* Volli Kalmu juulis peetud inauguratsioonikõne. “Üks olulisemaid arendamist vajavaid valdkondi on ülikooli tegevuse ja saavutuste tutvustamine Eestis ja rahvusvaheliselt,” märgib ta. “On kohati lausa üllatav, kui vähe teavad sellest isegi meie enda vilistlased Tartust kaugemal.”
* “Kahjuks pean päris tihti kolleegidega vaidlusi selle üle, kas teadlased peaksid oma teadustööst kirjutama ka eesti keeles ja mis mõtet on üldse eestikeelsetel (ülikooli)õpikutel – ingliskeelsed on ju olemas!” kirjutab Toivo Maimets. “Olles inglise keeleruumis pikka aega töötanud, ei ole mul probleemi ka ise vahel inglise keeles mõelda ja unesidki näha. Aga selliseid inimesi on ju sadu miljoneid. Ma usun, et meie eeliseks ka teadusmaailmas on see, et me suudame maailma näha veidi teistsuguse nurga alt. Ning vähemalt mingil määral on see tingitud sellest, et me mõtleme eesti keeles. See mõte võiks minu arvates kõiki Eesti teadlasi tiivustada aeg-ajalt oma mõtteid ka eesti keeles väljendama – sest mõtteline piir meie ja paljude sugulasrahvaste keelte saatuse vahel võib üsna habras olla.”
* “Me ei asu ei ühe ega teise sujuva kõvera keskpaigas, kus tulevik laabub minevikuga, vaid ebatavalise murdepunkti eel, millist varem on olnud märgata ainult ühel korral,” kuulutab Rein Taagepera maailma rahvaarvu kasvujärkudest kirjutades. “Elame huvitaval ajal. Loodetavasti mitte liiga huvitaval.”
* Väike valik Apollinaire’i anekdootlikke lugusid aastast 1917. “Kodukolde ja rahvuse õnne jaoks on vaja palju lapsi,” seisab ühes. “Sooviksin, et meie sõdurid ja eelkõige ohvitserid hakkaksid rasedaid naisi tervitama sõjaväeliselt. Tuleb kehtestada erilised austusavaldused naistele, kes ongi kauni Prantsusmaa kõige ilusamad viljaaiad.”
* Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luulevormis juhtkiri kannab sel korral pealkirja “Eluseaduse rakendusaktid” (eluseadus võeti vastu / täpsustati elu mõistet).
* “Optimistlik teooria käsitab tegelikkust väärtusomadusena ning see võib mõnevõrra veider tunduda. Tõepoolest, võib-olla see teooria polegi nii optimistlik, kui esialgu paistab. Mida nõnda imelist on sõnumeis, et parim kõigist võimalikest maailmadest on tegelik, kui tema tegelikkus seisneb vaid selles, et ta on parim?” küsib USA filosoof Robert Merrihew Adams tegelikkuseteooriaid tutvustades. “Võidakse pakkuda, et tegeliku maailma parimuse teeb imeliseks see, et tegu on ikkagi meie maailmaga. Aga selle võib kahtluse alla seada. Kahjuks ei anna optimistlik teooria meile alust uskuda, et meie oleme tegelikus maailmas. Võib-olla on meie maailm tõepoolest kõigist võimalikest maailmadest parim. Ja kui nii, siis on jumal kahtlemata suuteline seda teadma. Kuid meie pole suutelised seda teadma.”
* Ukraina kirjaniku Sergi Žadani kolm lühiesseed. “Kõik on õige, kõik on omavahel seotud – me oleme sellised, milliseks on teinud meid minevik, meie minevik on selline, millisena soovime seda näha,” kirjutab Žadan.
* Akadeemia eelmises numbris alanud Erki Tammiksaare üpriski huvitav artikkel “Põlevkivitööstuse sünd ja areng Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning seosed Eestiga: 100 aastat tööstusliku põlevkivikaevandamise algusest Eestis ja Venemaal” lõpeb nii: “Kas põlevkivitööstus Nõukogude Liidus saanuks 1930. aastatel sündida ilma Eesti põlevkivitööstuse eeskujuta? Sellele küsimusele saab olemasoleva teabe põhjal vastata ainult eitavalt. See on olnud ühtaegu Eesti põlevkivitööstuse õnn ja õnnetus, sest meie tööstuse edukus sai otsustavaks teguriks, miks see rakendati lõpuks Leningradi energiamajanduse teenistusse. See tähendas kaevemahu suurenemist ja võõrtööjõu massilist sissetoomist. Põlevkivitööstuse arendamine Nõukogude Liidus oli Neevalinna energianälga arvestades majanduslik paratamatus. Seega on Eesti nii mõneski mõttes olnud oma põlevkivitööstuse edu ohver.”
* (:)kivisildnik esineb luuletusega “Igav”.
* Arstiteadlane Hubert-Viktor Kahn teeb Eesti riigi sajandale sünnipäevale mõeldes kokkuvõtte Eesti ajaloost 13. sajandist kuni iseseisvuse taastamiseni, erilise rõhuasetusega sõjaeelsel ajal. Jutt on kohati väga tendentslik, näiteks vabadussõjalaste liikumist rahastas tema käsitluse kohaselt Nõukogude Liit, et õõnestada meie omariiklust.
* Juhan Maiste arvustab Raimo Pullati raamatut “Tallinlase asjademaailm valgustussajandil” (2016). “Filosoofia asemel on Pullat materjali süvenedes valinud siiski talle loomuomase lähenemise, jäädes seejuures oma põlvkonna teadusmetoodikale iseloomulikult kõrvaltvaatajaks, esitades fakte rangelt süstematiseerituna ja paigutatuna peatükkidesse, mis annavad teemast väga korraliku ja tervikliku ülevaate. See ei välista kohati ka isiklikumaid tähelepanekuid ja autorile omaseid teravmeelseid ütlemisi,” kirjutab ta.
* Järjejutuna hakkab ilmuma David Kaplani “Demonstratiivid: Essee demonstratiivide ja teiste indeksikaalide semantikast, loogikast, metafüüsikast ning epistemoloogiast”.
