Rubriik: film

“Jäärad” ja “Carol”

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas eile ära “Jäärad” ja tänu Kerttu Kaldoja arvustusele sai vaadatud vahepeal ka “Carol”. Need filmid võivad näida esmapilgul täiesti erinevad, aga on ülesehituselt paljuski sarnased.

Mõlemad algavad vaikselt kulgedes, et ennast siis aegamisi käima tõmmata. Ühe tegevus leiab aset tänapäeva Islandil, teise oma 1950-ndate USA-s. Ühe oma põhiliselt maa- ja teise oma linnakeskkonnas. “Jäärad” sisaldab palju loodusvaateid ja “Carol” rohkem pildikesi siseruumidest.

“Jäärad” saavad ühel hetkel lihtsalt läbi, jättes õhku rea küsimusi selle kohta, et mis lõpuks ikkagi sai. “Carol” on veidi, aga tegelikult mitte palju selgema lõpuga.

Ühe peategelased on kaks äärmiselt jäärapäist vanameest, vennad, lambakasvatajad, kes elavad naabermajades, aga ei ole teineteisega juba 40 aastat rääkinud. Miks? See filmist hästi välja ei tulegi, antakse vaid ebamääraseid vihjeid.

Lõpuks viib neid uuesti kokku see, et skreipi tõttu määratakse nende lambad hukkamisele. Ja neil on selle otsusega raske leppida, algab võitlus pealesurutavate normide vastu. Eestist võiks teha mingi sarnase filmi ilmselt seakatku teemal.

Teise peategelased on kaks naist, suht noored. Film räägib nende armastuse loo, millega kombineerub võitlus lapse hooldusõiguse pärast – intriigi aluseks on ka siin minek vastuollu ühiskonnas domineerivate normidega.

Kaldoja kirjutas oma arvustuses, et “Carol” on üdini tugevatel naiskarakteritel põhinev film. Mulle tundus, et tegelaskujud on tugevad, aga nende karakterid hoopis veidi ebakindlad.

Tõeliselt friigi elamuse võib saada siis, kui vaadata need filmid ära ja kujutleda seejärel, et peategelaste sood lähevad vahetusse: “Jäärad” räägib kahest õest, “Carol” kahest mehest. Nii saab kohe aru, et mõlemad sisaldavad kõvasti soostereotüüpe.

Mõningaid muljeid eilsest

Eilsest päevakavast oli siin veidi juttu juba teisipäeval. Järgnevalt vaid mõningaid muljeid neist asjust, millest mõned lugejad veel huvitatud võivad olla, et otsustada, kas neid vaadata-kuulata.

Kadri Kõusaare “Ema” suhtes ei ole minu arvamus selgem kui pärast esimest vaatamist. Seal on liiga palju kihte, liiga palju erinevaid nurki ja teemasid, et need kuidagi lühidalt kokku saaks võtta. Veider film.

Lõpuks sain aru, et “Ema” koloriit meenutab mulle 17. sajandi Madalmaade maalikunsti, konkreetselt Pieter de Hoochi maale, näiteks “Ema kohus”, millel valitsev meeleolu on sügavas vastuolus filmis domineerivaga. Sellest tulenebki ilmselt teatav emotsionaalne dissonants, mida see film minus tekitab.

Peaks vaatama seda kunagi ka kolmandat korda, aga mitte kohe, vaid mingi aja pärast, kui esmased muljed on hajunud.

* * *

Tõnis Saadoja näituse avamisele Hobusepea Galeriis jõudsin siis, kui see oli juba avatud. See tähendab, et sissejuhatust ei kuulnud. Käisin ringi peale, aga ei hakanud isegi selgitavaid tekste lugema, vaid otsustasin lähtuda ainult muljest, mille jätavad pildid ise.

Välja on pandud suureformaadiline minimalism (mitte kunstiteaduslikus, vaid kõnekeelses tähenduses), mis eeldab vaatajatelt kujutlusvõime, fantaasia olemasolu. Teema “Etüüdid klaverile ja lõuendile” viib mõtted muidugi sellele, et tegemist on illustratsioonidega helidele, kujutluspiltidega, mis on tulnud pähe klaveri taga istudes ja vaikselt klahve näppides.

Eriti jäi meelde üks kustunud küünal, mis seostus kohe mõningate noorte Eesti kunstnike omakäelise lahkumisega siit ilmast käesoleval sajandil, meie ajajärgul. Selle heliribaks sobiks hästi näiteks Mozarti “Requiem aeternam”, millest ta jõudis lõpetada enne surma ainult avamängu.

Plaadid, kook, jook #plaadiesitlus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kate & Ilona Aasvere esitlesid oma värsket plaati “Tallinn – Haapsalu” Perrooni Kohvikus. Hinnaklass: Tiramisu kook 2.50, mustsõstra-kama keefirijook 2.50 (valmistatakse loksutamise teel ning maitseb umbes nagu mustsõstramaitseline kama). Rohkem fotosid leiab Õhtulehest.

Rahvast oli suht palju ja kõlas hulk lisalugusid. Ma küll väga ringi ei vaadanud, aga paistis, et kohal olid siiski valdavalt minust vanemad inimesed. Ja eks see oli minu endagi jaoks väike nostalgialaks – Kate’i “Teisel pool” ja Folkmilli “Topeltrosin” olid mul nende ilmumise ajal päris aktiivses käibes helikassettidena, mistõttu tundus huvitav kuulda, mida nad nüüd koos teevad.

Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.

* * *

Päeva lõpuks, kui ette oli löönud juba tänane kuupäev, jõudsin äratundmisele, et peaks kirjutama iga päev vähemalt kolm rida luulet, sest…

kõik ütlemata jäetud sõnad
tulevad meie juurde tagasi
tuhandekordse vaikusena

Tallinna sõites lugesin läbi ka Loomingu Raamatukogu alanud aasta esimese numbri, aga sellest tuleb nädalavahetusel eraldi postitus, sest kui hakata siia kõiki eilseid teemasid kokku kuhjama, siis veniks see lihtsalt kohutavalt pikaks.

“Ema” groteskne sotsrealism

Eile õhtul, kui Kadri Kõusaare uus mängufilm “Ema” esilinastus Jõhvi kontserdimajas, vaatasin seda Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Saal oli rahvast täis, aga ekraan siiski väike, mistõttu kavatsen vaadata filmi tuleva kolmapäeva ennelõunal ikkagi ka Sakala Keskuses, kus see on vaid veidi suurem. Loogiline, eks?!

Kuna plaan hakata korrapäraselt magama on viinud selleni, et magan praegu umbes viis tundi ööpäevas, siis ei ole kindel, et filmi tajumist ei mõjutanud eile liiga palju õhtuks minu pähe saabunud “higher state of consciousness”.

Ma ei suuda veel otsustada, mida sellest filmist kokkuvõttes arvata.

Alguses tundus, et lugu ei saa hästi vedama, aga siis läks käima ja lõpus sai päris järsult pidama. Puänt ei olnud täiesti ootamatu, sest vihjeid sellele anti juba ette, aga see oli loole hea punkt õigel hetkel, et see pikemalt venima ei jääks.

Tegijad on määratlenud “Ema” thrilleriks, kuid mulle tundus, et teha üritati hoopis mingit omapärast komöödiat. Kahjuks need naljad alati hästi ei toiminud, jätsid kuidagi osavõtmatuks. Ei tekkinud sellist tunnet, et elan filmi sisse, vaid jäingi nagu kõrvaltvaatajaks.

Samas oli see stiilselt tehtud ning läbi käidi terve rida olulisi ja ka valusaid teemasid. Kui võtta kokku ainult kahe sõnaga, siis oleks minu määratlus: groteskne sotsrealism. Selles mõttes, et üle vindi keeratud sotsiaalne realism, mitte sotsialistlik realism vms.

Võimalik, et hommikul puhanud peaga vaadates jääb teistsugune mulje. Eks järgmisel nädalal paistab.

Teemavahetus: instagrameerusin.

#koolijazz #jazzikool #viljandi #udupilt

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Põhiliselt selleks, et teiste pilte vahtida, aga ka selleks, et panna aeg-ajalt üles fotosid, mida toppida seejärel siia postitustesse, nagu see kolmekordne Koolijazz-Jazzikooli lõpetamiselt. Võtke luup kätte ja vaadake lähemalt, sest paljusid neist võib näha muusikalavadel kindlasti ka edaspidi. Publikule meeldis see kontsert hästi 🙂