Tänavu eesti keeles ilmunud mälestusteraamatute hulgas on Elin Toona Gottschalki “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” ilmselt üks loetumaid.
Inglise keeles avaldati see 2013. aastal ja raamat pälvis koheselt tähelepanu ka Eestis. Kui The Economist valis teose 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka, siis oli selle eesti keelde tõlkimine ainult aja küsimus, sest müügiedu näis olevat garanteeritud. Nüüd ongi sellest tulnud juba ka kordustrükk, kuigi raamatu eestikeelse väljaande esitlus toimus alles mõne kuu eest.
2013. aastal kirjutas Postimees, et Toona on Eestis paljude jaoks tundmatu kirjanik. Nüüdki rõhutas kõnealust raamatut kultuurilehes Sirp arvustanud Made Luiga, et teda ei tohiks jätta pagulusse.
Vaevalt selle pärast enam muretsema peab. Kui palju on tänapäeva Eestis kirjanikke, kelle loomingule on pühendatud ülikooli lõputöö ning kelle raamatu ilmumise puhul on tehtud autoriga päris pikalt juttu nii päevalehtedes, raadios kui ka televisioonis? Vähemalt laiatarbemeedia vähese huvi üle nüüd kurta ei saa. Ja pärast “Pagulusse” lugemist leitakse tõenäoliselt kergemini üles ka Toona varasemad teosed. Samuti peaks see olema heaks reklaamiks tema trükivalgust ootavale romaanile “Mihkel, muuseas”, millest avaldas juba suvel pikema katkendi ajakiri Looming.
Millest räägib “Pagulusse”?
Kõigepealt saavad lugejad sissejuhatuseks pildi väikese Elini (sünd. 1937), tema vanaema, ema, isa ja teiste lähikondsete elust Eestis sõja eel ja ajal. Autor tugineb enda mälestustele, mida on täiendanud hiljem kogutud andmete, kuuldud lugudega.
Järgneb raamatu kõige jõhkramaid mälestuskilde sisaldav osa, mis räägib Eestist põgenemisest 1944. aasta septembris ning ränkadest katsumustest ja läbielamistest Saksamaal.
Pärast sõda viibis Toona mõned aastad Meerbecki põgenikelaagris. Järgnes ümberasumine Inglismaale, kus ta sattus vahepeal lausa lastekodusse ja asus juba varakult tööle kudumisvabrikus. Umbes poole raamatu mahust võtabki enda alla elu sõjajärgsel Inglismaal, kus pagulased pidid seisma silmitsi briti klassiühiskonna jäikade raamide, kohanemisraskuste ja identiteedikriisiga.
Väliseestlaste kogemustest rääkides on Eestis tavaks tuua välja nn. edulugusid (a la alguses oli küll väga raske, aga kõik katsumused said ületatud ja paljud eestlased jõudsid väga kaugele) ning Toona isegi on kokkuvõttes üks neist, kuid ta näitab väga hästi kui raske see tegelikult oli, ja kirjutab ka neist, kellel ei läinud nii hästi.
Üks põnev peatükk on pühendatud külma sõja spioonimängudele ning lõpuks jõuab autor tagasi Eestisse.
Toona kirjeldus 1990-ndate alguse Tallinnast tundus mulle kergelt sürrealistlik, liiga vastav mingitele Lääne inimeste stereotüüpidele Ida-Euroopast, aga kuna ma ise siis seal ei elanud, vaid käisin ainult vahest harva ja nägin asju läbi lapse silmade, siis… mine tea, võib-olla oligi kõik nii õudne. (Tallinnas võib ju ka tänapäeval näha ühte parajat kloaaki, kui seda vastava pilguga vaadata.)
Lugemise ajal imestasin pidevalt autori mälestuste hämmastava detailsuse üle. Mitmetes intervjuudes on ta selgitanud, et tal on filmilik mälu. Kohati on ta samu teemasid käsitlenud ka oma varasemates teostes ja aja jooksul on tema mälestused muutunud detailsemaks. Epiloogis tunnistab ta avameelselt, et peab nimetama seda raamatut “faktsiooniks” ehk “lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest, mida mu silmad nägid ja mu meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast.”
Seega päris üks-ühele “Pagulusse” möödunud tegelikkust ilmselt edasi ei anna (kajades hääl ju ikka veidi muutub), aga ilukirjanduseks ei saa seda samuti nimetada. Ütleme siis, et see on lihtsalt elupõhine raamat ühe lapse suureks sirgumisest keerulistes oludes, kuid pandud kirja kõrges vanuses.
