Pealkiri kõlab kollaselt, aga vastab postituse sisule, sest järgnevalt tuleb juttu narkopoliitikast tudengijazzini.
Eilne arutelu teemal “Kanepi legaliseerimine – kas ja millal?” andis signaali, et Eesti narkopoliitikas ei ole muutusi oodata. Riigikogu liige Lauri Luik tunnistas lõpuks otsesõnu, et Reformierakonna praegune seisukoht on täna seadusandluses.
“Meil on väga jäik seisukoht selles osas,” lisas ta samas.
Tema sõnul ei ole reformideks valmis ühiskond, aga mulle tundus, et nendeks ei ole valmis tema ise.
Luik rääkis siukest juttu, et kaks inimest otsustas selle peale ürituselt lahkuda. Kõigepealt läks ära üks proua, kes ütles seejuures, et “see riigikogulane on täielik tropp”, hiljem aga üks härra, kes märkis omakorda, et ta tuli kuulama arutelu, aga “see siin on lihtsalt heietamine”.
Tegemist oli muide vanemate, pensioniealiste, korralike inimestega – säh sulle müüti, et narkopoliitika liberaliseerimist pooldavad ainult noored! (Tegelikult tegi seda juba kadunud Enn Soosaar.)
Küsisin lõpus, mil määral reformierakondlased üldse jälgivad teiste riikide liberaalide seisukohtasid sel teemal. Kas ma oma küsimusele ka vastuse sain, seda võite kuulata ülaltoodud videost. Mina tegin tema poolt öeldust järelduse, et Briti ja Saksa liberaalides Luik mingeid eeskujusid ei näe.
Täpsustuseks olgu lisatud, et mainitud Briti liberaalide raport tuli ametlikult välja siiski sel nädalal (ma lihtsalt omasin privilegeeritud ligipääsu – sain selle meiliga juba nädalavahetusel). Ja seal käib jutt mitte lihtsalt dekriminaliseerimisest (ei olnud nüüd tegelikult veel jõudnud seda lugeda – lähtusin nende senistest programmilistest seisukohtadest), vaid kanepituru reguleerimisest (see ei ole veel programmiline seisukoht, aga tuleb juba kevadel arutamisele erakonna kongressil). Seega ajasin ma ka ise jama, kuigi see loomulikult ei muuda küsimust ennast.
Veebis on osadena üleval kogu üle pooleteist tunni kestnud arutelu. Kui mind veenis juba paarikümne aasta eest keelupoliitika mõttetuses nii Eesti tollane tegelikkus kui ka Milton Friedman, kellele tuginedes mõned reformierakondlased pakkusid toona välja narkootikumide laskmist täielikku vabamüüki, siis nüüd paistis, et Luik ei ole teda üldse lugenud – sellel üritusel ilmnes, et ta ei saa aru hindade kujunemise mehhanismist ning selle mõjust narkootikumide ja narkomaania levikule.
Mina ei usu, et Eestis lähiajal selles osas märkimisväärseid muutusi tuleb. Teema on küll viimasel ajal rohkem avalikkuse huviorbiidis olnud, nagu mitmed armastavad märkida, aga esimesed vastavad petitsioonid tehti tegelikult juba 15 aastat tagasi, kui loodi portaal Täna Otsustan Mina, mis võimaldas nende esitamist. Ja meedias on debatte neil teemadel puhkenud korduvalt ka varem, eelmine suurem oli 2009. aastal. Seni ei ole palju muutunud. Ja ma ei näe võimalust, et ettenähtavas tulevikus muutuks.
“Kanepi keelustamine on läbikukkunud. Me vajame uut, arukamat lähenemist,” ütles viidatud raporti avaldamise puhul Briti liberaalide juht Tim Farron. Kas te suudate kujutada ette, et sarnase avaldusega esineks nüüd Taavi Rõivas või mõni teine Eesti parlamendierakonna juht? Mina ei suuda (va. võib-olla J. Ossinovski, aga seni ei ole seda teinud isegi tema).
Oleks hea, kui selline pessimism osutuks alusetuks, aga minu jaoks on see osa laiemast pildist ning siin ühtlasi ka vastus neile, kes ikka veel aeg-ajalt uurivad, kas ma ei tahaks siiski keskenduda taas rohkem poliitikateemadele. Ei, sest minu arvates oleks see mõttetu (vähemalt Eesti osas lihtsalt omaenda närvide ja aja raiskamine, ja seda olen ma teinud juba enam kui küll).
Niisiis, pärast kanepiarutelu kuulamist läksin linnagaleriisse, kus Silvia Kelle pidas huvitava loengu sümbolmärkidest rahvakalendri tähtpäevades, seejärel edasi muusikakooli orkestrimajja, kus tuli festivali Tudengijazz raames lavale kolm kooslust. Poliitjuraga rikutud meeleolu taastus suurepäraselt. Seetõttu julgen soovitada tudengijazzi ka teistele, kes kannatavad samade vaevuste all – täna jätkub festival Pärnus, homme Tallinnas.
