Järjekordne postitus sarjast seiklusjutte maalt ja merelt, kuigi tegevus leiab aset linnas ja merest ei ole siin üldse juttu.
Eesti Muusika Päevad algasid tegelikult juba neljapäeval, aga mina jõudsin Tallinna alles reedel, lahkusin laupäeva hommikul vara ega satu sinna uuesti enne järgmist reedet. See üks päev oli aga päris huvitav, mistõttu soovitan EMP raames toimuvaid üritusi võimaluse korral iga päev kuul-/vaatamas käia.
Loo edasist arengut silmas pidades on oluline mainida, et ööl vastu reedet magasin ma vaid paar tundi ja bussis Tallinna poole loksudes ei tulnud samuti und. Lugesin sõidu ajal hoopis veidi ühte raamatut, millest kirjutan siin lähemalt tuleval nädalal.
Muide, põikasin Tallinnas muu hulgas raamatumessile, kust sain viieka eest Levinase “Teisiti kui olla ehk teispool olemust” – hea õhtune meelelahutus, kerge lektüür enne magamaminekut lugemiseks, aga sellestki pikemalt kunagi edaspidi.
Tänaval jalutas Tallinnas päeval vastu üllatavalt palju igasuguseid erinevaid Viljandiga seotud inimesi (ühest punktist teise liikumiseks kulus kokku ehk tunnike ja selle aja jooksul oli neid umbes kümmekond), aga seegi on hetkel ebaoluline kõrvalteema.
“Reverbeebi” ja Saluste nukunäitus
Minu esimene EMP peatus oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kavas “Reverbeebi” ehk muusika-aastaks salvestatud beebihäältest inspireeritud lühikompositsioonid. Sissepääs maksis neli eurot, mis olnuks ainult selle helisalvestise kuulamise eest selgelt röövimine, aga kuna ma ei olnud varem nimetatud muuseumis käinud, siis kondasin seal ringi päris pikalt, ikka üle tunni aja.
“Reverbeebist” sügavama mulje jättis tegelikult selle kuulamiseks mõeldud ruumis hiljuti avatud Tallinna Linnateatri (astusin varem läbi ka sellest teatrist endast, sain kätte Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul”, aga ei ole jõudnud seda veel kuulata) butafoor-dekoraatori Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, mis jääb üles juuni lõpuni.
Keset ruumi oli asetatud üks lamamisase, kus võis vabalt pikutada (kuna külastajaid seal eriti ei käinud, siis avanes selleks ka võimalus), kõrval lebamas “Unenägude seletusi kogu perele. Koos soovitustega, mida teha, et halb unenägu täide ei läheks, hea aga täituks”, lakke vahtides avanemas see ülaltoodud vaade (panin instasse ka paar pilti Saluste teistest töödest: “Teehaldjad” ja “Kodused”).
Mina seal laste lalina saatel suigatada ei suutnud, kuigi üritasin, sest tegelikult oli selleks ajaks juba uni peale tulnud. Häda oli selles, et kui kõlaritest tuli midagi sellist, mis kõlas nagu igin, vigin, nutt või hala, siis äratas see kohe jälle üles, ei jõudnud veel magama jäädagi.
Kui sain aru, et muuseumis magamisest ei tule midagi välja, siis läksin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tegin lihtsalt veidi aega parajaks, suundudes sealt kella viieks edasi Solarise keskusesse, hiljuti avatud kohvikusse Mademoiselle (hinnaklass: õunasaiake maksis kaks eurot), kus toimus vestlusring muusikaajakirjanduse teemal.
Ajakirjandusest ja blogindusest
Jutt oli üldiselt arukas ja asjalik, aga väga rahulik ja kuna mind rusus magamatuse raske koorem, siis oleksin vahepeal peaaegu ära kukkunud. Olukorra päästis Mart Niineste, kes püüdis publiku poolelt pikalt sõna saada ning tormas lõpuks mikrofoni järele nii hoogsalt, et peaaegu koperdas maas olnud juhtmetesse (üritusest tehti otseülekanne ERR-i kultuuriportaali) – hiljem hüppas ta istuma leti otsa, aga sealt kupatati ta kiiresti alla.
Niineste teatas bravuurikalt, et teoretiseerida võib mida iganes (ma tema täpseid sõnu enam ei mäleta, annan siin lihtsalt edasi jutu mõtte), aga proovigu inimesed midagi ise ära teha. Ta selgitas minu arvates üsna hästi kui suure vastuseisuga toimetuste sees oma lugude ja teemade läbisurumisel tuleb tegemist teha.
Immo Mihkelson, kes kuulus vestlusringi valitud tegelaste hulka, hakkas seepeale rääkima (nähtavasti pointi tabamata), et võib-olla ei väärigi kõik trükkimist ja kuidagi sujuvalt jõudis jutt hoopis selleni, et lood peaksid käima enne avaldamist läbi mitme toimetaja käe alt, et paraneks nende kvaliteet.
Nojah, lubage muiata! Mul ei ole küll mingeid kogemusi muusikateemadega, aga mis puudutab poliitikat, siis toimetajad: muutsid pealkirjasid (enda arvates ilmselt müüvateks, minu arvates idiootseteks); parandasid sisse kirja- ja stiilivigu; tõstsid sõnu lausetes ümber nii, et muutus teksti tähendus; tegid sõnastuses mingeid täiesti mõttetuid muudatusi, mille ainus ratsionaalne seletus on püüd õigustada enda olemasolu. Ja siis avaldati need lood minu nime all.
Järgmises osas: miks toimetajad on ikkagi olulised, mida räägiti Mademoiselle’is blogidest, mida võis näha-kuulda hiljem muusika- ja teatriakadeemias ning mis pärast seda veel juhtus.
