“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

Loomingu Raamatukogu 60

Kirjutasin selle pealkirja all juba paari nädala eest veidi kultuur.info blogis, aga see jutt siin on pühendatud Loomingu Raamatukogu juubeli puhul ilmunud erinumbrile, mis sisaldab kahte artiklit väljaande ajaloost.

Alustan viimasest, Anu Saluääre omast, kus on muu hulgas tsiteeritud ühte Loomingu Raamatukogu kolleegiumi koosoleku protokolli aastast 1986, kus leidub ka järgmine lause: “25. jaanuaril 1987 saab 30 aastat LR-i esimese numbri ilmumisest.”

Sel aastal tähistati 60. sünnipäeva juba 18. jaanuaril. Millal see esimene number siis tegelikult ilmus?

Toonasest ajakirjandusest saab teada, et tellimuste vastuvõtmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini. 18. jaanuaril ilmus ajalehes Sirp ja Vasar rubriigis “Uusi raamatuid” küll juba Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt” tutvustus, aga selle juurde lisatud pildil olev kaanekujundus erineb veidi päriselt trükitud raamatu omast. Mina ei tea, millal see siis tegelikult lugejate kätte jõudis.

Loomingu Raamatukogu ajalugu ei ole alati väga täpselt kirja pandud, nagu nüüd sellele pühendatud erinumbrist selgub. Võib-olla on siis tõesti ka isegi sünnikuupäeva osas põhjust asja veel põhjalikumalt uurida.

Kommunistid ja progressiivsed kirjanikud

Sirje Oleski artiklist jäi silma üks lause 1960-ndatel Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatutest statistiliste ülevaadete koostamisel kasutatud liigituste kohta.

Olesk kirjutab, et “tagantjärele on üsna võimatu vahet teha kapitalistlike maade kommunistidest kirjanike ja välismaa progressiivsete kirjanike vahel, aga küllap rahustas niisugune jaotus sel ajal ideoloogiavalvurite südametunnistust.”

Minu meelest on vahet teha väga lihtne. Kommunistideks loeti need, kes olid mõne kommunistliku partei liikmed, näiteks Pierre Gamarra. Tavaliselt mainiti see siis ka eraldi ära.

“Sõja ajal võttis osa antifašistlikust vastupanuliikumisest, pärast sõda on kaasa löönud Prantsuse Kommunistliku Partei võitluses demokraatia ja rahu eest,” seisab Gamarra novellikogu “Päikesekonservid” eessõnas. “Ta kuulub tänapäeva prantsuse kirjanduse progressiivse suuna järjekindlamate esindajate hulka ning tema loomingu laadis võib täheldada väga tugevat kallakut sotsialistliku realismi poole.”

Kommunistid olid siis juba definitsiooni poolest progressiivsed kirjanikud. Teised välismaa autorid, nagu näiteks ameerika kirjanik-realist J. D. Salinger, loeti lihtsalt progressiivseteks kirjanikeks, sest nad ei olnud kommunistid.

Loomingu Raamatukogu trükiti Viljandis

Huvitav fakt on see, et vahepeal trükiti Loomingu Raamatukogu ka Viljandis, kuigi see kestis vaid mõned aastad ja tekitas siis omajagu segadust: “Ebakorrapärasust süvendab veel see, et iga neljas number trükitakse Viljandis, mistõttu juhtub, et hilisem number tuleb vahel enne müügile kui varasem.”

Olesk kirjutab, et “alates 1959. aastast tehakse osa tööd Viljandis, trükikojas nimega “Bolševik”. Sellest loobutakse siiski varsti, sest lugejad protesteerivad, et trükikiri on tuhm.”

Praegu vaatasin, et Viljandis trükiti Loomingu Raamatukogu veel 1962. aastal ning vähemalt need eksemplarid, mis mul riiulis leiduvad, on küll täiesti loetavad, ei erine kvaliteedilt Tallinnas trükitutest.

Trükikoda Bolševik asus toona Viktor Kingissepa nime kandnud Lossi tänaval, majas nr. 31, kus oli juba enne sõda trükikoda. Nüüd enam mitte.

Tsensuur jättis raamatuisse oma märgi

Palju tähelepanu on pööratud nendes artiklites muidugi tsensuurile, millega seoses…

“Reeglit, et liiduvabariigis võib avaldada ainult neid välismaa autorite teoseid, mis olid juba vene keelde tõlgitud, tegelikult ei olnud. See oli lihtsalt levinud praktika, sest niimoodi püüti ära hoida võimalikke avaldamiskeelde,” kirjutab Olesk.

“Üheks kriteeriumiks tõlgitavate teoste valikul oli nõukogude ajal see, et vastav teos – või vähemalt mõni sellesama autori teos – oli vene keeles ilmunud. Siis võis (peaaegu) kindel olla, et selle avaldamine eesti keeles ei tekitanud probleeme,” märgib Saluäär.

Võib-olla on huvitav teada, et eeltsensuuri märgiseks oli nõukogude ajal raamatutes MB- ja seal järel viiekohaline number.