Neidudekoor Leelo 20

Neidudekoor Leelo 20. Kontsert läbi, viimane pilt. #leelo20

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas eile Tallinna Lauluväljaku klaassaalis oma 20. sünnipäeva.

Käisin neid korra kuulamas siis, kui see koor alles tegevust alustas, aga ei olnud nüüd vahepeal nende käekäiku ja tegemisi jälginud. Avastasin nad enda jaoks uuesti tänu Hooandjale, mille kaudu koguti toetust koori juubeliplaadi väljaandmiseks.

Nostalgilistel põhjustel (tundsin kunagi päris hästi ühte inimest, kes siis selles kooris laulis) saigi sellele projektile isegi veidi hoogu antud ning tänu sellele sain nii plaadi (13 laulu, kestus kokku 36:09) kui ka kutse eile toimunud kontserdile.

Pidulik kontsert kestis umbes poolteist tundi, järgnes arvukalt õnnitlusi (sealhulgas “Õnne soovime sul”, mida publik püsti seistes kaasa laulis). Pärast seda jäid asjaosalised ise sinna veel juubelit tähistama ja torti sööma.

Kontserdil kõlanud kahekümne ühe laulu hulgas oli seejuures vaid kolm sellist, mis leiduvad ka plaadil. Siin ülal kõlab neist üks: “Ära tuul tubaje tule” – Eesti rahvaviis, seadnud Pärt Uusberg; dirigent Külli Kiivet, kes oli ise laulja Leelo esimeses koosseisus ja ongi nüüd selle koori dirigent.

Video lõpus võib näha, et Uusberg jäi esitusega täitsa rahule, aga plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused.

Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.

Esines põhiliselt Leelo praegune koosseis, aga ka vilistlastest loodud noorte naiste koor Leelo vol 2 ning lisaks veel eraldi vilistlasi, näiteks Kaisa Neitsov ja Laura Junson, ning lõpetuseks Leelo ja Leelo vol 2 üheskoos, kusjuures…

…Valter Ojakääru “Olematu laul”, dirigent Toomas Voll (neidudekoori dirigent aastatel 1996-2006, praegu tegutseb tema käe all vol 2), mis oli kavas viimane, kanti ette mitu korda, sest esimese korra ajal läks klaver korraks metsa, mistõttu tekkis natukene piinlik koht ning alustati otsast peale.

Ja pärast õnnitluste kuulamist võeti sama laul uuesti üles (ülal ongi toodud see teine ettekanne).

See apsakas ei olnud ilmselt sihilik, plaanitud, aga see oli kummalisel kombel sobilik: ühest küljest näitas, et miski ei ole päris täiuslik, kõik võivad eksida, aga samas muutuski kontsert nii veelgi täiuslikumaks.

“Olematu laul” on minu meelest üks Ojakääru parimatest paladest (teised kaks on “Oma laulu ei leia ma üles” ja “Üks väike laul”), Leelode plaadil seda ei leidu ja oli päris meeldiv, et seda eile nende esituses korduvalt kuuldud sai – jäi paremini meelde.

Leelode praeguse koosseisu keskmine vanus pidi olema 19.5 eluaastat ning mõnel neiul on seal juba ka väikesed tütrekesed. Eile avaldati lootust, et koor kestab veel vähemalt viis inimpõlve – kui nii kaua elaks, siis tahaks seda isegi näha.

Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.

Üksküla “Uinunu laul”

Uinunu laul“Vladimir: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta?” – nende sõnadega algab Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul” plaadiümbrisel toodud katkend Samuel Becketti näidendist “Godot’d oodates”.

Albumi nimilugu, mida võib kuulda selle lingi taga, ei ole minu arvates kõige tugevam sellel leiduv pala, aga see annab hästi edasi üldise meeleolu: selline vaikne, kergelt melanhoolne, aga samas mitte sünkjas, vaid valguskiirtest tekkinud miraaž või neis peegelduv varikujund see just ongi. Kõrvupaitavad meloodiad, mõtlikud sõnad.

[Praegu kirjutades meenus üks tuntud laul filmist “Ergav kõrbepäike”, aga Üksküla ajab siiski veidi teist rida, kuigi mingis mõttes sarnast.]

15 laulu, kestus kokku 55:40

Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris laulus võib kuulda saatevokaale ja üks on duett Sandra Uusbergiga. Kaasa teeb veel rida noori näitlejaid-muusikuid, näiteks Kaspar Velberg, Mari Jürjens jne.

Laulusõnu kaasas ei ole, aga esimene sellel plaadil kõlav Üksküla enda kirjutatud tekst (kirjutasin üles kuulmise järgi) algab nii…

üks foto sõbra albumis,
kus tüdruk vaatab itta
ja mitte päris itta
– selle pildi omasse
ta vidukile aetud silmad
näevad välja ikka
ja vaatavad, kuid mida
– see ei jõua kohale

Ja viimane sedasi…

nagu kiir, mille algus on kuu,
olen liiv, olen kõrb, oled tuul
minu taim, minu vars, minu juur
helde vaim, sinu valgus on suur
nagu auras ja ootas mu suu
nagu lind oma laulu ja puud
nagu viimsele viipele muu
ei saa järgneda juu

valva mu teed läbi aegade prao
üle peeglite veel, mu päevade ao,
sinu kiituse laul minu huulilt ei kao
minu huulilt ei kao…

Kaunis, kas pole?! Kui olla lõpuni aus, siis tuleb tunnistada, et Viidingu tasemeni Üksküla tekstid veel päris jõudnud ei ole (kelle omad oleks?), aga ka neis leidub huvitavaid, tabavaid kujundeid, nagu need stiilinäited loodetavasti välja tõid.

Üks näide veel (kusjuures see koht tema sõnadest meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, ilmselt isiklikel põhjustel)…

ütle miks on nii
et see õnn mida näen
pole jääv – pole siin
ütle kuhu teel on see ilm
ja mu eksinud hing

Kui eelmised paar nädalat mängis mul taustaks põhiliselt Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”, siis sel nädalal vahetas selle välja Üksküla “Uinunu laul” – olen kuulanud seda albumit oma kümmekond korda. See on nii hea.

Plaadi esitluskontsert toimub 25. aprillil, aga juba praegu on see müügil näiteks Rahva Raamatus. Paari laulu saab kuulata autori helipilvest. Tehke seda!