Jüri Kolk “Esimene…”

Jüri Kolk (sünd. 1972) on Eesti kirjandusringkondades tuntud ja tunnustatud tegelane, kelle kolmeteistkümnes raamat “Esimene malbe päev sel aastal” on esimene, mida ma temalt lugenud olen. Seda tänu sellele, et Loomingu Raamatukogus ilmununa jõudis see mulle otse postkasti.

Ei saa öelda, et ma temast varem midagi kuulnud ei olnud. Mõningaid arvustusi tema teoste kohta olin varem siiski lugenud. Armin Kõomägi kirjatükk jaanuarikuises Müürilehes tekitas isegi mõningast huvi. Aga, olgem ausad, tõenäoliselt oleks kulunud veel aastaid kuni ma tema teosteni oleksin jõudnud, kui üks neist nüüd Loomingu Raamatukogus poleks ilmunud. Selles mõttes on hea, et LR aeg-ajalt ikkagi ka Eesti autoreid avaldab.

“Esimene…” sisaldab 47 jutukildu, mis ulatuvad mahuliselt mõnest leheküljest mõne lauseni, näiteks:

Kelluke

Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.

Hea küll, rohkem nii lühikesi juppe seal ei ole.

Üldiselt võib loetut iseloomustada popmuusikast laenatud terminiga shoegazing ehk kingapõrnitsemine. See tähendab, et tekst on kergelt hoomatav, oma ülesehituselt lihtne, kuid pretendeerib siiski teatavale intellektuaalsusele. Justkui pärit ajast, mil New Labour oli veel värske mood, mitte vana ja kulunud, et mitte öelda unustatud. Ühesõnaga: 1990-ndad (heas mõttes).

Parimatel hetkedel (“Raadi”, “Linnud”, “Haiguste ravi”) pakub Kolk päris tabavaid ülesvõtteid meie ajast, aga halvimatel kirjutabki ta tõesti nagu autor, kellelt ilmub 2-3 raamatut aastas. Tema vaatepunkti annab ehk kõige paremini edasi järgmine lause: “Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm?”

Ma ei ütleks, et see raamat tekitas tahtmise hankida nüüd kohe kõik tema teised teosed. Aga kui mõni neist peaks kunagi juhuslikult kätte juhtuma, avaksin ma selle ja loeksin, sest midagi sealt ju ikka leida võib.

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!