Rubriik: kirjandus

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Male ja sõjakunst”

Maleõpetaja Al Lawrence, endine USA Maleliidu tegevjuht, ja rahvusvaheline suurmeister Elshan Moradiabadi (pärit Iraanist, aga esindab nüüd Ameerika Ühendriike) on kirjutanud õpiku, kus selle mängu tutvustamisel tuginetakse Sun Zi kanoonilisele teosele “Sõjakunst” ehk “Sõja seadused”, mida riigi- ja väejuhid on kasutanud juba tuhandeid aastaid oma strateegiate ja taktikate kujundamisel.

“Male pärineb sõjast ja on seega tsiviliseerituks muudetud lahing,” teatavad nad sissejuhatuseks, lisades, et “Sõjakunst” on “kõige mõjukam raamat, mis kunagi on kirjutatud sellest, kuidas armeed lahingutes juhtida.”

Samas rõhutavad nad, et “erinevalt sõjast toob male inimkonnale kasu. Male parandab keskendumisvõimet, loogilist ja kriitilist mõtlemist, visadust, eneseusaldust, enesekontrolli ja sportlikkust. Seda teeb ta nii laste kui ka täiskasvanute puhul.”

Kõnealune õpik sobib kasutamiseks kõigile, mingeid eelteadmisi malest ei ole vaja – alustatakse malelaua, nuppude ja nende käikude tutvustamisest, liikudes lihtsade asjade juurest keerulisemateni, avangust lõppmänguni. Viimane peatükk on pühendatud näidislahingutele.

Kogu õppetegevust saadavad tsitaadid Sun Zi kuulsast traktaadist:

“Vaenlast segadusse viia, eksitada ja üllatada on sõja üks esimesi põhimõtteid.”

“Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks.”

Jne.

Raamat on kergesti loetav, peatükid hästi liigendatud, jutt selge ja arusaadav – asju seletatakse lihtsalt, kuid põhjalikult. Suured leheküljed, palju pilte ja skeeme.

Kui seda tõesti õpikuna kasutada, siis võiks selle järgi umbes 10-12 tunniga maletama õppida, kuid mitte ühe päeva jooksul, vaid lastes omandatud teadmistel ja oskustel vahepeal settida, erinevaid kombinatsioone harjutada jne. Väärt raamat.

Ja tänapäeval ei ole ju vaja otsida vastasmängijaks isegi teist inimest, vaid võib pöörduda arvuti poole. Maletamisega saab tegeleda seega igaüks, kes seda teksti siin praegu loeb.

Vikerkaar nr. 3, 2017

Luuletustega esinevad Jüri Kolk, Hanneleele Kaldmaa, Maarja Kangro. Lühiproosat pakuvad Motojirō Kajii, Mart Kuldkepp, Tõnis Vilu, Armin Kõomägi. Kolmekümne viie lehekülje peale kokku vaid kaks rida, mis mulle veel järgmisel hommikul meenuvad.

ma olen enesele mõistatus
mis teistele on põhjusteni selge

Jüri Kolk. Lööv, tabav, tähenduslik. Üldiselt aga… liiga palju põhku. Ma ei jõua lugeda nii palju sõnu, mis mulle midagi ei ütle. Selline tüütu avang muudab apaatsemaks ka järgneva suhtes.

Silvia Federici, Piret Karro, Keiu Virro, Paavo Piik ja Janek Kraavi kirjutavad kokku üle poolesaja lehekülje seksuaalsusest, seksiärist ja muudel sellistel teemadel, mis peaksid olema nähtavasti müüvad, aga ma läbin selle vahemaa vähem kui viie minutiga. Loen küll siit ja sealt, kuid sirvin edasi, midagi pikemalt lugema ei hakka, sest ei viitsi.

Margus Ott kirjutab Maarja Kangro romaanist “Klaaslaps”. Mõtlen, et selle loo loen nüüd küll läbi, aga siis hakkab kohe pihta selline heietamine, mis sunnib ikkagi lehekülgesid kiiremini keerama, neist silmi vaid põgusalt üle lastes.

Harold James võrdleb “Trumpi revolutsiooni” bolševike omaga. Lühike lugu, loen läbi, aga ise mõtlen, et see on täielik idootsus. Trumpil puudub selge ideoloogia ja suur visioon tulevikust, aga bolševikel muud ei olnudki. Adekvaatsem oleks võrrelda tema toetajaid mustasajalistega. Ja see, mida nimetatakse “Trumpi revolutsiooniks”, on kõigest sähvatus, mis kaob järgmiste valimistega.

Kunstilugu. Elo-Hanna Seljamaa “Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus” on väga hea artikkel, loominguline, sisukas, kunstniku teoste vastu tõepoolest huvi äratav. Lasin enne tema joonistustest lihtsalt üle, neid vaatamata, aga nüüd kerisin tagasi.

Krabisevas kilekotis liigub õhk, andes märku ja kinnitust elu võimalikkusest.

See üks lause on väärt rohkem kui 35 lehekülge põhku.

Jõudsin kõige huvitavama osani. Arvustused. Marju Lepajõe kirjutab pikalt Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”. Raamatust endast on juttu tegelikult suhteliselt vähe, palju auru läheb tausta maalimisele ja autori suureks kirjutamisele, aga nähtavasti on tegemist teosega, mis väärib siiski kohta riiulis, et sealt aeg-ajalt kätte sattuda.

Hanna Linda Korp kirjutab Lauri Sommeri “Lugusid lõunast. 2012-2016” kohta, et Sommer on “avaldanud nüüd teose, mis lähtub kindla struktuuriga narratiivist ja kuhu tema enda lugu on vaid näpuotsaga sisse kirjutatud. Kogumikku korjatud jutud on pärit autori lähikondsetelt, aga ka Seto- ja Võrumaalt, Peipsi ja Lämmijärve äärest ning isegi Venemaalt. Sommer rändas, diktofon taskus, Eesti kaguosas ringi ja kogus lugusid inimestelt, kelle nooruspõlv jäi pigem sõjaeelsesse aega ja kelle jutud kujutavad niisugust maailma, mida enam alles ei ole.” Tundub huvitav.

Meelis Oidsalu kirjutab, et Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” on “poliitiline pamflett. Häda on aga selles, et pamflettide ajastu on läbi. /—/ See raamat on vile, kulunud ja skemaatiline. /—/ Nõukogude ajal oleks “Eesti ümberlõikaja” ehk mõne tsensori tähelepanu pälvinud, tänapäeval ootaks ühiskonnakriitikalt suuremat nüansseeritust.”

Triin Toomesaar arvustab Mart Sanderi romaani “Litsid”. Kuna varasemalt on jäänud mulje, et see liigitub minu jaoks ebaolulise bulvarikirjanduse alla, siis ei hakka seda arvustust lugema.

Vilja Kiisler kirjutab Mart Kadastiku elutööraamatust “Nüüd ma siis kirjutan” ja Juku-Kalle Raidi koostatud artiklite kogust “Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab”, keskendudeksi seejuures just Kadastiku ja Margus Linnamäe vastasseisule. Tundub, et Kiisler ei ole Kadastiku raamatut ise tegelikult lugenudki. Või siis on teinud seda väga pisteliselt, pealiskaudselt. Aga kirjutab samas muidugi veenval, enesekindlal toonil. Kohe näha, et vana hack writer.

Andra Teede kirjutab Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” kohta, et “autor on ülikriitiline nii enda rollide, teda ümbritsevate teatraalide kui kogu kunstiliigi vastu.” Raamatu suurim nõrkus oli Teede jaoks see, et ta kõikus “tõsise teatriraamatu ja kergema eluloo vahel”, kuid kokkuvõttes “oli raamat huvitav ja eriti oleks ma tahtnud midagi sellist lugeda teatrikooli ajal, kui otsisin just enda vanusekaaslasi, mitte kõrgeid ja kaugeid ammu surnud iidoleid, kes aitaksid mõtestada ning kellega saaksin samastuda.”

Terje Toomistu kirjutab Zygmunt Baumani ja Rein Raua teosest “Iseduse praktikad”, mida Akadeemias arvustas Leo Luks. “Jääb vaid loota, et Baumani ja Raua personaalse poliitilisega sidunud dialoogil on ka reaalsed tagajärjed,” märgib Toomistu. “Tuleb endalt küsida, kuidas luua tingimused, mis lubaksid olla ja samas jääda ka iseendaks.”