Rubriik: film

Kaks ameeriklaste tehtud romantilist filmi, mille puhul idee on parem teostusest. Esimene sobib vaatamiseks eelkõige teismelistele, teine noortele täiskasvanutele.

“The Space Between Us”

See film sai vaadatud vist märtsis või veebruaris, aga unustasin vahepeal juba hoopis ära, et ei ole sellest siia midagi kirjutanud. Ega seal midagi väga meeldejäävat ei olnudki, kuigi teema on iseenesest ju päris huvitav.

Maalt saadetakse Marsile ekspeditsioon. Teel olles ilmneb, et selle juht on rase. Järgnev lugu räägibki siis poisist, kes on esimene Marsil sündinud inimene. Tema astronaudist ema sureb sünnitusel. Ettevõte, mis ekspeditsiooni korraldas, haistab PR katastroofi ning vaikib poisi olemsolu maha. Ta kasvab üles Marsil, seal baseeruvate teadlaste keskel. Teismelisena tutvub ta interneti kaudu Maal elava tütarlapsega. Kuna ta on kasvanud Marsil, siis mõjub Maa atmosfäär tema organismile laastavalt, aga lõpuks õnnestub poisil siiski Maale saabuda ning algab peadpööritavate seikluste jada.

Armas, aga kohati liiga naeruväärselt ebausutav, kuid samas mitte nii, et see mõjuks naljakalt. Võinuks olla parem. Britt Robertson teeb hea rolli, mängides endast ligi kümme aastat nooremat tüdrukut. Teised mulle meeldejäävalt ei mõjunud.

“Tumbledown”

Noor naine (Rebecca Hall), kes elab väikeses maakohas, on kaotanud oma kantrilauljast mehe ning üritab jäädvustada mälestust temast raamatu vormi. Saabub professor New Yorgist (Jason Sudeikis), kes näeb tema mehe loos enda karjääri jaoks head võimalust ja üritab seda samuti uurida. Naine ei taha temast esialgu midagi kuulda, aga kuna tal endal raamatu kirjutamine hästi ei edene, siis palkab lõpuks mehe appi. Ja nii siginevad nende vahele ka õrnemad tunded.

Tänapäeva muinasjutt, mille usutavusele mõjub halvasti see, et need filmis kõlavad laulud, mis selle surnud kantrilaulja väidetavalt erakordseks ja silmapaistvaks tegid, kõlavad üsna tavaliselt, keskpäraselt. Ja see särts, mis peategelaste vahel leegi üles peaks lööma, pole hästi tabatud. Veel üks film, mis võinuks olla parem. Mõned head kohad selles siiski on, sh. meeldivalt loomulikud (st. porikarva) loodusvaated.

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.