film – Lehekülg 16 – Andres Laiapea

“Ben-Hur” (1959 vs 2016)

Kaks filmi, mis põhinevad mõlemad USA kindrali Lew Wallace’i ajaloolisel seiklusjutul “Ben-Hur: A Tale of the Christ” (1880), mille väljamõeldud peategelane on juut, kellest saab kristlane. Kuna ma ei ole raamatut lugenud, siis saan võrrelda ainult nähtud filme.

1959. aasta versioon kestab kolm ja pool tundi, 2016. aasta oma kaks tundi. Esimene sobib neile, kellele meeldib aeglane, rahulik tempo. Kuid samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi uimane. Kogu film on kenasti täidetud, mitte veniv mull. Ja sisaldab nii filosofeerimist, pikki jutuajamisi kui ka äkilisemaid stseene, mis moodustavad kokku sujuva terviku.

Tegevus leiab aset samal ajal, kui elas ja suri Jeesus Kristus (ta on küll vaid paaril korral vilksatav kõrvaltegelane, kelle nägu ei näidata, kuid samas kaugeltki mitte ebaoluline – lüüakse lõpuks risti).

Lugu räägib juudi printsist nimega Judah Ben-Hur (Charlton Heston), kelle roomlasest lapsepõlvesõber Messala ta ebaõiglaselt galeeriorjaks saadab, et hirmutada okupeeritud Juudamaa elanikke alluma roomlaste võimule. Aset leiab rida põnevaid sündmusi, mille tulemusel Ben-Hur naaseb kodupaika mitte enam orja, vaid ühe Rooma konsuli adopteeritud pojana. Vanade sõprade vastasseis kulmineerub kaarikute võiduajamisel, kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Ben-Hur otsib nimelt oma ema ja õde, kes visati vahepeal vangikongi ning said seal külge leepra ehk pidalitõve ega taha ennast seetõttu talle näidata, soovides, et Judah mäletaks neid sellistena, nagu nad olid varem.

Kogu lugu ma siin ümber ei jutusta. 1907. aastal anti see ühes mustvalges tummfilmis, Wallace’i teose esimeses ekraniseeringus, edasi ainult viieteist minutiga, aga parema pildi saab siiski sellest pikemast linateosest. Piisab, kui öelda, et lisaks uskumatule pääsemisele võib näha ka imelist tervenemist.

1959. aasta versioon oli valmides kõigi aegade kalleim film, aga tänu tohutule kassaedule ei läinud juba niigi rahalistes raskustes filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer pankrotti, vaid sai hoopis hingetõmbeaega. Kriitikud olid sellest algusest peale vaimustuses ja film võitis 11 Oscarit – sama on suutnud ainult “Titanic” (1997) ja “Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek” (2003).

Arvustusi: Kate Cameron (NY Daily News), Bosley Crowther (NY Times), Ronald Holloway (Variety)

Minuni jõudis teadmine selle olemasolu kohta kõigepealt tänu Microsofti filmientsüklopeediale Cinemania 97. Nimetatud plaadil leidub sellest ka üks helilõik, kohast, kus peategelase hilisem kasuisa teda kõigepealt piitsaga nähvab ja ütleb seejärel: “You have the spirit to fight back but the good sense to control it. Your eyes are full of hate, Forty-One. That’s good. Hate keeps a man alive. It gives him strength.”

1990-ndate lõpus vaatasin seda korra telekanali TCM vahendusel ja nüüd siis teist korda (tõmmatuna), et võrrelda seda täna Eestis kinodesse jõudva uue versiooniga.

“Ben-Hur” (2016) sai leige vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka tavaliste kinokülastajate poolt. Esimesed peavad seda üldiselt keskpäraseks, et mitte öelda viletsaks filmiks. Teiste huvi jäi nii tagasihoidlikuks, et see võib erinevate hinnangute kohaselt 60-100 miljoni dollariga miinusesse jääda.

Olles seda näinud, tuleb tunnistada, et vaatamisele kulunud kaks tundi oli mõttetult raisatud aeg. Ma ei soovita seda kinno vaatama minna. See erineb mõneti 1959. aasta versioonist, muu hulgas võib näha Jeesuse nägu (toodud ülal, teda kehastab Brasiilia näitleja Rodrigo Santoro), aga muudatused kalduvad olema enamasti halvemuse suunas ja Oscari-materjali seal küll ei leidu.

1959. aasta “Ben-Hur” ei ole minu arvates lavastaja William Wyleri ja peaosatäitja Charlton Hestoni parim film, nagu ka “Titanic” ei ole minu meelest James Cameroni, Leonardo DiCaprio ega Kate Winsleti parim film, aga selle vaatamisele (isegi teistkordsele) kulunud aega ma raisatuks ei pea.

Kolmandat korda ei vaataks ma siiski ka seda. Nii hea see kah pole (IMDb reiting 8.1, mina annaks seitse).

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

“Герой” (Venemaa, 2016)

Esimene maailmasõda ja sellest välja kasvanud kodusõda on saanud Venemaal taustaks ehk andnud ainest mitmetele sel aastal linastunud suurtele kassafilmidele, millest esimene minulgi lõpuks vaadatud sai.

“Герой” oleks rahuldav romantilise draamana, aga muutub kohutavaks seda läbiva ajalookäsitluse tõttu. Film algab Aleksander III pöördumisega Nikolai II poole, mille kaudu juba toon ette antakse. Seejärel hakkavad omavahel väga tihedalt põimudes kulgema kaks romantilist lugu, üks ümmarguselt sada aastat tagasi ning teine tänapäeval.

Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et kui sageli täidab ajalugu filmides sisuliselt kulisside rolli, olles fooniks inimeste vahel arenevatele suhetele, siis antud juhul on hoopis nähtav suure armastuse lugu kõigest abivahend vaatajate ajalooteadvuse kujundamisel. Andrei ja Vera kõrval on kolmas mõlemas ajajärgus eksisteeriv tegelane nimelt pahalane, kes omab minevikus konkreetse, päriselt eksisteerinud isiku nime: Mihhail Ivanovitš Tereštšenko. Kuid seda isikut on kujutatud siin täiesti ebaajalooliselt, tõe poole püüdlemata, kuigi väidetakse, et film põhineb tegelikult toimunul.

Tereštšenko (1886-1956) oli Kiievis sündinud progressiivsete vaadetega suurmaaomanik, ettevõtja ja pankur, kellest sai 1917. aastal ajutises valitsuses kõigepealt rahandus-, seejärel välisminister. Oktoobrirevolutsiooni käigus ta vahistati, aga pärast põgenes peagi välismaale. Filmis kujutatakse teda ülimalt karikatuurse, kasuahne kapitalistina, kes oli süüdi selles, et Venemaa sõtta läks ja seejärel hiljem kaosesse langes. Kuna Tereštšenko oli sõja puhkemise ajal päriselt alles 28-aastane, siis pandi teda loo “usutavuse” huvides mängima täpselt poole vanem näitleja.

“Герой” jõudis Venemaal kinodesse veidi enne seda, kui möödus 130 aastat Tereštšenko sünnist ja 60 aastat surmast. Temast sihikindlalt eemaletõukavat pilti luues ründavad filmi tegijad samas täiesti otsesõnu selliseid 1917. aasta veebruarirevolutsiooni väärtusi nagu vabadus ja demokraatia, mille eestkõnelejana ta esineb. Ja kui Tereštšenko on antikangelane, siis positiivse tegelasena kujutatakse sellist meest nagu Kornilov. Kuna tänapäeva Venemaal ei tea laiem vaatajaskond neist tõenäoliselt rohkem kui Eestis näiteks Artur Vallnerist ja Jüri Vilmsist, siis ei tasu taoliste filmide mõju rahva ajalooteadvuse kujunemisele alahinnata.

Kui see kohutav ajalookäsitlus kõrvale jätta, siis on tegemist klišeedest kubiseva, aga rahuldava fimiga – mitte just väga hea, kuid vaadatav. Tähelepanuväärne ehk veel selle poolest, et oma näitlejadebüüdi teeb tuntud poplaulja Dima Bilan ja temaga läheb voodisse Pihkvast pärit Julia Peresild, kelle esivanemate hulgas leidub ka eestlasi.

Lisaks soovitan lugeda Andrei Arhangelski arvustust ja intervjuud filmi režissööri Juri Vassiljeviga.