“1917. aasta lõpus tabas Venemaad krahh, kõige täielikum, mis iial on ühe tänapäevase ühiskonnaga juhtunud. Kui Kerenski valitsusel ei õnnestunud rahu sobitada ja Briti sõjalaevastik ei suutnud leevendada olukorda Balti tiival, lahkusid Vene armee riismed, relvad käes, rindelt ja läksid tagasi Venemaale; relvastatud talupoegade laviin tulvas kodu poole lootuseta, varustuseta ja igasuguse distsipliinita. See hävinguaeg oli täieliku ühiskondliku kaose aeg. See oli ühiskonna lagunemine. Paljudes kohtades Venemaal puhkesid talupoegade ülestõusud. Mõisate põletamist saatsid sageli üsna kohutavad metsikused. See oli meeleheitel inimloomuse halvimate jõudude vallapääs, ja enamlased ei kanna nende toimepandud õuduste eest sugugi suuremat vastutust kui, ütleme, Austraalia valitsus. Peterburi ja Moskva tänavatel tungiti inimestele päise päeva ajal kallale ja nad rööviti paljaks, ilma et keegi oleks vahele astunud. Mõrvatute laibad vedelesid vahel päev otsa rentslis, ja pidevalt mööda voorivad jalakäijad ei teinud neist väljagi. Relvastatud mehed, kes sageli nimetasid end punakaartlasteks, tungisid majadesse, rüüstasid ja tapsid.”
Briti kirjanik Herbert George Wells (1866-1946) oli enese määratluse kohaselt “kollektivist”, kes unistas avaliku vandenõu kaudu saabuvast uuest maailmakorrast, mis kehtestaks ülemaailmse valitsuse. Seda arvestades võib näida isegi üllatav, et tema käsitlus toonasest Venemaast on nii kriitiline, kuid tegelikult siin vastuolu ei ole. Wells näeb enamlastes ideoloogilisi dogmaatikuid, kes on riigivalitsemises kogenematud, kuid mõistab nende püüdlusi.
“Marksistid on samasugused inimesed nagu kõik ja ma pean tunnistama, et oma loomulaadi ja elukogemuse tõttu suhtun ma neisse sooja sümpaatiaga. Nad peavad Marxi oma prohvetiks, sest usuvad, et Marx kirjutas klassisõjast, ekspluateeritavate halastamatust sõjast ekspluateerijate vastu ja ennustas ekspluateeritavate võitu, kõigi maade vabanenud tööliste juhtide diktatuuri (proletariaadi diktatuuri) ning sellest tõusvat kommunistlikku aastatuhandet. See doktriin ja ennustus on tugevasti mõjutanud kõigi maade noori inimesi, eriti energilisi ja vastuvõtlikke, kellel on puudulik haridus ning kes on vaesed ja takerdunud kehtiva süsteemi lootusetusse palgaorjusse. Nad tunnevad oma nahal meie süsteemi ühiskondlikku ebaõiglust, rumalat hoolimatust ja otsatut jõhkrust, mõistavad, et see solvab neid ja toob nad ohvriks, seepärast pühenduvadki nad selle purustamisele, et sellest vabaneda. Nendesuguste mässuliste tekkimiseks pole kurikavalat propagandat vajagi; neid hariduseta jätnud ja orjastanud ühiskondliku korra puudujäägid ise levitavad kommunistlikku liikumist kõikjal, kus iganes areneb tööstus. Marksistid oleksid esile kerkinud isegi siis, kui Marxi ennast poleks olnudki.”
Tema käsitluse kohaselt olid enamlased ainsad, kes olid piisavalt hästi organiseerunud ja ühtse sihiga, et maailmasõja mõjul kaosesse langenud Venemaal kord majja lüüa. Tema arvates võisid nad küll olla oma ettevõtmistes mõnes osas eksiteel, kuid olid oma püüdlustes ausad. Ta korrutab pidevalt, et Venemaa hädades ei ole süüdi enamlased ja need on hoiatuseks ka teistele riikidele, mis võivad minna sama teed, kui oma ühiskondlikku korda reformida ei suuda.
“Venemaa pimeduses” ilmus inglise keeles 1921. aastal, koondades juba varem ajalehes Sunday Express avaldatud artikleid, milles Wells kirjutas 1920. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses Venemaal nähtust ja kuuldust. Ta viibis seal vaid paar nädalat, kuid kohtus selle lühikese aja jooksul paljude inimeste, sealhulgas Lenini endaga.
Wells oli Venemaal vana sõbra Maksim Gorki külalisena. (1919. aasta lõpus Venemaalt põgenenud Dmitri Merežkovski kirjutas 1920. aasta novembris Wellsile adresseeritud avalikus kirjas, et Gorki on hullem kui enamlased, sest kui nood tapavad ihu, siis too tapab hinge.)
David Vseviov märgib väikesele raamatukesele lisatud põhjalikus järelsõnas, et “kuigi Wellsi muljed ja järeldused sisaldavad palju naiivsust, suutis ta paari nädala jooksul näha ja mõista ikkagi rohkem, kui paljud mitme kuu või isegi mitme aasta jooksul.”
