Rubriik: film

“Paterson”

Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.

Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…

Kõik algab tähtedest

Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…

“La Tortue Rouge”

Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.

“Sophie and the Rising Sun”

1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.

Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.

Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

Kaks filmi, mis on esmapilgul ehk täiesti erinevad, kuid neis mõlemas on üheks läbivaks tegelaseks varateismeline tütarlaps ning teiseks täiskasvanud mees, kes aitab jõuda tüdrukul seatud eesmärgini.

“The Book of Love” kandis algselt nime “The Devil and the Deep Blue Sea”, aga see nime muutmine filmi paremaks küll ei teinud. Tähendab, et uus nimi sobib umbes sama hästi nagu eelmine (loe: mitte väga hästi). Imelik film, lühidalt: liiga logisev.

Lugu ei ole küll eriti realistlik ega usutav, aga selles on mõningaid häid kohti.

Kui arhitekt Henry armas abikaasa Penny autoõnnetuses hukkub, siis variseb mehe maailm kokku. Üks viimaseid asju, mida naine talle ütles, oli see, et Henry võiks abistada tüdrukut, kes nende maja juurest ehitusjääke minema veab.

Tüdruk, nimega Millie, ehitab parve, millega sõita Atlandi ookeanile, järgi oma isale, kes kadus kunagi seda teed tundmatusse.

Henry hakkabki teda abistama.

“The Eagle Huntress” on dokumentaalfilm, kuigi sisaldab ilmselt ka lavastatud elemente. See räägib 13-aastasest kasahhi tüdrukust, kes tahab saada nn. kotkakütiks ehk tungida alale, millega on traditsiooniliselt tegelenud mehed. Mõne kriitiku sõnul on see lugu feminismi jõust, aga tegelikult ju ka ühest küllaltki barbaarsest meelelahutusest.

Filmis jälgitakse peategelase Aisholpan Nurgai teekonda oma unistuse täitumise poole, kus teda saadab tema isa, kellega koos treenitakse, röövitakse pesast tüdrukule kotkas, minnakse suurele võistlusele ja püütakse hiljem rebaseid.

Kui kunagi oli kotkastega küttimine tingitud elulisest vajadusest hankida toitu, siis tänapäeval on sellest saamas nähtavasti ikkagi järjest rohkem lihtsalt omamoodi spordiala, atraktiivne traditsioon, mida näidatakse turistidele. Selles mõttes võiks ju teha sarnase filmi ka mõnest naisest, kes tahab saada näiteks härjavõitlejaks.

Kuna ma ei pea loomade kasutamist taoliseks meelelahutuseks põhimõtteliselt õigeks, siis tekitas see film veidi vastakaid tundeid, aga vaadata soovitan ikkagi pigem seda.

See on ka veidi lühem, kestab alla pooleteist tunni.