Autor: Andres Laiapea

Veidi filmikriitikat

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas täna dokfilmi Jüri Sillartist (1943-2011), mille tegi tema abikaasa Julia.

“Jüri” andis peategelase elu- ja loometeest päris hoogsa ülevaate, aga kuna ma just eelmisel nädalal lubasin ühele inimesele teha siin filmide kohta edaspidi rohkem vaataja positsioonist lähtuvat konstruktiivset kriitikat, mis võiks tegijatele reaalselt abiks olla, siis seda nüüd ka tuleb.

Pean tunnistama, et minu jaoks ei moodustanud “Jüri” kompaktset tervikut, kuigi oli äärmiselt sisutihe. Tõenäoliselt oligi probleem nüüd viimases. Ühte filmi oli surutud kokku lihtsalt liiga palju. Pidevalt oli tahtmine mõne asja kohta pikemalt kuulda, teemad vahetusid liiga kiiresti.

Ja kuidas peakski 52 minutit mahutama ära inimese 68 eluaastat? See ongi väga raske. Sama pika filmi võinuks teha ilmselt eraldi Sillarti lapsepõlvest ja õpingutest, Sillartist kui operaatorist, Sillartist kui režissöörist, Sillartist kui õppejõust, Sillarti abielust jne. See kõik koos ühes filmis jättis kõigele kuidagi liiga vähe aega.

Seega, siit õppetund filmitegijatele: tuleb leida fookus, mille kaudu jutustada lugu, mitte üritada rääkida korraga ära kõike, sest see ei ole lihtsalt võimalik, tekitab vaatajates lõpuks üleküllastumise tunde, kuid ei lase põhjalikumalt süüvida tegelikult millessegi (nii võib filmist saada halvemal juhul vaid kollektsioon kilde).

Samuti häirisid mind veidi muutused filmikeeles (alguses oli palju animatsiooni, aga järsku kadus see täiesti ära jne.), mille rohkus võimendas veelgi sisulist ülekoormatust. Leidub muidugi neid, kellele selline käekiri meeldib, aga minu jaoks muutis see filmi tervikuna liiga intensiivseks.

Samas oli see kahtlemata armastusega tehtud film ja kogu eelnenud jutule vaatamata soovitan seda kindlasti vaadata.

Väike horoskoopide test

Kuulasin eile Langi ja Kala saadet “Olukorrast ajakirjanduses”, kus nad laksisid muu hulgas horoskoopide ja nõid Nastja teemal.

Minu arvates on Nastja poliitikutest populaarsem selle pärast, et tema kutsub inimestes sageli esile positiivseid emotsioone, aga poliitikud enamasti masendust. Samuti on ka horoskoopide puhul oluline meelelahutuslik, tujutõstev aspekt.

Näiteks guugeldasin täna päevahoroskoope ning leidsin enda kohta järgmised read, mille paikapidavust saab ju nüüd ise kontrollida.

Õhtuleht: “Päikese ja Uraani pingeaspekti tõttu tõstab sinus elav mässaja jälle pead. Sa põhimõtteliselt ei saa praegu nõus olla sellega, millega suurem osa inimesi nõus on. Sa tahad olla eriline ning leiutad selleks mitmesuguseid võtteid.”

Nojah, teen näiteks horoskoopide testi, tõesti väga eriline 🙂

Neanky: “Teie seksikus kiirgab teist välja ja seda panevad tähele kohe kõik vastassugupoole esindajad. Oodata on muutusi teie suhetes. Ärge laske inimestel ennast ära kasutada!”

Misasja!?

Publik: “Olete täna valmis mugavuste ja peene toidu nimel tavalisest rohkem raha välja käima. Võimalik, et tutvute intellektuaaliga, kellega koos õhtustada.”

Või nii! Kokkuvõttes võib täna seega juhtuda, et keegi vastassoost intellektuaal, kellega just tutvun, tahab minu kulul õhtust süüa, aga mina ei tohi lasta sellel juhtuda.

Kui see tõesti nii peaks minema, siis hakkan vist küll isegi iga päev horoskoope lugema, aga nii või teisiti on see ju lõbus meelelahutus. Mõni ime siis, et nii paljud inimesed sellega tegelevad.

Kirjaniku sõna jõud

Jaan Kaplinski juba 1. oktoobril tehtud väikesest blogipostitusest puhkes Eesti meedias eelmisel nädalal järsku mingi hull poleemika, nagu oleks taevas maa peale kukkumas.

Huvitav, et poliitikutest asusid nö. vasturünnakule just Reinsalu, Paet ja Mikser (hoope jagasid ka ajakirjanikud Uustalu ja Taevere), kes on kõik üsna hiljuti oma erakondade sees võimuvõitluses lüüa saanud. Kas need tüübid nägid nüüd võimalust sellise kõvatamisega enda positsioone parandada vä?

Rein Veidemann märkis eile teleuudistes, et Kaplinskil on õigus arvata mida tahes ja selle pärast ei pea kohe hüsteeriasse langema. Aga… kui tegelik elu nii ilmekalt näitab, et seda siiski tehakse, siis kuidas peaks olema tulevikus võimalik vältida selliseid “rahvuslikke kambakaid” nende suhtes, kes hakkavad riigilt seda nn. kirjaniku- või kunstnikupalka saama?

On ju selge, et kui need inimesed eksivad milleski valitseva doktriini vastu, siis järgneb samasugune või veelgi hullem kiun, petitsioonid neile raha maksmise lõpetamiseks jne. Nii ähvardavad nendest toetustest kujuneda ikkagi kuldsed ahelad, mis piiravad inimeste eneseväljendust.

Ilmselt ainus viis selle vältimiseks oleks viia palgasaajate valimine edaspidi loomeliitudelt otse rahva kätte, et valituks osutunutel oleks tugev demokraatlik mandaat. Konstruktiivne ettepanek on viia see läbi mingi nn. tõsieluseriaali kujul (“Eesti otsib rahvakirjanikke/-kunstnikke”), telefonihääletuse teel – igas osas langeb keegi välja, kuni alles jääb viis kirjanikku ja viis kunstnikku.

Jah, see oleks muidugi täiesti jabur. Aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleks võimalik teisiti vältida nende kirjanike ja kunstnike verbaalset lintšimist, kui nad siis riigipalgal olles mingitest (ükskõik millistest) üldlevinud tõekspidamistest kõrvale peaksid kalduma. Kui nad valitaks välja otse rahva poolt, siis annaks see neile ju tugevama seljataguse, palju suurema vabaduse enese väljendamiseks.