Pirgu oli ennenägematu ja kirjeldamatu limukas. Oma magedate ülbe õuenarri naljadega saavutas ta nutika poisi maine, millele lisandus – miks, pole teada – hea poisi kuulsus, ehkki hea oli ta vaid pahategudes. Sel sunnikunahal oli timuka ja hauakaevaja hing. Maast madalast üdini rikutud, osav kossi ning kulli ja kirja mängija, teenijatüdrukutega ameleja, kõikide kupeldajate ja valemängijate semu, oli ta kohviku “Cazes” lemmik ja pordumajade keerub. Mulle oli vastumeelt uurida lähemalt seda kuivetut ja kurba loomust, mis tundis haiglast huvi vaid selle vastu, mis oli räpane ja rikutud. Pirgu veres voolas ihk meie endisaegse ohjeldamatu mustlaselu järele, mille juurde kuulusid aguliarmukesed, pummelungid kloostrites, ropud laulud, jälkused ja rõvedused. Peale kaardimängu, mis oli tal elukutse eest, ja suguhaiguste, mis ta enneaegu ära kurnasid, olid need ainsad asjad, millest ta oskas rääkida, kirjeldades neid lustiga, mis võlus sääraseid, kes tema tobedust hindasid. Ja ometi ei leidnud Pașadia, kes teda muide avalikult põlgas ning iga kord, kui võimalus avanes, halastamatult solvas ja alandas, kedagi teist, kellest oma kaaslast teha.”
Pummeldamine, prassimine, priiskamine, looderdamine, liiderdamine, laaberdamine – tundub, et selline ongi Curtea-Veche kuningate elu.
Kolm palverännakut. Kuid teises osas selgub, et nende päevi täidavad ka jutustused, fantastilised lookesed, mille visandamisel on Caragiale samavõrd meisterlik.
“Pajatus lookles pikkamisi, põimides oma lopsakasse vanikusse kõigi rahvaste kirjandusest nopitud õilsaid õisi. Meisterliku sõnakunstnikuna leidis ta hõlpsalt mooduseid – ja veel keeles, millega ta polnud enam harjunud –, et kirjeldada loomuse, ajastu, kauguste kõige tabamatumaid ja ebakindlamaid jooni, nii et illusioon oli alati täielik. Otsekui nõiduse kütkes tegin temaga kujutluses kaasa pikki reise, reise, millest mulle polnud antud undki näha… mees rääkis. Mu silme ees avanes ilmsi võluväeline nägemuste jada.”
Pihtimused. Kolmas osa sisaldab palju ülestunnistusi, mälestusi, kuulujutte jms. kraami, mis taustu avada aitab, fooni loob.
“Isegi kui mina oma soo üle uhke ei ole, peaks too minu üle olema. Ilusamat lõppu ei saakski olla. Suguvõsa õilsad ja kirglikud jooned, ohvrimeelsus, loomulik tung suursugususe poole, lisaks ka too teatud veetlus, mis aitas hakkama saada ja edu saavutada igal pool, kuhu saatus viis, ühinesid minus kõik nii täielikus kooskõlas arvatavasti selle pärast, et minu soontes ei külva vimma võõras veri: minu vanemad olid lähisugulased – nõod. Enam-vähem ühevanused, mõlemad orvud, kasvasid nad koos ja nende vahel puhkes varakult õide lembus, mille nad eelarvamustest hoolimata abielus põlistasid.”
Kuningate loojak. Neljandas, mis on kõige pikem osa, intriigid jätkuvad ja saabub kulminatsioon, lõpuks aga tõmmatakse otsad kokku.
“Pașadia suri kõrghetkel; mürk, unetus, pahe hävitasid tema keha, kahjustamata ometi karvavõrdki hinge, mis säilitas lõpuni kogu oma jaheda selguse, särava nagu koidutäht pakaseste ööde kristallis. Ja tal oli õnn surra õigel ajal, nii et ta polnud sunnitud pärast sõda vanuigi jälle vaesuse alandust taluma, ei pidanud taluma vahest valusamatki pettumuse piina, mida valmistanuks tõsiasi, et mitte temal, vaid Pirgul oli õigus, ega nägema, et Pirgu on rohkem kui kümnekordne miljonär, rikka pärijannaga abielus ja pististega hüvasti jätnud, nägema Pirgut prefektina, saadikuna, senaatorina, suursaadiku abina, kes on Rahvasteliidu intellektuaalse koostöö allkomisjoni eesistuja ning pakub oma Rumeeniasse tulnud kolleegidele kogutud või “uurimistööga” saadud raha eest uhket ja sübariitlikku külalislahkust oma ajaloolises Transilvaania kindluses.”
Läbivaid tegelasi on romaanis suht vähe, kõrvalosades esinejaid seevastu päris palju.
Caragiale kujutas tüüpe, keda ta ilmselt hästi tundis. Viimase osa alguses ütleb seesama Pirgu minajutustajale: “Täna, enne kui sa tulid, räägiti, et sa oled hakanud Bukaresti kommetest romaani kirjutama, ja ma püüdsin kõigest väest naerma pahvatada. Tõsiselt: sina ja Bukaresti kombed! Võib-olla Hiina kombed, sest selles asjas oled sa hiinlane. Kuidas sa saad kommetest midagi teada, kui sa kedagi ei tunne. Kas sa käid kusagil, kohtud kellegagi? Kui sa just ei kavatse kirjeldada meid: Pașat, mind, Pantat; ma ei tea, et sul kellegi teisega pistmist oleks… ah! jaa, sõber Popneliga. Noh, kui sa käiksid majades, peredes, oleks teine asi, siis alles näeksid, kui palju teemasid sa leiad, milliseid tüüpe!”
Rumeenia kirjanduskriitikud valisid selle koguni XX sajandi parimaks rumeenia romaaniks. Kas sellega nõustuda või mitte, aga vähemalt stiil on tõesti omapärane, huvitav ja meeldejääv.
Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.