Rubriik: ajalugu

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.

Ajalugu nr. 2, 2017

Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.

Käesoleva aasta veebruarikuu numbris oli selliseid pikemaid lugusid kaks, lisaks arvustati paari raamatut.

Andres Adamson üritas leida vastust küsimusele, kui vana on eesti rahvas. “Eesti rahva vanust hinnatakse erinevalt, käärid ulatuvad pooleteisest sajandist 11000 aastani. Neile ja kõigile vahepealseile on nii poolt- kui ka vastuargmente,” märkis ta.

Kõige intrigeerivam oli ehk koht, kus Adamson kirjutas, et “19. sajandi suurim murrang Eestis seisnes eestlaste kultuurilises saksastumises. Kuid tänu just alanud ja ruttu poliitilise iseloomu saanud ärkamisajale ning Vene riigi peagi alanud (õieti: hoogustunud) saksavastasele poliitikale oli see selline saksastumine, millega ei kaasnenud keelevahetust.”

“Meist said eestikeelsed sakslased samamoodi, nagu näiteks tšehhidest said slaavikeelsed sakslased: piisavalt kaugelt vaadates suurt vahet nagu pole, ei olmes ega käitumises, kuid lähedale minnes kuuled teist keelt,” selgitas ta seda mõtet. “See kaasnes hariduse, linnastumise, talude päriseksostmise, elu edenemisega. Kust meil ikka mujalt ja teistsuguseid eeskujusid võtta olnuks kui need, mis kodus juba ees.”

Nii et kui viimasel kümnendil on tuldud välja juttudega venekeelsetest eestlastest, siis meie enda esivanemaid võis toona pidada selle käsitluse kohaselt eestikeelseteks sakslasteks, kuigi tegelikult oskasid saksastunud eestlased siis ju tavaliselt vist ikkagi ka saksa keelt, vähemalt on jäänud selline mulje.

Hanno Ojalo kirjutas ühest Vabadussõja vähem tuntud sündmusest. Nimelt sõja algperioodil Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti punase kütidiviisi ületulekust Eesti Vabariigi poolele, millel oli väga suur osa Eesti võidus ja Pihkva vallutamises, kuid mida mitmetel põhjustel siis avalikult ei afišeeritud.

Arvustamist leidsid Madli Puhveli juba 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja eelmisel aastal eesti keeles avaldatud “Lydia Koidula: Elu ja aeg” ning Viktor Suvorovi “Spionaaži alused”.

“Korraliku teadlase põhjalikkusega läheneva Puhveli ladusas keeles raamat avab hoopis teise maailma võrreldes õpikutes maalitud üsna napi pildiga,” kirjutatakse esimese kohta. “Koidulast saab järsku naisterahvas. Boheemlaslik, isepäine ja ülitundlik. Lugeja saab tuttavaks tema tahtmiste ja kõhklustega, sümpaatiate ja antipaatiatega, tema majanduslike probleemide ja elukorralduse detailidega, nagu näiteks soojapidamatu korter.”

Veel on ajakirjas pikemalt juttu Egiptuse kuninganna Kleopatra saatusest, Hiina ajaloost, šotlaste muistsest vabadusvõitlusest 13. sajandil, Eva Perónist, surmakultusest viktoriaanlikul Inglismaal, Legano lahingust, viimasest Medicist, assasiinidest. Spekuleeritud on ka teemal, mis oleks juhtunud siis, kui Osmanid sõlminuks Esimeses maailmasõjas liidu Antandiga.

“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.