Rubriik: kirjandus

Mihkel Mutt “Mõtted”

Mihkel Mutt kuulub teatavasti nende valitud kirjanike hulka, kes hakkasid saama eelmise aasta alguses riigilt iga kuu enam kui tuhat eurot palka, et saaksid pühenduda täielikult kirjutamisele. Seda arvestades on päris intrigeeriv, et oma hiljuti avaldatud mõttekogus tõmbab ta ise kirjanikupalga ideele vee peale.

“Küsigem nüüd endalt ausalt: kas tõesti on meie kultuuriruumis jäänud paljud šedöövrid loomata mingite näruste tuhandete eurode tõttu? Jätame praegu kõrvale selle, et autor tahab inimväärselt elada, ja vaatame üksnes tulemuste järgi. Sest kui ka möönda, et paralleel-lüke, mis lisaraha mõjul suurt hulka teoseid aste ülespoole nihutaks, teatud ulatuses ehk kehtibki, siis tervikuna pole ju mitte see tähtis! Küsimus on ikkagi üksnes kujuteldava kirjanduspüramiidi tipus. Sest mis mõte on sellel, kui halbade teoste autor toodaks edaspidi keskpäraseid ja keskpäraste autor lihtsalt häid teoseid? Niisuguseid raamatuid on niigi piisavalt ja vaevalt on neid kellelegi suuremas koguses juurde tarvis,” kirjutab Mutt. “Välja arvatud muidugi autoritele enestele.”

“Kordan, tähtsad on tipud. Raske uskuda, et siin midagi muuta saaks. Tõelised meistrid kirjutavad oma šedöövrid ära nii või teisiti. Mõned kergemini, teised raskemini. Võib-olla pikendataks rahaga nende bioloogilist eksistentsi, aga sellega ei pruugi kaasneda loomingu kvaliteedi tõus,” sedastab kirjanik. “Kas tõesti oleks Juhan Liiv olnud parem luuletaja, kui talle “Ela ja sära” oleks määratud? Rahale imettegevat väge omistades peaksime uskuma, et “Tõe ja õiguse” esimene osa oleks saanud parem, kui Tammsaare oleks olnud miljonär. Ei, loomeprotsess lihtsalt ei allu säärasele mehaanikale.”

“See ei tähenda kaugeltki, et kultuurile tervikuna poleks raha juurde vaja,” lisab Mutt samas. “Kirjanduse akadeemilise uurimise, õpetamise, tutvustamise, kirjanike muuseumide, ajakirjade ja mitmesuguste muude toetavate struktuuride toimimiseks on raha absoluutselt esmatähtis. Aga suurteosed sünnivad omasoodu, neid, nagu imesid, ei saa planeerida.”

Avaldatud kogumiku lõppu on kirjutatud küll aastanumber 2016, aga detsembris ütles autor ühes intervjuus sellest rääkides, et kirjutas need killud, millest see moodustub, “juba eelmiseks jaanipäevaks”. Loomingu Raamatukogu pika avaldamistsükli tõttu see lihtsalt ilmus alles nüüd. Seega võis ülaltoodud suhtumine olla talle omane siis, kui ta ei olnud veel esitanud avaldust kirjanikupalgale kandideerimiseks. Ei tea, kas selle saamine on tema hoiakuid muutnud…

Muti mõttekogus on üle poolesaja väikese killu. Mõned päris lühikesed, osad mitmeid lehekülgi pikad. Teemade ring ulatub kirjandusest religiooni, ajaloost tulevikuni. Kõige enam mainitud tegelane on ilmselt Robert Musil, aga leidub ka huvitav arutlus, kus juttu spioonifilmidest. Üldiselt tundub, et mõtted on pandud kirja tõesti ausalt ja avameelselt. Nii näiteks tunnistab Mutt, et Eesti kirjanikud ei loe enam eriti üksteise teoseid.

“Vanasti oli tavatõde, et näitlejad ise käisid kõige vähem teatris ega olnud seetõttu kursis kolleegide loominguga. See oli vähemalt osaliselt paratamatu, sest enamik õhtuid tuli endal laval olla. Nüüd on kirjanikega samamoodi. Neil tuleb aina rohkem ja kiiremini kirjutada, et konveieril püsida. Seetõttu pole nad enamasti teiste kirjanike töid lugenud,” märgib ta pikema keerutamiseta. “Kui kohtutakse, aetakse juttu maast ja ilmast, küsitakse, mis plaanis jne. Konkreetsemalt kutsetöö finessidest – enamasti ei.”

“Üks kirjanik ei küsi teiselt, millest ja kuidas sa kirjutad või mis sind painab, vaid kes sind välja annab, palju eksemplare müüd ja muud säärast,” kirjutab Mutt. “Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda.”

Selliste tõsiasjade valguses tundub kirjanikupalk isegi hea mõte, sest see peaks ju jätma ka kutselistele kirjanikele rohkem aega lugemiseks, et nad ei peaks mõtlema kogu aeg vaid selle peale, et kirjutada kiiresti midagi müüvat, mis raha sisse toob, kuigi paneb neile samas peale surve teha lõpuks valmis just midagi sellist, mis võimalikult paljusid kuidagi kõnetab.

Looming nr. 2, 2017

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.

Toussaint “Tung ja kannatlikkus”

Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.

Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.

Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.

Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.

Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”

Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”

Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.