Rubriik: kirjandus

Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.

“Gogoli disko” (Ugala)

Mõne nädala eest Sakalas avaldatud intervjuus tunnistas lavastaja Ott Aardam, et Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” lavale toomine on paras pähkel. “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul,” lootis ta siis.

Käisime teatris teisipäeva õhtul, kolmandal etendusel, ja minu meelest ei olnud klotsid selleks ajaks veel paika saanud. Näitlejad andsid endast parima, nagu tavaliselt, aga sellest ei piisa, kui lavastus ise on nõrk.

Lavastuse parim koht oli selle lõpp, viimane minut, mis erines muidugi romaani omast (seal on see nii ulmeline, et seda olnuks sisuliselt võimatu lavale tuua) ja keeras peale sellise (enese)iroonilise vindi, milles võis näha ka omamoodi eneseõigustust nende vaatajate ees, kellele see tükk valmistas väikese pettumuse. Aitäh!

Näitlejad, nagu öeldud, andsid endast parima, aga üks põhjustest, miks see lavastus tööle ei hakanud, peitus samas kindlasti ka neis. Matsini loodud tegelased on ehtsad vene tüübid. Tema romaani lugedes jooksis silme eest läbi rida vanadest nõukogude komöödiatest tuntud näitlejaid (Juri Nikulin, Andrei Mironov jt.). Nüüd mängisid neid tegelasi eesti näitlejad, kes ei mõjunud neis rollides piisavalt usutavalt. Nad pidid kehastama venelasi, aga mõjusid lihtsalt mingisuguste tegelaste, mitte venelastena.

Kõige venelikumalt mõjus kummalisel kombel (ilmselt tänu võimsale parukale ja sensuaalsele olekule) baaridaam Katerina (Kadri Lepp), kes oli selles loos just ainuke eesti soost tegelane.

Kui selline nihestatus oli lavastaja teadlik valik, mis pidi lisama loole mitmekihilisust, siis jäi selles peituv iroonia minu meelest veidi liiga peeneks, vaatajatele peaaegu tabamatuks.

Suvelavastustena tuuakse tavaliselt välja kergeid jante, mille eesmärk on publikut naerutada. Tundus, et sama eesmärki oli peetud silmas ka antud juhul, kuid see jäi saavutamata. Tõsi, vaoshoitud turtsatusi ja mõminat kostus etenduse jooksul palju, aga ma ei kuulnud kordagi, et publik oleks laval (publik asus Ugala pöördlaval, mäng toimus selle ümber) südamest lõkerdanud. Ja oli väga palju selliseid kohti, mis olid ilmselt mõeldud publiku naerutamiseks, aga mitte keegi ei naernud.

Vahepeal mõtlesin, et kui vaatajad oleks purujommis, siis läheks see lavastus neile ehk paremini peale, tunduks naljakas, aga kaine peaga jättis külmaks, pani pigem lihtsalt õlgu kehitama. Võimalik, et see meeldiks ka Tujurikkuja fännidele, kelle jaoks maailma suurim nali on kahesõnaline: “Eesti huumor”. Nii halb see siiski ei olnud, et vaatajad vaheajal massiliselt lahkuma oleksid hakanud.

Väga palju oli nähtud vaeva lavakujundusega ja Ugala uusi tehnilisi võimalusi demonstreeriti nüüd kõvasti. Neid tasub vaatama minna, aga ainult sellest ei piisa. Tuleb kahjuks nõustuda ühe kriitikuga, kes märkis teatrist lahkudes: milline ruumi raiskamine!

Matsini “Gogoli disko” lavale toomine oli nii või teisiti riskantne ettevõtmine. Julgus seda teha väärib küll tunnustamist, aga tulemust ei saa kahjuks hinnata enamaks rahuldavast. Vaeva oli nähtud kõvasti, aga ma ei ole kindel, et dramatiseerija Ivar Põllu ja lavastaja Ott Aardam lõpuks isegi teadsid, mida nad täpselt teha tahtsid. Kuidagi sihituks jäi kogu see tõmblemine.