Rubriik: film

Lühidalt juttu viiest sel aastal kinodesse jõudnud filmist, mida ma tõenäoliselt teist korda vaatama ei hakka. Nähtud said need väikeselt ekraanilt ja toodud on need siin vaatamise järjekorras.

“10 Cloverfield Lane”. Dan Trachtenbergi esimene täispikk mängufilm. Päris hoogne psühholoogiline thriller, mille lõpp valmistas pettumuse ja seda mitte üksnes mulle. Kuigi ma juba vaadates vahepeal kartsin, et see nii lõpeb, võinuks film jääda minu arvates ikkagi reaalsuse piiridesse ja mitte jõuda nii lootusetu lahenduseni.

“Equals”. IMDb reiting on küll suhteliselt madal, kriitikud ja publik seda filmi kõrgelt ei hinnanud, aga minu meelest on see väga stiilipuhas ja esteetiliselt nauditav, kuigi päris nö. tulevikunägemusena sisuliselt ebausutav. Rohkem “Fahrenheit 451” kui “Æon Flux”. Ja iseenesest ilus lugu. Seda vaataks tegelikult isegi teist korda.

“Captain Fantastic”. Kriitikute poolt üldiselt kõrgemalt hinnatud, aga mulle veidi häirivalt mõjunud film. Sirbis kirjutati, et peategelane on vastukultuuri kehastus, aga minu meelest üritati seda hoopis karikeerida, pöörata kõik absurdiks (a la Noam Chomsky sünnipäeva tähistamine lastele nugade kinkimisega). Lihtsalt liiga palju irvitamist.

“Nine Lives”. See komöödia meeldis mulle rohkem, sobilik ka väiksematele lastele, kuigi samas jälle mitte kõige parem selles mõttes, mis puudutab loomade ekspluateerimist inimestele meelelahutuse pakkumiseks. Ühest küljest aitab ehk arendada empaatiavõimet, näha kassides peaaegu inimesi, aga teisest küljest väga tordiga-näkku-stiil.

“Bridget Jones’s Baby”. Bridget Jones saab lapse ja abiellub, aga film räägib rohkem sellele eelnenust. Nimelt pole ta rasedaks jäädes kindel, kes on lapse isa ning asi pole selles, et ta oleks jäänud käima peale pühast vaimust. Lugu lõpeb aga samas kirikliku laulatusega, propageerib laste saamist ka vanemas eas jne. – traditsioonilised pereväärtused moodsas kastmes.

Kuna need sel kuul kinodesse jõudnud suured kassafilmid, mille ma oma vaatamisnimekirja panin, ei ole veel internetis vabalevisse pääsenud, siis peaks vaatama nüüd vahepeal ilmselt mingeid väärtfilme. Neist tuleb siin juttu igast eraldi ehk pikemalt.

Plaane tehakse selleks, et neid muuta. Selle asemel, et kirjutada siin nüüd viimasel ajal uuesti vaadatud viiekümne aasta vanustest filmidest, uurisin veidi, mida uut sel kuul kinopubliku ette paisatakse.

Aluseks võtsin IMDb avaldatud nimekirja. See tähendab, et valik on tehtud põhiliselt Hollywoodi filmide hulgast. Kokku on seal toodud välja 26 filmi. Tegelikult jõuab neid kinodesse muidugi kordades rohkem, aga kuna mina ei jõua vaadata isegi neid, siis ei hakanud pikemaid nimekirju otsima, vaid lasin läbi sõela selle.

Valisin välja viis filmi, mis on kavas vaadata ära kohe, kui need jõuavad internetis vabalevisse.

“Hacksaw Ridge”. Mel Gibsoni lavastatud sõjadraama, mille aluseks on tõestisündinud lugu. Desmond T. Doss teenis Teise maailmasõja ajal USA relvajõududes, kuid keeldus oma usuliste veendumuste tõttu relva kandmisest ja vaenlase võitlejate tapmisest. Sellele vaatamata sai ta USA kõrgeima sõjalise autasu isikliku vapruse eest.

“The Eagle Huntress”. Dokumentaalfilm 13-aastasest kasahhi tüdrukust, kes valmistub saama nn. kotkakütiks ehk tungima spordialale, millega on traditsiooniliselt tegelenud mehed. Mõne kriitiku sõnul on see lugu feminismi jõust, aga tegelikult ju ka ühest küllaltki barbaarsest meelelahutusest. Igatahes intrigeeriv…

“Billy Lynn’s Long Halftime Walk”. Ang Lee lavastatud sõjadraama, mis põhineb samanimelisel romaanil, autoriks Ben Fountain. Läbi ühe noore sõdurpoisi loo seatakse vastakuti Iraagi sõja tegelikkus ja ameeriklaste ettekujutused sellest. Ameeriklastes ei ole see tehniliselt uuenduslik film suurt vaimustust tekitanud, aga tasub ilmselt siiski vaadata.

“Arrival”. Ulmekas. Maale saabuvad tundmatud lendavad objektid. Tulnukatega kontakti saamiseks pannakse kokku töörühm, kuhu kuulub ka dr. Louise Banks, lingvist, kelle algatusel võetakse suur risk, mis võib seada ohtu töörühma liikmete elud ning, vägagi võimalik, kogu inimkonna, mis on samas juba niigi kaosesse langemas.

“Allied”. Treileri põhjal otsustades on see romantiline spioonikas (peaosades Brad Pitt ja Marion Cotillard), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja ajal, tehtud armastusest “Casablanca” (1942) vastu, olemata aga selle uusversioon. Mina annaks selle eest nüüd juba ette mõned Oscarid, olemata filmi näinud, näiteks režissöörile.

Viis uut filmi kuus peaks olema talutav koormus ka selles mõttes, et siis jõuab neist kõigist siin pikemalt kirjutada. Teha näiteks iga nädal üks filmipostitus. Elame-näeme.

Vallo Toomla esimene täispikk mängufilm “Teesklejad” on koomiliste sugemetega traagiline suhtedraama, kohati pigem psühholoogiline thriller kui põnevik, kuigi tegijad on määratlenud selle just viimaseks. Ekraanil kedagi ei tapeta, aga võib näha nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Seksi otseselt ei näidata, kuid vihjeid sellele esineb korduvalt, samuti poolalasti inimesi.

Lugu saab alguse sellest, et Anna (Mirtel Pohla) ja Juhan (Priit Võigemast) sõidavad mere äärde, puhkama, saades enda käsutusse luksusliku elamise, mis kuulub nende jõukatele tuttavatele. Anna on just teinud aborti ning Juhan saab teada, et tema töökoht läheb koondamisele. Juhuslikult tutvuvad nad rannas telkiva vanema paariga (Mari Abel ja Meelis Rämmeld), mille oleks moodustanud justkui nende teisikud tulevikust. Peagi on kõik neljakesi koos ühes majas, algab omamoodi mäng.

Film esilinastus septembris San Sebastiáni filmifestivalil Hispaanias, uute režissööride kategoorias. Auhinnaga pärjati seal küll hoopis Kreeka režissööri Sofia Exarchou esimene täispikk mängufilm “Park” ja eraldi äramärkimist leidis prantslase Morgan Simoni “Tindi maitse”, aga ka “Teesklejad” võeti publiku poolt asjaosaliste sõnul päris hästi vastu (IMDb reiting, seitse tärni kümnest, on neist kolmest praegu kõige kõrgem just sellel) ning film sai ka arvustusi sellistes väljaannetest nagu Variety ja Hollywood Reporter.

Eestis esilinastus see läinud nädalal. Mina käisin vaatamas eile Ugala Teatrikinos, kus oli kohal ka režissöör Vallo Toomla, kes pärast seanssi samas küsimustele vastas. Selgus, et selle filmi aluseks saanud stsenaariumi luges ta kolm aastat tagasi bussiga Tallinnast Viljandi sõites. Nüüd toimus siin tema esimene kohtumine publikuga.

Kuna “Teesklejad” tehti suhteliselt tagasihoidliku eelarvega ning võttepäevade arv oli piiratud kahekümnega, aga samas näis mängivat filmis üpriski olulist rolli ilmastik, siis küsisin režissöörilt, kuidas toimus võttepäevade sobitamine kliimaga. Toomla ütles, et see oli tõesti suur peavalu, näiteks mõnes kohas, kus võib tegelasi näha soojal suvepäeval ujumas, näitlejad tegelikult lõdisesid külmas vees.

Eelarvelistel kaalutlustel ei järgitud filmi tegemisel täpselt stsenaariumi, näiteks pidanuks lugu algama selle kohaselt linnast, kus maja omanikud peategelastele selle võtmed annavad, aga nüüd algab juba mere äärde sõitmisest. Ma ei tea, mis stsenaariumis kirjas oli ehk veel välja jäi, kuid pärast filmi vaatamist tundus, et võinuks jätta täiesti välja ka Andres Lepiku ja Laine Mägi kehastatud episoodilised kõrvaltegelased, sest need kohad ei haakunud seal hästi ülejäänud looga, olles selle seisukohalt mittevajalikud, justkui lihtsalt nö. ekraanitäide.

Filmi lõpus jääb üles küsimus: mis siis ikkagi juhtus? Ekraanil öeldakse korduvalt, et mitte midagi ei juhtunud. Esialgu tundus mulle, et puänt on sarnane, mida kasutas Sinclair Lewis oma kuulsas jutustuses “Pajude allee”, aga hiljem ei olnud ma selles enam nii kindel. Toomla ise jättis publiku küsimustele vastates otsad lahtiseks, tõlgendamisvõimalused avatuks. Lugu ei olnud küll nii segane nagu tuntud seriaalis “Mr. Robot”, aga ega see kokkuvõttes palju selgemaks kah ei osutunud. Tundub, et vaatajad jäeti lõpuks sihilikult mõistatama vastust, mida ei olegi olemas.

Kui arvestada, et filmist käivad läbi mitmed näitlejad, kes olnud seotud Ugalaga, siis peaks see pakkuma Viljandi publikule ilmselt keskmisest suuremat huvi. Ugala Teatrikinos oligi saal välja müüdud. Filmi võib näha siin veel kolmapäeval Sakala Keskuses ning neljapäeval ja reedel Männimäe Külalistemaja salongkinos.

Lisaks: Müürilehe intekas filmi režisööriga