Nädalavahetusel sai vaadatud (tänu soovitusele) Postimehe veebikino kaudu ära “Puhta mõtte ruum”. Mis ma oskan öelda… kui tänapäeval on moes praktiline filosoofia, siis see oli vist filosoofia praktikas.
Postimehe žürii hinnangud filmile olid mulle üllatuseks eranditult negatiivsed – ainult Sven Grünberg pani hindeks kolme, mitte kahe, kuid temagi arvas, et “selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata.”
Mina olen täpselt vastupidisel seisukohal: väga hea, et selline film tehti. Sügav kummardus!
Dokumentalisti roll on ju talletada elu. Mällist ja Lippmaast võiks muidugi samuti filme olla ja võib-olla neid veel tehakse, aga nemad jätsid oma elu ja tegevusega nii või teisiti sellise jälje, millest jääb märk maha. Kõnealuse filmi peategelase Jan Jõemetsa kohta seda hästi öelda ei saa. “Puhta mõtte ruum” võibki ju olla pea ainus, mis tema elu ja otsinguid lõpuks meenutama jääb.
Sellistest inimestest tuleb teha filme just siis, kui nad veel elavad. Mingil määral sarnane juhtum oli näiteks varalahkunud Laur Tiidemann, kelle surmast möödub varsti juba 15 aastat – temast võinuks saada hea filmi siis, kui ta elas, aga praegu oleks seda raske teha, samas kui Mälli ja Lippmaa elust ja tegevusest on jäänud maha nii palju, et neist saab teha filme ka 100 aastat hiljem.
Mul on kahju, et see ei vastanud Maria Avdjuško, Artur Talviku ja Olle Mirme ootustele ja nad hindasid selle mitterahuldavaks. Mina panen filmile hindeks 5+ just väga hästi valitud teema tõttu, teostuse üle võib alati viriseda (enamasti on ka filmitegijad ise need, kes sellega mitte kunagi lõpuni rahul ei ole).
Vahepeal üks väike lugemissoovitus: eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Kristīne Želve jutukogu “Juukselõikaja-tüdruk”, konkreetselt sellest kõige esimene lugu, milles figureerib tegelane nimega Villijs/Villy, kellest minajutustaja filmikoolis oma kursusetööks portreefilmi hakkas tegema, kuid siis “mulle hakkas tunduma, et Villijs on TÜHI, et ta luule on TÜHI, ma kartsin, et mu õppejõudude meelest on mu portree TÜHI, et ka mina olen lõpuks TÜHI, seepärast jätsin kähku pooleli ja tegin portree oma sõbrast Dambisest, muusikust, kes mängis bändis nimega Inokentijs Mārpls.”
Minul (ja muidugi mitte ainult minul) on äärmiselt kahju, et Želve ise filmitudengina selle tegelase prototüübist ikkagi filmi ei teinud. Tema kadus siit ilmast nii, et sellist märki maha ei jäänud. Või, noh, sai küll hiljem aluseks ühele tegelaskujule Želve juttudes, aga see ei ole päris see mida oleks endast kujutanud üks portreefilm.
Nüüd tagasi filmi juurde. Kulunud ütluse kohaselt on geniaalsusest hullumeelsuseni vaid üks väike samm – see on kindlasti üks prisma, mille läbi seda filmi saab vaadata, kuigi minu meelest ei ole Jõemets (filmi põhjal otsustades) ei geenius ega hull, vaid asub mõlemast mõne sammu kaugusel. See tähendab, et on peaaegu tavaline inimene, kuigi mitte tavapärases mõttes.
Tema poolt filmis pillatud kildudest toon siin välja, et “erinevates keeltes mõte liigub erinevalt” ning “Eestis puudub filosoofiline sõnavara, mõistestik”. Need mõtteavaldused ei ole kuidagi väga originaalsed, vaid on tõstetud siin esile üksnes seetõttu, et olen ise üsna sama meelt.
Mõtlemine saab ju alguse juba keelest, mõistetest, näiteks mõtteruum versus mõtteväli. Esimene on justkui midagi kindlalt piiritletut, aga teine palju laialivalguvam – mõtteruumid oleks üksteisest nagu seintega eraldatud, aga mõtteväljad võivad seevastu kohati kattuda ja teineteist mõjutada, olla pidevas muutumises. Kui mõtteruumi ehitatakse, siis mõtteväli laieneb jne.
Kuna mõtteruumi aluseks on ilmselt saksa denkraum, siis toon ühe pikema ja minu arvates asjakohase tsitaadi teadusliku pedagoogika rajaja Konstantin Ušinski artiklist “Rahvuslikkusest ühiskondlikus kasvatuses”, mis ilmus esmakordselt juba aastal 1857.
“Saksa iseloomu tüüpiliseks jooneks, mis seniajani on määranud Saksamaa osa ajaloos, Saksamaa tähtsuse kogu inimkonna ülemaailmses arengus, on kalduvus abstraktsusele ja sellest tulenev kalduvus süsteemile. Sakslane otsib kõikides eluavaldustes kooskõla ja omavahelisi sidemeid, ta ülendab kõik abstraktseks ideeks ja leiab seda ideed kõikjalt. Temale ei jätku asja mõistmisest; ta peab seda asja tingimata defineerima ja sellele koha leidma oma teadmiste süsteemis. Terved kuhjad saksa õpperaamatuid on täis tuubitud kõige tühisemate ja mõttetumate mõistete definitsioonidega. Ilma definitsioonita pole ükski asi sakslasele päriselt asi. Ta näeb igas asjas kõigepealt selle filosoofilist külge ja alustab ning lõpetab igat asja filosoofilise mõtisklusega. Kui tal pole tõelist filosoofiat, siis väljendab ta kõige kulunumat mõtet, mis kõlbab ainult kirjaprooviks, kuid ei jäta mingi hinna eest kasutamata filosofeerimise võimalust. Ent kõige rohkem hoolitseb ta selle eest, et tal ei jääks pähe ühtki vaba nurgakest ja et maailma ei jääks ühtki mõistet, mis ei mahuks tema süsteemi mõnesse nurgakesse.
See abstraktsiooni- ja süsteemikirg loob suuri õpetlasi, kelle teadmised haaravad kogu maailma, nagu Ritteri ja Humboldti tunnetused, poeete-filosoofe nagu Goethe ning filosoofe ja poeete nagu Schelling ja Hegel; kuid seesama teeb ka saksa meestest ja naistest unistajaid noores eas ning kõige väiklasemaid formaliste ja pedante vanemas eas. Sügavamõttelisus ja õpetatus on selle rahvusliku kalduvuse esikülg; pedantsus ja targutamine – selle tagakülg. Sellele kalduvusele võlgneb Saksamaa oma ülemaailmse tähtsuse teaduses ja oma poliitilise tühisuse, inimmõistuse kõige suuremad teosed, mis on loonud inimkonna arenemises uue epohhi, ja määratu suure hulga kõige mõttevaeseimaid raamatuid, milledes lõpmatute jaotuste ja alajaotuste võrgu all, mis on tähistatud kõikidest tähestikkudest võetud igas suuruses tähtedega, ei ole sageli vähimatki mõtet sees.”
Minu arvates väga tabav kokkuvõte mõtteruumi-loogikast ning resoneerub hästi kõnealuse filmi ja sellele osaks saanud negatiivse retseptsiooniga, mis näib tulenevat vähemalt osaliselt sellest, et filmi peategelane ei sobi kriitikute endi mõtteruumi-loogikast lähtuvasse teadmiste süsteemi (film häiris neid just seetõttu, et nad sooviksid mitte näha tema olemasolu, sest ta ei allu hästi definitsioonile).
Muide, see oli mitte etteheide, vaid lihtsalt tõdemus. Mu enda mõtlemine on imbunud nii jõhkralt läbi klassikalisest saksa filosoofiast, et see on kohati lausa õudne. Paljud lihtsalt ju ei teadvustagi endale seda, millel nende mõttemustrid tuginevad.
Ei tea, kas see jutt kellelegi peale minu enda kah arusaadav oli, aga sellised mõtted ja seosed mulle seda filmi vaadates ning Postimehe žürii hinnanguid lugedes tulid. Ja mingit mõju võis nüüd avaldada ka see, et kuulasin selle postituse kirjutamise ajal taustaks Soko albumit “My Dreams Dictate My Reality”.
PS. Kuulake kindlasti ka filmi autori Vahur-Paul Põldma poolt enne esilinastust Klassikaraadiole antud ülikõva intervjuud – järjekordne kinnitus, et Eestis leidub veel normaalseid inimesi, kes mõistavad elu tõsidust ega soovi langeda lugupeetavuse lõksu 🎅 🎅 🎅
