#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.

Rihards Libietise helimaastikud

Rihards Libietis Orchestra #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Rihards Libietise orkestri kidrad, bass, tšello ja trummar-klaverimängija.

Tema eelmisel aastal ilmunud albumi “Scream, Breathe, Cry” peal, kust eilne kava suuresti pärines, astub lisaks Libietisele endale üles veel 11 muusikut. Juba 2014. aasta sügisel tehtud “RL Elektronix” on valmistatud aga üksinda.

Viimati nimetet plaat kujutab endast kirjelduse kohaselt looduse, tunnete, igapäevaste sündmuste tõlkimist muusikasse, olles ühtlasi elektrooniline eksperiment, sest kõik lood on tehtud Logic Pro X abil (lisatud siiski kidrad, bass).

“Peamine eesmärk oli saavutada heli kaudu filmilik kogemus,” seisab plaadiümbrisel. Ja see on tal ka päris hästi õnnestunud. Nagu heliriba olematule filmile, mida igaüks võib endale ise ette kujutada. “Lihtsalt sulge oma silmad ja lase oma meelel täita tühikud.”

Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.


Hoiatus video juurde: suitsetamine kahjustab teie tervist!

Teine album jätkab sarnasel helipiltide lainel, kuid on mitte filmilik, vaid pigem kirjanduslik, sarnaneb rohkem raamatule, mis koosneb jutustustest. Plaadiümbriselt leiab iga loo kohta illustratsiooni ja sissejuhatava rea, näiteks ülaltoodule: The mist fell in love with the mountain ehk udu armus mäkke.

Eksperimenteeritud on erinevate tehnikate-stiilidega. Ja see muudab terviku meeldivalt mitmekesiseks, vaheldusrikkaks, nagu tuli selgelt välja ka eilsel kontserdil, kus ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et hakkaks haigutama.

Tasub silm peal hoida – vaadata, mida ta järgmiseks teeb, sest ega kaks ju kolmandata jääda saa.

Millegipärast tuli mulle neid kuulates eile meelde Autumn’s Grey Solace – kuulake ka neid, väga hea.

Siin ja praegu raamatutest

Haaran kinni blogijate raamatuväljakutsest, lisades lõppu veel ühe kategooria, et ei oleks vaja teha selle kohta eraldi postitust.

Hetkel pooleli…

Neid on koguni kolm: Franz Kafka “Kirjad 1902-1924”, Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, Anil Menoni “Half of What I Say”. Esimesest on juba korduvalt olnud ning tuleb veel korduvalt juttu selles blogis. Viimase kohta soovitan lugeda seda arvustust, mis mind nüüd selle raamatuni juhatas.

Lapsepõlves meeldis…

Neid oli palju, aga praegu tuli esimesena pähe Nikolai Nossovi “Totu Kuul”. Ega täpselt ei mäleta, millest selles kirjutati. Kui läinud aastal ilmus teine trükk, siis kuulasin kommentaare. Peeter Helme soovitas, Hardo Pajula tegi maha. Võib-olla peaks uuesti lugema.

Jäi pooleli…

Neid on ikka olnud (ja mitte vähe), aga kui raamat jääb pooleli selle tõttu, et see mulle ei meeldi, siis ei jää see tavaliselt ka meelde. Seetõttu ei hakka praegu konkreetseid pealkirju nuputama.

Veel rohkem on neid, mida vaatangi pisteliselt, vastavalt vajadusele. Eriti lähevad siia kategooriasse mahukamad kogumikud ajaloo, poliitika ja filosoofia teemadel, mida kasutan rohkem nagu entsüklopeediaid, näiteks “20. sajandi mõttevoolud”, Brotze “Estonica” jms.

Mind mõjutas…

Ma arvan, et enamik loetud raamatuid on mind mingil määral, kuidagi ja vähemalt mõneks ajaks mõjutanud. Mõned, mis võisid avaldada kunagi väga suurt mõju, ei pruugi aga enam meeleski olla. Need mõjutused tulevad ja lähevad, tulevad järjest uued.

Nüüd meenus esimesena Vladimir Amlinski “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, aga seda ilmselt põhjusel, et viidatud blogis, kust see raamatuväljakutse võetud, on toodud selle punkti all välja Sofi Oksaneni “Stalini lehmad”.

Oksaneni ma lugenud ei ole, lihtsalt ei ole tekkinud tahtmist seda teha, aga Amlinksi mälestused räägivad just Stalini ajast, tema enda lapsepõlveajast, toona toimunud teaduse politiseerimisest ja sellega kaasnenud repressioonidest. Raamat on pühendatud suuresti tema isale, kes oli silmapaistev bioloog, aga üks tegelane on veel näiteks Anna Ahmatova, kelle sõnadest on inspireeritud ka teose pealkiri.

Kui oleks nimekiri kohustuslikust kirjandusest, kuhu võib minna ainult üks seda perioodi käsitlev teos, siis soovitaksin just seda.

Uuesti võtan kätte…

Praegu pooleliolevatest on selline Grini “Lainetel tõttaja”, mida lugesin kunagi eelmisel sajandil. See on mind ilmselt samuti mõjutanud, sest muidu ju tõenäoliselt uuesti ei loeks.

Tegelikult ma raamatuid teist korda sageli ei loe, ainult vahest harva, aga terve rida on neid, millest vaatan aeg-ajalt üle mõne koha, mis on jätnud kuidagi eriti sügava mulje.

Viimati loetud…

Vahepeal kingituseks saadud Jan Jõemetsa luulekogu “Teiste sõnadega” (mõne aja eest oli siin juttu temast tehtud dokfilmist). Kohati täitsa huvitav, kuigi ei saa öelda, et see päris minu maitse oleks. Palju on tal muidugi vihjeid filosoofidele, kõige rohkem vist Nietzschele.

Palju on ka üksinduse ja üksilduse teemat. Paar stiilinäidet:

igaühe jaoks
on keegi
esmapilgul teine
mitte kusagil
vaid kohe siin
tunnetuse kaugusel
ainult mina
olen üksi
…pole ükski
julgenud

* * *

ma tahan ainult
sind ja ainult seda
mis sinust minu teeb
…mitte sinu keha
mitte sinu hinge
…ainult seda
ja ma tean
see on palju
tahetud

Jah, see on palju tahetud. Hästi kirjutatud, aga mõttekäik ise, see soov näha teises ainult ennast (vaid esmapilgul teine, tahan ainult seda), räägib ehk suurest vajadusest läheduse järele, aga kõlab liiga egoistlikult. Selle tulemuseks saabki ju olla vaid üksindus ja üksildus, selline lõputu kurbus, mida selles luulekogus leidub.

PS. See eelmine postitus veganluse teemal on tekitanud elevust, mis läheneb enamasti naerule, aga juhin tähelepanu tõsiasjale, et eilse päeva jooksul täitus sellega haakuvatest teemadest peaaegu kogu progressiivne meedia (Müürileht, Alkeemia, Telegram), nii et midagi on õhus. The Times They Are a-Changin’, nagu laulis kunagi Bob Dylan ja tema järel paljud teised.