“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

“Tracks” / “Queen of the Desert”

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.

“A United Kingdom” / “The Last Keepers”

“A United Kingdom”

Amma Asante, kelle eelmisest filmist “Belle” (2013) siin alles mõne aja eest veidi juttu oli, käe all valminud “A United Kingdom” põhineb tõestisündinud lool. Seretse Khama sündis saatuse tahtel ühe tsvana hõimu pealikuks, Betšuaanamaa troonipärijaks. Pärast Teist maailmasõda Suurbritannias õppides armus ta inglannasse nimega Ruth Williams. Peagi nad abiellusid. Kui alguses olid pea kõik teised selle abielu vastu (nii naise perekond, Betšuaanamaa rahvas ja hõimupealikud kui ka Briti impeerium, mida mõjutas otse samas kõrval asuva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika), siis lõpuks läks kõik ikkagi hästi. 1966. aastal sai Betšuaanamaal asunud Briti protektoraadist iseseisev Botswana riik ja Seretse Khamast selle esimene president. Botswana praegune president Ian Khama on tema vanim poeg. Filmis kujutatakse katsumusi, millega Seretse ja Ruth pidid seisma silmitsi umbes kümne aasta jooksul (1947-1957), kui nad võitlesid alles õiguse eest üldse koos olla ja Betšuaanamaal elada. Tugeva rahvuslikku vabadusliikumist ning võrdõiguslikkust toetava, antiimperialistliku sõnumiga romantiline film. Mõned näitlejatööd on kohati puised, aga Rosamund Pike teeb minu meelest väga hea rolli.

“The Last Keepers”

Maggie Greenwaldi, kelle värskeimast filmist “Sophie and the Rising Sun” siin hiljuti veidi juttu sai tehtud, eelmine täispikk mängufilm, 2013. aastal linastunud “The Last Keepers” näeb kokkuvõttes välja küll nagu mõne telesarja pilootosa, kuid infot selle kohta, et taolist sarja oleks plaanitud, mul leida ei õnnestunud. Nähtavasti jättis oma jälje see, et vahepeal tegigi ta ainult telefilme – tema eelmine kinodes jooksnud film oli “Songcatcher” (2000). On näha, et “The Last Keepers” väga suure eelarvega ei olnud. Kinodes seda eriti vist ei näidatud, lasti kohe DVD peale. Tegemist on iseenesest armsa noortekaga, mida on isegi huvitav vaadata, kuid lõpp on ühe mängufilmi kohta tõesti ebaõnnestunud, sest jätab mulje, et läbi sai alles sissejuhatav osa, milles tutvustati vaatajale sarja peamisi tegelasi. Lugu räägib muidu ühest toredast keskkoolitüdrukust, kellel hakkavad avalduma üleloomulikud võimed. Kahju, et see ongi lihtsalt üks omaette film, mitte pikema teleseriaali avaosa. Viimasel juhul olnuks huvitav vaadata, mis seal edasi saab, aga praegu jäetakse vaatajad lõpuks nõutult küsima: kas see ongi kõik?