kirjandus – Lehekülg 61

Akadeemia nr. 5, 2017

Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.

Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.

Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.

Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.

Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.

Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.

Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.

“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”

Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”

Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.

Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.

Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.

Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.

Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.

Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.

H. G. Wells “Venemaa pimeduses”

“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”

Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.

“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”

Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.

“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.

Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)

David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”

Kulle Raig “Vikerkaare värvid”

Maalehe uue raamatusarja avaraamatu, mis ilmus soome keeles juba 2001. aastal (eesti keeles esmakordselt 2003. aastal), kui Lennart Meri lõpetas oma teist ametiaega Eesti Vabariigi presidendina, alapealkiri ütleb, et selles on kujutatud “Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi”. Ja nii see tõesti on. See on soe, nostalgiline pilk, millega tema elukäiku siin vaadeldakse. Kaugel sellisest hoiakust, millega kohtlevad antud subjekti Virkko Lepassalu “Süümepiinadeta” (2005) või Henn Põlluaasa “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus” (2011), kuigi samas siiski mitte täiesti kriitikavaba pilk.

“Vastuoluline, kohati arrogantne, lapsemeelselt süüdimatu, enesekindel, korraga niihästi koomiline kui ka lummav ja väga teadlik oma karismast – kõik need omadused olid Lennart Meris nähtavalt olemas,” kirjutab Raig. “Minule on kõige selgemini mällu sööbinud tema julgus – mis ajuti lähenes ülbusele –, tavatu uudishimu ja pidev valmisolek kohe tegutseda.”

“Ta oli nagu jooksja stardipakkudel, kes ootas stardipüstoli pauku, et minema söösta. Mis puudutab tema tohutut teadmistepagasit, siis kahtlemata kasutas ta seda ka võimuvahendina. Tantsuterminoloogia juurde jäädes ütleksin, et Meri imelistes piruettides oli suur annus teadlikku esinemist, mingit sihilikku šamanismi, millega ta kas lõbustas või šokeeris oma publikut,” lisab ta samas.

Läbi on käidud Meri elu alates lapsepõlvest kuni presidendiks saamiseni, teksti kokku umbes 170 lehekülge. Selge see, et nii väga detailseks minna ei saa, kuid sellele vaatamata on tegemist küllaltki põhjaliku ülevaatega. Peamiseks puuduseks minu arvates see, et ei ole lahatud täpsemalt Meri suhtumist nõukogude võimu, mis näib olevat aja jooksul mõnevõrra muutunud.

Näiteks: kui lugeda tema jutustust “Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961), siis võiks arvata, et selle autor on lausa paberitega kommunist, ning isegi veel “Hõbevalge” (1976) järelsõnas teatab Meri muu hulgas: “Usun, et kultuurikontaktid ja tänapäeva sotsialistlik internatsionalism ei ole uued nähtused, vaid uued kvaliteedid. Nad on alati toiminud, nii kaugele kui silm ulatab seletama. Jaotagu nad ajas hõredalt nagu kosmiline tolm, ajavool annab neile massiivsuse ja kaalu. Ühtse kultuuriloo taustal peaksime niinimetatud rahvuslikes tunnustes nägema ajalisi ja ajutisi nähtusi, mida ei saa absolutiseerida ega konservipurki sulgeda, veel vähem kõrvalmõjudest puhtaks filtreerida, et niiviisi jõuda mingi eheda algkultuurini. See nostalgilise hõnguga igatsus osutub steriilseks mõttekujutluse viljaks, mida tegelikkuses pole olnudki. Arengu ja avastuste paatos peitub kultuurikontaktide jälgimises ja teadlikus arendamises eriti nüüd, kus sotsialistlik internatsionalism on muutunud nõukogude rahvaste ühenduse tähtsaks ideeliseks aluseks ja enesestmõistetavaks elupraktikaks. Selle eelduseks on sotsialistliku majanduse ja tehnika areng, mis kõige otsesemalt vormib enam kui saja rahva elulaadi, tugevdades nende ühiseid jooni, täies kooskõlas rahvusliku eripära tunnustamise ja arvestamise leninliku põhimõttega.”

Oli see vaid kummardus ajavaimule, domineeriva kultuurikoodi järgimine või ka tema enda toonaste sisemiste veendumuste väljendus? Oleks ju huvitav teada, kuidas need asjad siis tegelikult olid. Meri raskustest nõukogude süsteemis toimetamisel on juttu küll suht palju, aga tema kohanemist selle süsteemiga peetakse justkui tabuteemaks, millest ei maksa rääkida. Ometigi on ju ka see lõpuks lahutamatu osa tema loost.

Kuigi eks asju võib muidugi alati näha erinevate nurkade alt, tõlgendada isemoodi, näiteks Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad raamatus “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987” (2007) siin juba viidatud “Hõbevalge” kohta, et “Meri tegi lugejatele selgelt tajutavaks kaua mahavaikitud tõsiasja, et muinas- ja keskajal olid kontaktid meritsi efektiivsemad kui läbikäimine maitsi, mis murendas venepärast kujutlust Eestist kui Venemaa ripatsist ning ülendas eesti ajaloo suveräänset tähendust.” Okei, olgu nii, aga kuhu asetuks “kohanemise ja vastupanu” skaalal “Laevapoisid rohelisel ookeanil”? Seda ei anna küll kuidagi “õigeks rääkida”.

* * *

“Läände orienteerumisest hoolimata ei unustanud Meri kunagi geograafilist tegelikkust. Ta on öelnud, et Eesti naabriks jääb alati Venemaa, tahavad eestlased seda või mitte. Seetõttu on eestlastele ikka kasulik, et Venemaa hoiak oma naabri suhtes oleks heasoovlik. Meri visiooni kohaselt peab Eesti suutma leida suurriikidevahelisel jõuväljal sellise rolli, mis tagab talle rahu ja turvalisuse. Ta rõhutas, et eestlastel tuleb õppida selliste väikeriikide diplomaatiast, kes on suutnud oma sõltumatuse säilitada,” kirjutab Raig.