Eesti Kirjanike Maja musta laega saalis kuulutati eile välja kirjanike liidu korraldatud romaanivõistluse võitjad. Üritusel, kuhu ma sattusin pressikutsega, et seda siin veidi kajastada, peeti ka mitmeid kõnesid, millest toon ära mõningaid katkendeid. Esines akordionist Maimu Jõgeda, kelle mängu saab kuulata selle lingi taga.
I
Kõigepealt astus kõnepulti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev. “Nüüd tuleks rääkida, mis on kirjandus ja mis on hea kirjandus, aga ma ei tea seda,” tunnistas Aleksejev, “selle pärast, et hea kirjandus on seletamatu. Me võime kurta tema kadumise või hajumise üle, aga ta ei kao ega haju kuhugi. Ta läheb lihtsalt ühest vormist teise üle. Ja tõeline kirjandus on veel enamat kui peenelt vormistatud lause või autori rinda täitev rõõm selle üle, et ta on kirjanik. Tõeline kirjandus on midagi sellist, mida me kohe ära tunneme. Nii nagu me tunneme ära inimese, kellel on meie elus määratud täita oluline roll.”
“Ma olen mõelnud, et tõeline kirjandus peaks olema ka teatud alandlikkus, äratundmine, et see lugu, mis sinuni on jõudnud, ei ole, enamasti, sinu lugu. Ja sinu rolliks on see lugu ära rääkida, kirja panna. Ja kui sa seda tegema ei vaevu, siis tuleb keegi teine, kes selle töö ära teeb. Sest on lugusid, millest meile ei jää ridagi meelde, ja siis on lood, mis jäävad meid painama, nagu lapsepõlves nähtud veneaegsed õudusfilmid,” ütles ta samas.
Pean torkama siinkohal vahele, et minu arvates on parimad, kõige meeldejäävamad lood just need, mis on nii omanäolised ja lähtuvad nii tugevalt autori enda isikust, et neid ei oleks saanud panna kirja keegi teine. Ja selliseid romaane, mille autor võiks olla ka keegi teine, on maailmas juba piisavalt. Vaja on just rohkem autoriromaane, mitte lihtsalt hästi jutustatud lugusid.
“Ma olen mõelnud, et mis võiks olla kirjanduse roll praegu,” rääkis Aleksejev. “Võimalik, et üheks rolliks on anda eestlastele eneseuhkust ja eneseteadvust juurde. Sest et need lood, mis meil on, on väga erilised. Meil on olnud sajandeid orjaaeg, samamoodi on meil olnud sajandeid viikingiaeg. Me oleme ühe sajandi jooksul suutnud kätte võita iseseisvuse, selle uuesti maha mängida ja uuesti kätte võita. See kõik on väga tugev romaani aines.”
“Romaan on peen kunst,” märkis Aleksejev samas. “Romaan on kirjandusžanritest üks nõudlikumaid. See nõuab keeleannet, see nõuab fabuleerimisoskust, see nõuab karakteriloomet. Ja siis on veel vaja aega, teinekord aastakümneid. Ja siis on veel üks komponent, mille kohta Céline ütles, et see on teatud liiki väike muusika – une certaine petite musique. Kui tema käest küsiti, et mis siis romaanile selle viimase lihvi annab, siis ta ütles, et tegelikult on see väga lihtne, et see väike muusika tuleb üles leida ja stiili sisestada, ja ongi romaan valmis.”
II
Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus alustas oma väikest sõnavõttu küsimusega: “Mis muudab romaanikunsti nõnda kütkestavaks, isegi veel 21. sajandi alguses, kiirete tempode ja lühisõnumite ajastul? Miks äratab romaan sageli teiste kirjandusžanrite kõrval aukartust? Kas mahukuse tõttu? On ju teada, et mahukus ei tee veel head romaani. Miski on alati veel. Kuidas portreteerida üht head romaani?”
“Milan Kundera on kirjutanud, et kõikide aegade kõik romaanid uurivad mina mõistatust,” meenutas Kaus. “Siingi võib peituda üks põhjus, miks romaanikunst on jätkuvalt kõnekas. Kuid samas pole raske väita, et luuletuski võib igati mõjusalt uurida mina mõistatust, või novell. Sellega seoses meenus üks hiljuti loetud lause Julio Cortázari romaanist “Keksumäng”. Tsiteerin: “Paljas fakt, et sa oled minust vasakul ja mina sinust paremal, teeb tegelikkusest vähemalt kaks tegelikkust.” Tsitaadi lõpp.”
“Justnimelt,” jätkas Kaus, “romaan uurib küll mina mõistatust, kuid teeb seda teatud kindlal viisil, kõrvutades üht mina teiste minadega, astudes mina seest välja, asudes ühtaegu mina sees ja kõrval. Heas romaanis kõlab reeglina paljude minade hääli. Romaanid uurivad mitme mina samaaegsuse mõistatust, häälte paljusust. Hääled ristuvad, põrkuvad, põimuvad ja lahknevad ning nende ristumiste, põrkumiste, põimumiste ja lahknemiste keelelisest kirjeldusest moodustubki muster, mida me oleme harjunud tähistama mõistega romaan. Sestap eeldab romaanikirjaniku positsioon just omamoodi positsioonitust, omaenda kindla positsiooni hülgamist, harjumatute, ootamatute, võõraste vaatenurkade omandamist.”
Jällegi veidi vaieldav postulaat. Vähemalt mulle on avaldanud kõige sügavamat mõju, jätnud kõige tugevama mulje just sellised romaanid, kus lugu antakse edasi valdavalt ühe minajutustaja vaatepunktist – nii, et ma saangi lugejana justkui selle tegelase sisse minna, näen tema pähe ega jää lihtsalt mingiks kõrvaltvaatajaks, kelle silme all sündmustik lahti rullitakse.
“Kui vaadata lähemalt 2017. aasta romaanivõistlust, siis täna auhindamisele tulevad käsikirjad paistsid just silma tahtega, võimega vaadata mina mõistatust erinevate, sageli vastandlike häälte kogumina, mitte vaid ühe mina seest,” ütles Kaus. “Peab tunnistama, et nii mõnigi võistlusel osalenud hea potentsiaaliga lugu takerdus autori suutmatusse iseendast lahti lasta.”
III
“Võib kindlalt öelda, et täna tunnustamisele tulevatest käsikirjadest kuuleme lähitulevikus korduvalt,” teatas žürii esimees. “Auhinnatud töödest kaks heidavad valgust Eesti lähiajaloole, ent mõlemad autorid on suutnud vältida tavapärasust nii ajalises plaanis kui ka tegevuskohtade valikul. Mõlemat käsikirja iseloomustab häälte paljusus ja oluliste teemade dramaatiline esitus. Võidutöös kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab.”
“Teises auhinnalises loos saame elada kaasa sellele, kuidas armastus ei jaotu inimeste vahel kunagi ühtlaselt ja üheselt ning et hing on sama kõver ruum kui maailm,” lisas ta samas. “Kolmas auhinnatöö liigitub iseenesest hämara mõiste ulme alla, ent ennekõike võlus žüriid käsikirja autori peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugeja oma fantaasiamaailma ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Kaks äramärgitud tööd on haardelt ehk mõnevõrra kitsamad, kuid armastus on intensiivselt esitatuna alati kõnekas, leidku ta siis aset moodsas paneelilõhna ja positiivset ellusuhtumist tulvil kohvikus või ääretult intensiivse stiiliga jutustatud eht tartulikus armastuskolmnurgas.”
Esikoha pälvis Vahur Afanasjev käsikirjaga “Serafima ja Bogdan”. Žürii andis välja ka kaks teist kohta, mille vääriliseks hinnati Eva Koffi “Sinine mägi” ja Triinu Merese “Lihtsad valikud”. Lisaks märgiti ära Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare käsikirjad. Postimees tunnustas oma eripreemiaga Taavi Kangurit. Kokku saadeti võistlusele 67 tööd.
“Suur tänu, loomulikult, žüriile. Vägev töö! Mul oli paks raamat, lihtsalt selle lugemine juba oli tükk tööd,” ütles Afanasjev oma võidukõnes. “Kuidas see raamat tuli, kuidas see juhtus? Lugesin umbes 5-6 aastat tagasi järjest läbi “Kolmevalitsuse” ja Aleksei Tolstoi “Peeter Esimene” vene keeles. Ja tekkis see tunne, et Eesti on ikkagi nii kihvt maa küll, et ei pea olema nii, et ainult suurtel rahvastel on suured raamatud. Võib neid ikka juurde teha küll. Ja ei ole siin Eestis ka kõik need veel valmis tehtud.”
“Romaani kirjutamine on tõsine ja mõneti vaevarikas töö, aga ma siiski innustaksin kõiki,” lisas ta samas, “ma usun, et siia võistlusele tuli tegelikult väga palju väga häid töid. Kindlasti see valiku tegemine ei olnud nii lihtne. Ma arvan, et neid häid töid ja häid lugusid on veel ja veel. Ja tegelikult see, et praegu on üks kord romaanivõistlus lukku pandud – kohe varsti kuulutatakse järgmine välja. Kes pole jõudnud, asugu tööle. Mul läks viis aastat ja pidevalt tuli lihtsalt kirjutada.”
Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.