Kui ma sellest filmist esimest korda kuulsin, siis meenus kohe Dino Buzzati“Tatarlaste kõrb” – Itaalia film nimega “Ootus” tuletas automaatselt meelde raamatu, mille ühesõnaline sisukokkuvõte võiks olla just selline: ootus.
Kui Buzzati romaanis raiskab peategelane terve oma elu oodates lahingut, milles tal ei ole määratud lõpuks osaleda, siis Messina filmis oodatakse kadunud poja tagasitulekut, ülestõusmist, mis jääb saabumata.
Intriig hakkab hargnema sellest, et ootamatult saabub poisi tüdruksõber (Lou de Laâge), kellele leinav ema (Juliette Binoche), kes ei ole veel isegi oma poja surmaga leppinud, ei suuda öelda, et poiss on surnud.
Minu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.
Nähtamatut nii otse näidates läks Messina kergema vastupanu teed. Ja see valmistas väikese pettumuse, sest üldiselt on tema esimene täispikk mängufilm päris tugev, kuigi sisaldab veidi liiga palju igasuguseid viiteid, kristlikku sümbolismi.
Samas, kes olen mina, et teha teistele taolisi etteheiteid, kui alustasin ise juba ühte oma esimestest luuletustest sõnadega:
tatarlaste kõrbes kulgeb needuste allee see on meie ainus lootus meie ainus tee…
– esimeses reas viide Buzzati romaanile, teises aga Roger Zelazny ulmekale “Needuste allee”. Messina filmis on igasuguseid sümboleid ja viiteid pea sama tihedalt, iseasi kui paljud vaatajad (eriti Eestis, kus katoliiklus oma tavade ja kommetega on siiski suhteliselt võõras) neid märkavad – osadele võib see kõik tunduda ju lihtsalt mingi jamana.
Film põhineb ametliku tutvustuse kohaselt ühel Luigi Pirandello näidendil, aga tema teosed olid stsenaariumi kirjutamisel (sellega tegeles neli inimest ja kogu protsess kestis neli aastat) tegelikult rohkem inspiratsiooniks kui aluseks.
Palju selliseid vaateid ja kaadreid, millest saaks sobivaid pilte ajakirja National Geographic.
PS. Ugala Teatrikino toob täna viljandlasteni László Nemesi debüüdi “Sauli poeg”, mis sai hiljuti Oscari võõrkeelsete filmide kategoorias. Tõenäoliselt kordumatu võimalus näha seda siin suurelt ekraanilt.
YouTube andis nädalavahetusel soovituse kuulata Xavier Naidoo viimast singlit “Frei”, mille peale meenus kohe tema esimene singel “Freisein” (koos Sabrina Setluriga), mis oli üks esimesi mulle kunagi meeldinud saksakeelseid poplaule.
Tuleb välja, et Naidoo on ringi täis saanud. 1. aprillil ilmub nö. 2. osa tema 1998. aastal avaldatud debüütalbumile “Nicht von dieser Welt”. Vahepeal on ilmunud seitse kauamängivat, mille pealt ma ei ole eriti midagi kuulnud (silma on jäänud vaid muid temaga seotud uudiseid), aga tema esimesed viis singlit (lisaks nimetatule “20.000 Meilen”, “Nicht von dieser Welt”, “Führ mich ans Licht”,“Sie sieht mich nicht”) meeldisid mulle siis väga. Seetõttu ootan nüüd juba huviga, mida endast täpsemalt kujutab “Nicht von dieser Welt 2”.
Panin kirja esimesed kümme saksakeelset poplaulu erinevatelt esitajatelt, mis mulle meenusid, ning seadsin need kronoloogilisse järjekorda. Tulemus on näha ülal, aga ka selle lingi taga. Pärinevad need peamiselt aastatest 1998/99, mil ma intensiivselt saksakeelset muusikat kuulasin, aga mõned ka hilisemast ajast, kusjuures neist esitajatest ongi jäänud mul sõelale ainult viimane, Anett Louisan, keda olen kuulanud vist kõige rohkem ja kelle albumid, ka hiljem avaldatud, on mul praegugi arvutis.
Ma üldiselt ei ole saksakeelses muusikas toimuvat jälginud ja uutest artistidest ei tea midagi. Louisan on ainuke, kelle tegemistel ma FB kaudu veidi silma peal hoian. Peaks tegema endale viimase 10-15 aasta kohta väikese järeleaitamiskursuse.
Minu enda lähem kokkupuude saksakeelse popmuusikaga piirdub sellega, et 1998. aastal tegin Sabrina Setluri loost “Folge dem Stern” ühe remiksi, mille nad siis oma plaadifirma veebilehele üles panid (nagu kümned teised, mis neile vastava üleskutse peale saadeti).
Läinud nädalal said ebaõnnestunud lõpu kaks konkurssi, ühega otsiti nime lennukompaniile ning teisega Eestile uut märki ja hüüdlauset. Võtsin neist mõlemast osa, sest olen juba põhimõtteliselt väga ühisloome kasutamise poolt.
Esialgu ei olnud mul küll üldse kavas seda teha, aga kui järelkuulasin 10. oktoobri õhtul Keskpäevatundi, kus ironiseeriti selle üle, et Nordic Aviation Group pöördus rahva poole üleskutsega teha oma pakkumisi lennukompanii nime osas, siis ei saanud jätta sellele reageerimata.
Hakkasin guugeldama ja leidsin Postimehe ingliskeelse artikli, kus oli toodud ära aadress, kuhu oma pakkumine saata. Seejärel guugeldasin järjest pähe tulnud nimesid, et vaadata kas need on veel vabad. Nii jäi lõpuks sõelale SkyEst ning saatsin teele järgmise kirja…
Tere,
pakun uue lennufirma nimeks SkyEst.
Paljud teised sellisele lennufirmale sobivad nimed on juba erinevate ettevõtete poolt kasutusel (Flyest, Airest, Estline, Estwing, Estways), aga SkyEst paistab olevat veel vaba ja see kõlaks minu meelest paremini kui näiteks Estjet või Estbird, väljendades ühtlasi omamoodi järjepidevust senisega: Estonian Air – SkyEst. See oleks üheaegselt nii ülimalt rahvusvaheline (omades inglise keeles head positiivset laengut) kui ka riigile viitav. Ja kuna see erineks tavapärasest air-teemast, siis torkaks see teiste lennufirmade hulgast paremini silma, jääks inimestele kergemini meelde.
Aga ükskõik millise nime te sellele ettevõttele valite, soovin jõudu ja edu!
Kõige selle peale kulus umbes pool tundi. Hiljem mõtlesin lisaks välja veel ka kolm loosungit, mida lennukompanii saaks koos selle nimega kasutada: “SkyEst – fresh start”, “SkyEst – around the world”, “SkyEst – cool vibes”. Viimane lähtus jutust, et NAG aims to create the world’s coolest airline, aga oli loomulikult ühtlasi ka viide Vannila Ninja kunagisele hitile.
SkyEst ise läinuks hästi ühte ritta sellise brändiga nagu Skype, mille kaudu Eestit ju samuti maailmas juba tuntakse.
Kui selgus, et ettevõtte uueks ärinimeks saab Nordica, siis oli see üllatav selles mõttes, et otsiti ju eestipärast ja rahvuslikku nime, aga nüüd järsku kuulutati, et “meie strateegiline eesmärk on igati eristuda Estonian Airi nimekujust.”
Mind ei üllatanud see, et Nordica nime ei pakkunud välja ükski konkursil osaleja. Ma mõtlesin isegi alguses kõigepealt, et tuletaks midagi Nordic Aviation Groupist, kuid heitsin selle kohe kõrvale, sest lähteülesanne (see pidev rahvuslikkuse rõhutamine) näis eeldavat, et nimi sisaldab ka viidet riigile.
Tõenäoliselt ei olnud ma ainus, kes pakkus välja nime SkyEst (peaks tegelikult uurima kui palju erinevaid nimesid üldse pakuti ja milliseid kõige rohkem), aga on siiski mõneti kergendav tunne, et minu poolt pakutud nime ei valitud, sest nüüd ei saa mulle laieneda ka kaasvastutus selle ettevõtte käekäigu eest.
Nordica bränd on iseenesest päris huvitav, aga vaid sellest korralikult toimiva lennukompanii ülesehitamiseks ilmselgelt ei piisa.
Ootan nüüd siis seda supersoodsat lennupiletit ja isiklikku tänukirja, mis kõigile nime pakkunud inimestele e-maili teel saata lubati.
Mis puudutab nime SkyEst, siis vaatasin äriregistrist järgi, et kunagi oli sellenimeline OÜ, aga see tõmbas otsad kokku juba nelja aasta eest. Nii et praegu on see vaba. Kui on mõni hea mõte, mida selle nime all teostada, siis krabage ära, sest see on kindlasti selline nimi, mis igaveseks kasutuseta ei jää.
Keskpäevatundi kuulasin ma taas alles möödunud nädalavahetusel, vahepeal ei kuulanud ühtegi saadet. Nüüd ironiseeriti seal selle teise konkursi üle, millega otsiti Eestile uut märki ja hüüdlauset. Arvan, et rohkem ma oma elu selle saate kuulamise peale ei raiska.
Ma ei saanud tegelikult isegi pärast selgituste kuulamist hästi aru, miks see konkurss nurjunuks kuulutati, sest sinna oli saadetud ju ka päris korralikke töid, kuigi ma ise kulutasin märgikavandi peale vaid umbes viis minutit ja selle ainus mõte oli anda sisendiks hüüdlause “Estonia – discover yourself”, mis lähtus sellise märgiotsingu toimumisest endast.
Aga muidugi ka laiemalt ühiskonnas toimuvast ning sellest, et mina isiklikult tahan, et Eestisse tuleksid eelkõige need inimesed, keda kõnetab just selline loosung – nii oleks mulle isiklikult kõige huvitavam. Ja ma arvan, et see tuleks kasuks ka Eestile laiemalt.
Probleemi näen ma nüüd mitte niivõrd selles, et need konkursid loeti ebaõnnestunuks, vaid selles, et nii kahaneb Eestis inimeste valmisolek edaspidi taolistest konkurssidest osa võtta.
Läheb ära poliitiliseks
Hea näide on selles osas hiljuti avatud veebileht rahvaalgatus.ee, millele osaks saanud vastuvõtt on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik, sest sellele eelnenud analoogilised ettevõtmised (Täna Otsustan Mina, Osalusveeb, Rahvakogu) on andnud paljudele negatiivse kogemuse, võtnud usu, et ladvik kodanikke tegelikult kuulda kavatseb võtta.
Panin sinna eile allkirjade kogumiseks üles kollektiivse pöördumise otsedemokraatia arendamiseks, mis lähtub mitte niivõrd soovist hakata nende teemadega taas aktiivsemalt tegelema, vaid on tegelikult hoopis omamoodi nali.
Inspiratsiooni sain politsei poolt Varro Vooglaiule antud vastusest, mille kohaselt teise inimese nime ja pildi all arvamusartiklite avaldamine ei ole tingimata identiteedivargus – pöördumine sai pandud kokku SDE ja IRL-i valimisprogrammidest ning see tugineb kehtivale koalitsioonilepingule.
Minu arvates võiksid seda sisuliselt toetada vabalt ka need, kes nüüd opositsioonist või väljastpoolt parlamenti otsedemokraatia trummi taovad (kasvõi selleks, et panna valitsuserakonnad piinlikku olukorda), aga praeguseks hetkeks on sellel ainult minu allkiri. Ja saab olema huvitav näha, kas keegi teine nüüd seda pöördumist seal lõpuks üldse toetab.
Kui see peaks aga tõesti parlamendi menetlusse jõudma, siis võib ju hakata saatma edaspidi Riigikogule seda kaudu palvekirjasid ka kõigi teiste selliste koalitsioonilepingu punktide osas, mis kipuvad jääma vaid sõnadeks paberil. Nii saaks sellest uuest veebilehest vähemalt ühe toreda huumoriportaali.
Minu meelest on selle filmi kõige nõrgem koht just see, mida võib näha algsel plakatil (Prantsusmaal pandi sinna hoopis teised pildid), kus surnud poeg ema kujutlusvõimest justkui elavana, tagasi koju tulnuna vaatajate silme ette kuvatakse.