Akadeemia nr. 9, 2017

* Volli Kalmu juulis peetud inauguratsioonikõne. “Üks olulisemaid arendamist vajavaid valdkondi on ülikooli tegevuse ja saavutuste tutvustamine Eestis ja rahvusvaheliselt,” märgib ta. “On kohati lausa üllatav, kui vähe teavad sellest isegi meie enda vilistlased Tartust kaugemal.”

* “Kahjuks pean päris tihti kolleegidega vaidlusi selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööst kirjutama ka eesti keeles ja mis mõtet on üldse eestikeelsetel (ülikooli)õpikutel – ingliskeelsed on ju olemas!” kirjutab Toivo Maimets. “Olles inglise keeleruumis pikka aega töötanud, ei ole mul probleemi ka ise vahel inglise keeles mõelda ja unesidki näha. Aga selliseid inimesi on ju sadu miljoneid. Ma usun, et meie eeliseks ka teadusmaailmas on see, et me suudame maailma näha veidi teistsuguse nurga alt. Ning vähemalt mingil määral on see tingitud sellest, et me mõtleme eesti keeles. See mõte võiks minu arvates kõiki Eesti teadlasi tiivustada aeg-ajalt oma mõtteid ka eesti keeles väljendama – sest mõtteline piir meie ja paljude sugulasrahvaste keelte saatuse vahel võib üsna habras olla.”

* “Me ei asu ei ühe ega teise sujuva kõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral,” kuulutab Rein Taagepera maailma rahvaarvu kasvujärkudest kirjutades. “Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.”

* Väike valik Apollinaire’i anekdootlikke lugusid aastast 1917. “Kodukolde ja rahvuse õnne jaoks on vaja palju lapsi,” seisab ühes. “Sooviksin, et meie sõdurid ja eelkõige ohvitserid hakkaksid rasedaid naisi tervitama sõjaväeliselt. Tuleb kehtestada erilised austusavaldused naistele, kes ongi kauni Prantsusmaa kõige ilusamad viljaaiad.”

* Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luulevormis juhtkiri kannab sel korral pealkirja “Eluseaduse rakendusaktid” (eluseadus võeti vastu / täpsustati elu mõistet).

* “Optimistlik teooria käsitab tegelikkust väärtusomadusena ning see võib mõnevõrra veider tunduda. Tõepoolest, võib-olla see teooria polegi nii optimistlik, kui esialgu paistab. Mida nõnda imelist on sõnumeis, et parim kõigist võimalikest maailmadest on tegelik, kui tema tegelikkus seisneb vaid selles, et ta on parim?” küsib USA filosoof Robert Merrihew Adams tegelikkuseteooriaid tutvustades. “Võidakse pakkuda, et tegeliku maailma parimuse teeb imeliseks see, et tegu on ikkagi meie maailmaga. Aga selle võib kahtluse alla seada. Kahjuks ei anna optimistlik teooria meile alust uskuda, et meie oleme tegelikus maailmas. Võib-olla on meie maailm tõepoolest kõigist võimalikest maailmadest parim. Ja kui nii, siis on jumal kahtlemata suuteline seda teadma. Kuid meie pole suutelised seda teadma.”

* Ukraina kirjaniku Sergi Žadani kolm lühiesseed. “Kõik on õige, kõik on omavahel seotud – me oleme sellised, milliseks on teinud meid minevik, meie minevik on selline, millisena soovime seda näha,” kirjutab Žadan.

* Akadeemia eelmises numbris alanud Erki Tammiksaare üpriski huvitav artikkel “Põlevkivitööstuse sünd ja areng Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning seosed Eestiga: 100 aastat tööstusliku põlevkivikaevandamise algusest Eestis ja Venemaal” lõpeb nii: “Kas põlevkivitööstus Nõukogude Liidus saanuks 1930. aastatel sündida ilma Eesti põlevkivitööstuse eeskujuta? Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe põhjal vastata ainult eitavalt. See on olnud ühtaegu Eesti põlevkivitööstuse õnn ja õnnetus, sest meie tööstuse edukus sai otsustavaks teguriks, miks see rakendati lõpuks Leningradi energiamajanduse teenistusse. See tähendas kaevemahu suurenemist ja võõrtööjõu massilist sissetoomist. Põlevkivitööstuse arendamine Nõukogude Liidus oli Neevalinna energianälga arvestades majanduslik paratamatus. Seega on Eesti nii mõneski mõttes olnud oma põlevkivitööstuse edu ohver.”

* (:)kivisildnik esineb luuletusega “Igav”.

* Arstiteadlane Hubert-Viktor Kahn teeb Eesti riigi sajandale sünnipäevale mõeldes kokkuvõtte Eesti ajaloost 13. sajandist kuni iseseisvuse taastamiseni, erilise rõhuasetusega sõjaeelsel ajal. Jutt on kohati väga tendentslik, näiteks vabadussõjalaste liikumist rahastas tema käsitluse kohaselt Nõukogude Liit, et õõnestada meie omariiklust.

* Juhan Maiste arvustab Raimo Pullati raamatut “Tallinlase asjademaailm valgustussajandil” (2016). “Filosoofia asemel on Pullat materjali süvenedes valinud siiski talle loomuomase lähenemise, jäädes seejuures oma põlvkonna teadusmetoodikale iseloomulikult kõrvaltvaatajaks, esitades fakte rangelt süstematiseerituna ja paigutatuna peatükkidesse, mis annavad teemast väga korraliku ja tervikliku ülevaate. See ei välista kohati ka isiklikumaid tähelepanekuid ja autorile omaseid teravmeelseid ütlemisi,” kirjutab ta.

* Järjejutuna hakkab ilmuma David Kaplani “Demonstratiivid: Essee demonstratiivide ja teiste indeksikaalide semantikast, loogikast, metafüüsikast ning epistemoloogiast”.

Looming nr. 8, 2017

Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.