Rubriik: film

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.

Kaks filmi, vaadata kõlbavad mõlemad, aga esimene on siiski küllaltki traagilise alatooniga, kuid teine päris huumori rikas ehk humoorikas.

“Chce sie zyc”

Poola draama, mille peategelane on raske füüsilise puudega sündinud Mateusz (Dawid Ogrodnik), kes ei ole võimeline ei rääkima ega ka kirjutama. Arstid arvavad, et tal on ka sügav vaimne puue, aga tegelikult see nii ei ole. Filmis jälgitakse tema kasvamist. Vaatajatele näidatakse maailma läbi Mateusze silmade. Tema katseid näidata inimestele, et ta saab kõigest aru, et ta ei ole “juurvili”. Lõpuks õnnestubki see selgeks teha ning leida moodus suhtlemiseks märkide keeles. Vahepeal juhtub aga nii mõndagi.

Maciej Pieprzyca 2013. aastal valminud mängufilm põhineb osaliselt Przemek Chrzanowski elul, millest Ewa Pięta tegi juba ligi kümme aastat varem dokfilmi “Jak motyl”, mis erinevatel festivalidel kõvasti auhindu võitis. Kui Pięta vaid paar aastat hiljem (38-aastaselt) vähki suri, siis tuli Pieprzyca mõttele teha samal teemal mängufilm. Chrzanowski pilti näidatakse ka selle filmi lõpus, aga pärast seda, kui film kinodesse jõudis ja samuti festivalidelt auhindu kogus, süüdistasid Chrzanowski ja tema ema režisööri lihtsalt nende ärakasutamises.

Poola tabloidi Super Express reporter Vanessa Nachabe-Grzybowska, kes selle loo 2001. aastal esimesena avalikkuse ette tõi, kirjutas 2013. aasta sügisel, et Chrzanowski ei saanud alguses isegi kutset filmi esilinastusele. Filmitegijad lubasid teda rahaliselt aidata, aga pärast esilinastust ei olnud ta neist enam midagi kuulnud. Chrzanowski elas endiselt äärmises vaesuses. Tema filmi edust osa ei saanud.

Pieprzyca üritas alguses neid süüdistusi tõrjuda, väites, et ajakirjanik moonutas fakte ja rebis sõnu kontekstist välja (samuti rõhutas ta, et see film ei ole Chrzanowski lugu, vaid põhineb sellel üksnes osaliselt; lepingu loo kasutamiseks allkirjastas filmi produtsent, mitte tema; Chrzanowski emale oli siiski makstud paartuhat zlotti (ehk alla viiesaja euro); pealegi oli Chrzanowski lugu teada juba 10-12 aastat ja seega ei saa vastutust tema viletsa olukorra eest asetada Pieprzyca õlgadele – Nachabe-Grzybowska ise ei teinud Pieprzyca sõnul samuti midagi, et Chrzanowskit abistada), kuid lõpuks teatas lihtsalt, et rohkem ta seda teemat ei kommenteeri.

Asi läks seega päris inetuks. Aga film on hea. See oli meeldinud ka Chrzanowskile ja tema emale. Ogrodnik mõjub Mateuszt kehastades väga elutruult (vähemalt minusugusele vaatajale, kes ei ole selliste inimestega päriselt kokku puutunud).

“Asphalte”

Prantsuse komödraama, südamlik film, mis põhineb režisöör Samuel Benchetrit’ väidetavalt autobiograafilise romaani “Les Chroniques de l’Asphalte” esimesel osal, toob vaatajate ette kolm lugu, mida ühendab üks kortermaja.

Teisel korrusel elav Sterkowitz (Gustave Kervern) ei taha maksta oma osa uue lifti ostmiseks, sest tema lifti ei kasuta. Teised majaelanikud on sellega nõus tingimusel, et siis ei tohi ta hakata kasutama ka seda uut lifti. Peagi jääb Sterkowitz ratastooli. Selleks, et mitte jääda vahele lifti kasutamisega, hakkab ta käima väljas ainult öösiti – endale haigla toiduautomaadist süüa toomas. Nii tutvub ta juhuslikult ühe haiglaõega (Valeria Bruni Tedeschi), väites talle, et on fotograaf.

Jeanne Meyer (Isabelle Huppert) on vananev näitleja, kes alles sisse kolib. Temaga tutvub naabripoiss Charly (Jules Benchetrit), kui naine vajab abi oma korteriukse avamisel. John McKenzie (Michael Pitt) on astronaut, kes maandub mingi eksituse tõttu selle kortermaja katusel. Tema koputab proua Hamida (Tassadit Mandi) uksele, et paluda luba helistamiseks.

Need lood on rohkem nagu linnalegendid, mida noored rääkida armastavad, mitte tõestisündinud asjadest, kuigi midagi täiesti ulmelist neis ei ole. Selles mõttes… kes teab kui palju seal üldse fantaasiat on, võib-olla tõesti midagi sellist kunagi kusagil juhtus.

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.