Sakala Keskuses toimus eile Johann Köleri 190. sünniaastapäevale pühendatud konverents, kuhu ma jõudsin alles pärastlõunal, mis tähendab, et esimesed ettekanded jäid kuulmata.
Kuna neist tehtud salvestused on aga kõige esimesed failid, mis lähevad Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodavasse kultuuritegijate mälupanka, siis avaneb ilmselt kunagi võimalus neid järelkuulata.
Need seitse ettekannet, mida mul eile kuulda õnnestus, olid küllaltki erineva sisuga, ulatudes ajaloolistest ülevaadetest kaasaegse kunsti problemaatikani.
Teiste hulgas esines professor Darja Kollegova, Peterburi Kunstide Akadeemia õppejõud ja ka ise hinnatud kunstnik, kes rääkis oma ettekandes sellest koolist, kus õppis ja õpetas ka Köler, ning tegi vahepeal ajaviiteks inimestest visandeid, näiteks minust selle juuresoleva.
Kollegova ostis koos oma mehe Mstislav Pavloviga, kes on samuti silmapaistev kunstnik, Suure-Jaani maja. Nad kutsusid kõiki külla ja kavatsevad end edaspidi tihedamalt Eestiga siduda. Konverentsi lõpus avati Sakala Keskuse teisel korrusel näitus, kus pandud välja mõned nende maalid.
Esimesel korrusel on jätkuvalt (1. aprillini) avatud May ja Ursula Aavasalu keraamikanäitus, kus võib näha samuti päris huvitavaid asju. Lisaks on seal nüüd üleval mõned koopiad Köleri töödest ning teisel korrusel veel ka väljapanek Johann Köleri Seltsi tegemistest.
Minu poolt kuuldud ettekanded kestsid kokku umbes kolm tundi ja ma ei tee isegi katset nende kõigi sisu siin kuidagi lühidalt kokku võtta või edasi anda, sest see oleks sisuliselt võimatu.
Ettekannetele järgnenud arutelu lõppes aga küsimusega, kuidas või millega seoses võiks Kölerit kahekümne aasta pärast koolihariduse kaudu esile tõsta ja meeles pidada. Kõlama jäi kaks mõtet, millel mõlemal oli mitmeid toetajaid.
Kunstnike ja kunstiteadlaste poolt: aktuaalsem on küsimus, kuidas siduda inimesi kaasaegse kunstiga – kui Kölerit õnnestub kasutada kuidagi selleks, siis on hea.
Ajaloolaste ja muuseumitöötajate poolt: Kölerit tuleks meenutada rohkem ka kui rahvusliku liikumise tegelast.
Mis puudutab esimest, siis EKKM-i jagatav Köler Prize, millest rääkis selle värskeim laureaat Anu Vahtra, kes on ka üks kunstnikupalga saajatest, ja Köleri teostel kujutatuga mängimine õppeotstarbel, millest rääkis EKA õppejõud Alar Nurkse, kujutavad endist ju kah samme selles suunas.
Võib-olla tasuks tegeleda aga veelgi julgemalt Köleri remiksimisega ehk kasutada tema nime ära tähelepanu tõmbamiseks kaasaegse kunsti kontekstis.