Rubriik: film

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Loomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.