Autor: Andres Laiapea

Rull & Co. / Superliustik

Tsitaadid ja vanasõnad #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #toomasrull #raunjuurikas #allanjärve #mihkelmälgand

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin tehti jälle ajalugu. Esmakordselt astus üles kvartett koosseisus Toomas Rull, Raun Juurikas, Allan Järve, Mihkel Mälgand, teemaks “Tsitaadid ja vanasõnad”.

Meeolud ulatusid vaiksest liuglemisest raju kütmiseni, mille peale jäi isegi veel pärast lisalugu sisse tunne, et kõik sai läbi kuidagi väga ruttu, tahaks veel, kuigi kava kestis umbes poolteist tundi. See materjal on kavas saada ka plaadi peale.

Rull ja Juurikas on juba varem esinenud kahekesi ja ka eile tehti üks lugu nii – see oli samuti väga huvitav, umbes sarnane meeleolu nagu “Hukkunud Alpinisti hotelli” alguses, kui näidatakse mägesid ja Glebsky saabumist, aga muidugi mitte päris sama helikeel.

Kus neid järgmisena kuulata saab, seda peab veel uurima (panen hiljem postituse lõppu täienduse). Rull tõi ühes hiljutises intervjuus küll välja konkreetsed kohad ja kuupäevad, aga paistab, et need enam ei kehti*, näiteks Fookus pandi Pärnus nüüd ju üldse kinni.

Superliustik varustas mind oma sügisel ilmunud kauamängivaga (tänu sellele, et lugesin tähelepanelikult ühte head ülevaatlikku artiklit, kus neid positiivselt ära märgiti), mis kannab nime “Approaching great distance”.

Seitse lugu, kokku veidi üle poole tunni.

Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad, nagu öeldakse ka selles viidatud artiklis.

Niisama kuulata on samuti päris lahe, sobiks hästi näiteks hommikuvõimlemise taustamuusikaks. Mitte et mina seda nii kasutama hakkaksin, aga see on kohe selline energiline, et paneb lausa hüppama.

Huvitav, mis juhtuks, kui Vikerraadio laseks oma virgutusvõimlemise taustaks Viive Ernesaksa klaverimängu asemel Superliustiku “Tigude marssi”? Okei, see jutt hakkab siin juba päris pööraseks minema, aeg lõpetada. Kui keegi tunneb nende vastu nüüd lähemat huvi, siis YT ja SC annavad maitse kätte.

* Intervjuu siiski mitte hiljutine, vaid juba eelmise aasta veebruarist. My bad.

Raamatusõbra kamasuutra

Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.

Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”

Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”

Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.

Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.

Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”

Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.

Tähelepanuväärsed filmid

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia jagab pühapäeval välja oma iga-aastased auhinnad, millega seoses sai ühe inimesega veidi arutatud, milline film võiks saada kuulutatud nüüd parimaks.

Mina pakkusin, et selleks võiks olla “The Revenant” – põhjus võib-olla ka selles, et see sai vaadatud nomineeritutest viimasena, mistõttu on mulje praegu kõige tugevam. Tegelikult on muidugi kõik viis kõvad filmid. Ja kõik üsna erinevad nii teemadelt kui teostuselt, mistõttu on neid raske omavahel võrrelda.

“Spotlight” annab väga hea pildi uuriva ajakirjanduse toimimisest. Kuluks ära ka pereväärtustest rääkivatele traditsionalistidele, eriti katoliiklastele. Selle kohta oleks päris huvitav lugeda näiteks Varro Vooglaiu ja EKRE tegelaste filmikommentaare – “Objektiiv” ja “Uued Uudised” saaks midagi rabavat oma kultuurirubriiki. Mulle tundub, et sellel on kõvad šansid saada sel aastal parima filmi Oscar, kui sedagi ei saa just “The Revenant”.

“Bridge of Spies” on korralik külma sõja lugu, mida tasub vaadata isegi neil, kes on näinud juba kümneid selliseid lugusid. “The Big Short” humoorikas käsitlus 2007. aasta finantskriisist, “Carol” siin juba veidi pikemalt jutuks olnud.

Tema aga ütles, et BAFTA peaks andma parima filmi auhinna ühele filmile, mida ei olegi üldse selles kategoorias nomineeritud – “45 Years”. Kuna ma ei olnud seda näinud, siis vaatasin nüüd ära.

Lugu hakkab hargnema sellest, et vanapaar valmistub tähistama 45. pulma-aastapäeva, kui saabub kiri, milles Šveitsi võimud teatavad mehele, et leitud on tema viiekümne aasta eest Alpides lõhesse libisenud tüdruksõbra täiuslikult säilinud keha.

Tempo on rahulik nagu elu ise, aga sisu samavõrd dramaatiline, puudutades seda, kui palju ning mida inimesed oma varasematest suhetest teineteisele räägivad. Ja mis saab siis, kui need lõpuks sedasi esile kerkivad.

Lugu antakse paljuski edasi tegelaste omavaheliste vestluste kaudu.

Ekraanil nähtav tegevus leiab aset kuue päeva jooksul ja on kõige igapäevasemat laadi: hommikune jalutuskäik koeraga (minut), kohtumine postiljoniga (pool minutit), tuppa ja üleriided seljast (umbes sama), jutuajamine köögis (viis minutit) ja samas vaimus edasi. Esimene päev lõpeb enam kui viieminutilise voodistseeniga, mis kujutab endast jutuajamist ammu möödunud asjadest. Järgmisel hommikul taas jalutuskäik koeraga jne.

Kummalisel kombel ei teki seda vaadates aga igavust. Pinge kerib ennast vaikselt üles ja lugu haarab järjest rohkem kaasa.

Film on saanud arvukalt auhindu festivalidelt ning leidnud koha ka Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koostatud eelmise aasta levifilmide esikümnes. BAFTA auhinnale on see nomineeritud kategoorias silmapaistev Briti film.