Rubriik: kirjandus

“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Jorge Luis Borgese topeltkogu

“Ma tunnen, et surm läheneb – mitte et see tõsiasi mulle erilist huvi pakuks –, ja seetõttu tuleb mul oma kommet teemast kõrvale kalduda ohjes hoida ja jutustamisega ruttu peale hakata.”

Argentiina kirjanik Jorge Luis Borges (1899-1986) jõudis Loomingu Raamatukogu kaudu eestikeelsete lugejateni juba 1970-ndatel. Tänavu avaldati samas ühiste kaante vahel tema kaks viimaseks jäänud jutukogu “Liivaraamat” (1975) ja “Shakespeare’i mälu” (1983). Kokku 17 juttu, vahepeal lisaks üks epiloog. Hispaania keelest on need tõlkinud Kai Aareleid.

Borges oli omal ajal tuntud selgete poliitiliste seisukohtade poolest, mida ta jõuliselt väljendas. Klassikalisest liberalismist mõjutatud tõelise konservatiivina vihkas ta nii kommuniste kui ka natse, pidades kõige olulisemaks indiviidi vaba arengut, mitte riiki. Rahvuspopulist Juan Peróni valitsemisajal kujunes temast üks Argentiina opositsiooni intellektuaalsetest juhtidest ja 1976. aastal toetas ta koguni sõjaväelist riigipööret, millega Peróni lesk Isabel võimult kõrvaldati.

Uus parempoolne režiim, mis alustas kohe jõhkrate repressioonidega oma vasakpoolsete oponentide kallal, osutus talle siiski samuti vastuvõetamatuks. Borges lõpetas isegi kaastöö ajalehele La Nación (üks Argentiina suurimaid päevalehti, umbes nagu Eestis Postimees), protesteerides nii selle vastu, et väljaanne toetas võimule tulnud huntat.

Tema ilukirjanduslikud teosed ei ole otseselt poliitilised. Ta ei olnud nö. võitlev kirjanik ega ürita suruda lugejatele peale mingit kindlat ideoloogilist vaadet või programmi. Kuid poliitilisi teemasid käib siiski läbi ka neist.

Nii näiteks kujutab ta ühes jutus katset luua Maailma Kongress, mis esindaks kõiki inimesi kõigist rahvustest. Kas oli see pilge kommunistlike internatsionaalide aadressil? Ei tea, aga tundub küll. Ühe teise jutu nimitegelaseks on Avelino Arredondo, kes mõrvas 1897. aastal Uruguai presidendi. Jne.

Liiga palju poliitikat siin siiski ei ole. Domineerima jäävad pigem autori omapärane fantaasia, hea stiil ja teravmeelsed puändid.

Üks lugu, mis on kirjutatud H. P. Lovecrafti mäletuseks (Borges: “Saatus, mis teatavasti on seletamatu, ei jätnud mind enne rahule, kui kirjutasin postuumse loo Lovecraftist – kirjanikust, keda olen alati pidanud tahtmatuks Poe’ parodeerijaks.”) lõpeb nii: “Uudishimu sai hirmust võitu ja ma ei pannud silmi kinni.” See tähendab, et jääb pooleli kõige huvitavama koha peal.

Borges kasutab sama võtet korduvalt. Sageli võtab ta otsad kokku ühe lausega, mis stimuleerib lugejat edasi mõtlema. “Liivaraamatut” pidas ta ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!