Äritsen helikassettidega

90’s coming back 😉 Kuna uute eurolaulude kuulamisest ei saanud läinud nädalal asja, siis hakkasin kuulama läbi hoopis vanu kassette, millest enamik on seisnud juba üle kümne aasta nii, et ma ei ole neid kordagi kuulanud.

Kui hiljuti ühte kassetti kuulama hakkasin, siis lendas kõigepealt makist välja see nublakas, mis linti kerib – proovisin teises augus, juhtus sama. Nähtavasti oli riistvara pikalt tööta seistes rivist välja läinud. Tuli võtta teine makk.

Aga hakkasin siis mõtlema, miks ma veel üldse kassette alles hoian, kui neid enam tegelikult ei kuula ega tõenäoliselt hakkagi enamikke kuulama – võtavad lihtsalt ruumi ja koguvad tolmu.

Tänapäeval on pea kogu see vanem muusika, mida nende pealt aeg-ajalt võib-olla kuulata tahaksin, kättesaadav ju veebi kaudu. Ja otse loomulikult otsin mõne sellise vanema loo, kui tahtmine tuleb, välja pigem YT-st ega vaata kassettide poolegi.

Lõpuks jõudsin sedasi otsusele need nüüd järjest viimast korda läbi kuulata ja osta.ee kaudu müüki panna, alghinnaga 10 senti tükk.

Ma loodan, et nii võivad need jõuda nendeni, kes veel tõesti kassette kuulavad. Mina isiklikult ühtegi sellist inimest vist ei tunne.

Või siis kollektsionääride kätte, kes tunnevad rõõmu vähemalt nende omamisest – minu jaoks on need muutunud ju lihtsalt üleliigseteks asjadeks, mida lihtsalt mälestuste pärast hoida pole mõtet.

Praegu paistab, et need hakkavadki minema, kui üldse, alghinnaga ehk 10 senti tükk, millele lisandub muidugi postikulu, mis võib olla kümneid kordi suurem.

Kätte võib saada ka otse minu käest: Viljandis suht kiiresti, Tallinna vist enne märtsi ei satu, reedel võin tuua mõne, mille oksjon selleks ajaks läbi saab, ära Pärnu.

Kuulan läbi umbes 3-4 kassetti päevas ning vastavalt sellele lähevad need järjest ka sinna osta.ee oksjonitele.

Iseenesest muidugi äärmiselt paljastav selle kohta, mida ma 1990-ndatel kuulasin, kuigi paljud kassetid on aja jooksul ka kuhugi kaduma läinud ja lisanduvad veel plaadid.

Tegelikult peaks tegema ka oma plaatide hulgas väikese harvenduse, aga ma veel mõtlen, kas hakkan seda tegema.

Esialgu piirdun kassettidega.

PS. Uut muusikat kuulan ma põhiliselt YT kaudu, näiteks just praegu kuulan sealt taustaks Radiation City värsket albumit “Synesthetica”, mis on toodud ära ka käesoleva postituse alguses.

Veelkord teatripäevadest

Tudengite Teatripäevad on selleks korraks läbi, aga teen siin nüüd veel lühidalt juttu ka nädalavahetusel nähtust. Reedestel etendustel sai juba veidi peatutud.

Polygoni Teatrikooli “Olevused” oli ühtlaselt tugev, kõige terviklikum lavastus, mis kuulis ohtralt kiidusõnu teatritarkadelt ja osutus ka publiku suurimaks lemmikuks. Tutvustuses kirjutati nende kohta muu hulgas: “harrastajad, kes ei tegele harrastusteatriga, vaid kes ihkavad rohkemat.” Asjal oligi tõesti juures mingi professional touch, kuigi ei saa öelda, et poleks üldse aru saanud, et tegemist ei ole elukutseliste näitlejatega. Selles mõttes nad siiski päris ära ei petnud.

Zona “Help!” kannatas selle all, et algselt lätikeelne tükk oli seda osaliselt ka nüüd, mistõttu publik ei saanud vahepeal lihtsalt aru, mida laval räägitakse ja mis üldse toimub. See tekitas selgelt segadust, ei lasknud vaatajatel hästi keskenduda. Lugu tundus muidu olevat päris huvitav ja meie temperamentseid lõunanaabreid oli hea vaadata. Aga, jah, kui pool tekstist kohale ei jõua, siis jääbki asi ju vaatajate jaoks veidi poolikuks.

Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT tõi publiku ette Maeterlincki “Pimedad”, mille valis nende jaoks välja lavastaja Linnar Priimägi, kes jagas ka rollid. Oli tunda, et osatäitjad olid väga erineva tasemega. Ühes kandvaimas rollis üles astunud Maarja Korstnik tundus mulle nüüd samas aga ühe nende teatripäevade tugevaima naisosatäitjana. Teda tahaks kindlasti veel kunagi laval näha.

Vahepeal taas üks lugemissoovitus: Maurice Maeterlincki “Tarkus ja saatus”, mille võtab lühidalt kokku esimene lause: “Ses raamatus on palju kõnet tarkusest, saatusest, õiglusest ja armastusest.” Mida ta seal selle kõige kohta kirjutab, seda tuleks muidugi igaühel endal lugeda.

Helsingi Üliõpilasteater tegi oma lavastusega “Kukin” kestvusrekordi, poolteist tundi, aga see saavutati nii, et aeg pandi vahepeal venima. See tähendab, et istuti laval ja imetleti lilli. Praktiliselt liikumatult, sõnatult. Ma aega ei võtnud, aga selle peale läks kindlasti rohkem kui kümme minutit, vahepeal panin silmad kinni. Kui kogu uimerdamine välja jätta, siis olnuks tegemist üpriski hoogsa jandiga.

Ruutu 10 impro oli päris hea. Ma olin kah üks neist, kes mõtles vaatamise ajal, kui palju on seal tegelikult improvisatsiooni ja kui palju varem harjutatud naljasid, aga hiljem järgnenud arutelul kinnitasid nad, et tegemist oligi ikka päris improga. Hämmastavalt sujuv kokkumäng, kuigi neil on ilmselt juba seljataga ka suht kõva trenn ning oli näha, et tüübid on hingega asja kallal. Viljandis saab neid taas näha 24. märtsil Koidu seltsimajas, aga kavas on neil ka rida üritusi Tallinnas ja Tartus. Soovitan kõigil ise vaatamas käia. Huvitavad tegijad.

Teatripäevad lõpetas T-Teater ehk Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater, mille poolt toodi lavale Becketti “Sõnadeta mäng”. Stiilselt tehtud, aga vaadates meenus mulle legendaarne nukufilm “Nõiutud saar”, mis tundus lapsepõlves ühest küljest kohutavalt igav, aga mida sellegi poolest korduvalt huviga vaadatud sai. Samavõrd vastakaid tundeid tekitas ka see tükk. Teist korda siiski ei vaataks. Ühest piisab.

Kokkuvõttes tundub, et üritus andis selles vallas toimuvast kena läbilõike. Aitäh korraldajatele!

Valentinipäeva laulud

Nädal tagasi sai lubatud siin jätkata nüüd ülevaadetega Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikest eelvoorudest, aga paistab, et selle ülesande täitmine on minu jaoks praegu liiga raske.

Üritasin vahepeal küll kuulata tänavu Albaania rahvuslikus eelvoorus osalenud laule, aga ei pidanud neist ühegi puhul vastu üle kümne sekundi. See kogemus oli nii kohutav, et jätsin kogu ettevõtmise vähemalt esialgu katki.

Selle asemel tegin tänaseks hoopis väikese esitusloendi, kuhu läksid meenumise järjekorras esimesed viis laulu, mis mulle nüüd seoses valentinipäevaga pähe kargasid.

Tuleb muidugi mainida, et mina ei ole seda päeva kunagi tähistanud. FB-st ja blogidest mulle nüüd silma jäänud temaatilised postitused on olnud selle suhtes enamasti negatiivsed või iroonilised (vaid mõned üksikud erandid). Ja otsese tõuke selle esitusloendi koostamiseks andis video pealkirjaga “10 Anti-Love Songs That Will Make You Cry On Valentine’s Day”, aga…

Minu valik ei ole kindlasti mõeldud selleks, et kedagi nutma panna. Pigem võiks see tekitada ikkagi positiivseid meeleolusid – panna muigama, naeratama.

Ja kõik need viis laulu meeldivad mulle endale loomulikult väga – olen kuulanud neid kõiki kunagi, erinevatel perioodidel, kümneid kordi, mõnda võib-olla sadu.