Rubriik: ajalugu

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.

Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.

Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.

“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”

“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.

Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.

Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.

Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” on väga isikupärane raamat. Autori enese sõnul lähtus ta monumentide hulgast valiku tegemisel peamiselt kolmest printsiibist: sisse läks võimalikult palju monumente väljastpoolt Tallinna ja Tartut, et esindatud oleksid kõik maakonnad; pani sisse enam-vähem kõik oma skulptoritest sõbrad, et keegi ei tunneks ennast solvatuna; üritas vaadata ka ajalugu, et esindatud oleksid erinevad ajalooperioodid.

Viljandi linnast on saanud eraldi käsitluse osaliseks Johan Laidoneri ratsamonument. Köleri monumendist on kirjutatud kahasse tema Suure-Jaanis asuva hauamonumendiga. Jakobsoni monumendist on lühemalt juttu (toodud ära ka foto) seal, kus peatutakse pikemalt Kurgjas asuval Jakobsoni mälestussambal. Maramaa monumenti on aga mainitud üksnes möödaminnes. Ja see ongi kõik.

Maakonda laiemalt vaadates leiab küll lisa, aga jutt seal kõrval on jälle nii ja naa. Lalsi Vabadussõja mälestussammas on kuulutatud esimeseks taastatud Vabadussõja sambaks ENSV-s – Vaiksoo seab millegi pärast kahtluse alla, et esimene Vabadussõja mälestussammas taastati 1988. aastal Vigalas, nõudes selle kohta dokumentaalseid tõendeid, kuigi fotosid sellest ettevõtmisest ju leidub.

Eraldi on juttu veel Lõhaveres asuvast mälestusmärgist “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”, aga sellega seoses Madisepäeva lahingust kirjutades ei varja Vaiksoo rõõmu eestlaste kaotuse üle, sest “meie kaotus selles sõjas ja maa ristiusustamine oli juba sõja alguses ette määratud. Jõudude vahekord oli liiga suur. Küsimus oli vaid selles, kas Eestimaa vallutab Euroopa kultuuriruum või barbarite Venemaa. Eestimaal oli õnne, me alistusime Euroopale.”

Selline oma ajalookäsitluse pealesurumine on tegelikult samuti üks selle teose läbivaid jooni. Muu hulgas võtab Vaiksoo teravalt sarjata neid, kes on võtnud sõna Riigikogu juurde Konstantin Pätsi ausamba rajamise vastu, väites, et me ei tunne üldse ajalugu. “Ema rääkis mulle alati, et Pätsi ajal oli hea elada ja et Eesti majandus läks tõusuteed,” esitab ta oma “kaaluka” argumendi.

Nojah. Minu vanaisa meenutas Pätsi aega samuti hea sõnaga. Aga mina ei arva, et selles debatis peaks saama määravaks kellegi isiklik nostalgia. Mõistlik kompromiss oleks täiesti võimalik, kuid millegi pärast ei taha sellest midagi kuulda just Pätsi fanaatilised austajad.

Loe lisaks: Pätsi ausambast

Endast, oma sõpradest-tuttavatest ning nende ettevõtmistest seoses monumenditega kirjutab Vaiksoo suhteliselt palju. Eriti kõvaks meheks on kuulutatud, ülaltoodut arvestades ei tohiks see tulla nüüd mingi üllatusena, muidugi Trivimi Velliste.

Kohati on jutt huvitav, aga kohati muutub see sagedase ülivõrrete kasutamise pärast kergelt tüütuks. Suurimas vaimustuses on autor Kristjan Jaak Petersonist, kelle kohta ta kirjutab: “Pean seda geeniust kümneid kordi andekamaks ja tähtsamaks eesti kultuuriloos teistest rahatähtedel kujutatutest.”

Täiesti mõistan, et endise hipina võib Vaiksoo tunda suurt hingesugulust noormehega, keda võib tema sõnul nimetada “esimeseks teadaolevaks eestlasest rändurhipiks”, aga kuulutada ta eesti kultuuriloos lausa kümneid kordi tähtsamaks ja andekamaks kui Kristjan Raud, Paul Keres, Jakob Hurt, Anton Hansen Tammsaare, Rudolf Tobias, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson on siiski, pehmelt öeldes, kerge ülepakkumine.

Petersoni kuju, mis on Vaiksoo lemmik, mulle eriti ei meeldi. Rändaja kuju Põlvamaal tundub palju pilkupüüdvam, aga see on raamatust paraku täiesti välja jäänud. Viljandimaalt võinuks olla minu arvates kindlasti sees August Kitzbergi monument Karksi-Nuias. Eks seda valikut oli ilmselt raske teha ja inimeste maitsed ongi erinevad.

Raamatu kaanepilt on valitud minu meelest aga väga hea: Olev Siinmaa monument Pärnus (ainuke eesti arhitektile püstitatud figuraalne monument, taustaks Siinmaa kodumaja, mille ta ise projekteeris).

Raamatu alapealkiri “Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis” võib jätta mulje, et tegemist on reportaažiga Nõukogude Liidust, milles antakse läbi ühe vahetu pealtnägija silmade pilt selle hiigelriigi kokkuvarisemisest. Nii kitsalt seda siiski mõeldud ei ole.

Laine käis Nõukogude Liidus esimest korda 1977. aastal, kui ta oli üheksa-aastane, bussireisil Moskvas, kuid järgmine kord alles 1990. aastal, kui külastas esimest korda Eestit. Selleks ajaks oli meie laulev revolutsioon saanud juba sisse kõva hoo, möödas olid nii öölaulupeod kui Balti kett. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress oli MRP salaprotokollid juba õigustühiseks kuulutanud. Lühidalt: protsess käis.

See osa, mis jääb tema Eestisse saabumise ja Nõukogude Liidu ametliku laialisaatmise vahele, moodustab kogu raamatust vaid umbes kolmandiku. Ja sellestki suure osa võtavad enda alla poliitiliste arengute ümberjutustamine ja nende üle mõtisklemine, kuigi leidub ka mõningaid huvitavaid kirjeldusi autori poolt oma silmaga nähtust ja kogetust.

Kohati paneb tekst muidugi kergelt muigama. Näiteks sai heaoluühiskonnas kasvanud soomlasele osaks tõeline kultuurišokk, kui ta külastas esmakordselt Eestis viibides Mooste sovhoosi.

“Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti,” kirjutab ta dramaatiliselt. “Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.”

Täielik illusioonide purunemine leidis samal päeval aset sööklas, kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres, mille jalad ärritavalt kõikusid. Kui selgus, et seal pakuti söögiks ainult siniseid kartuleid, varises Laine varasem ettekujutus Nõukogude Liidust täiesti kokku.

“Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!” kuulutab autor.

Nojah. Vähemalt ei ole väidetud, nagu ühes läinud aastal eesti keelde tõlgitud populaarses teoses, et sel ajal korjasid lapsed Eestis tänavale visatud banaanikoori, et nende küljest veel viimaseid riismeid süüa.

* * *

Mõnda asja mäletan ma lihtsalt teisiti, näiteks: Laine kohaselt tekkisid 1992. aastal rahavahetuse ajal poodide juurde pikad järjekorrad, sest kardeti suurt hinnatõusu. Minu meelest osteti poed kaubast tühjaks, sest kroonide vastu sai vahetada ainult piiratud hulga rublasid. Ilmselt oli siis nii üht kui teist.

Huvitavamad tundusid tegelikult lühemad kirjeldused reisidest, mis viisid Laine 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse (Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia jne.) ja hiljem juba endistele Nõukogude Liidu aladele ning Serbiasse ja Albaaniasse. Ta jõudis otsaga välja isegi Hiina.

Nõukogude impeeriumi all ei mõelda seega kitsalt NSV Liitu, seda on üritatud haarata mõnevõrra laiemas tähenduses. Võiks lausa öelda, et autor kujutab sotsialistliku maailmasüsteemi üldkriisi. Tema mõtisklused plaanimajanduse probleemidest ning kommunistliku ideoloogia ja tegelikkuse omavahelistest suhetest on küllaltki tabavad.

Läbi käib ka päris hämmastavaid kilde. Näiteks rääkinud venelased hiljem Lainele, et paljud temavanused vene lapsed elasid Leonid Brežnevi surma väga raskelt üle, paljud nutsid jne. Teadsin, et Stalini surma järel puhkes Venemaal massihüsteeria, mille käigus inimesi suurlinnades surnuks tallati, aga et ka Brežnevi surma peale lapsed nutma puhkesid, see oli küll uudis.

PS. Lugedes meenus mulle üks teine väga hea raamat.

“1980. aastatel usuti kõikjal Soomes, et Soome ja Nõukogude Liit olid sõlminud lepingu ebaseaduslike piiriületajate kiire tagasisaatmise kohta päritolumaale. Kuigi sellist lepingut ilmselt polnudki, nõudis Nõukogude Liit jooksikute tagasisaatmist nii intensiivselt, et tavaliselt nad saadetigi tagasi. Et varju leida, pidi põgenik mööda pääsema ka Soome piirivalvuritest ja mingil moel Rootsi jõudma,” kirjutab Laine.

Selle peale meenus Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981”. Soovitan teemast lähemalt huvitatutel seda kindlasti lugeda.