Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.

Rachel Joyce’i Harold Fry

JoyceRachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.

Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”

Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.

Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.

Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.

Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.

Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.

Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.

Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.

Kuidas jõuda Veisjärve äärde

Kuna viibin ajutiselt ühes kohas, kus ma ei saa pidevalt arvutit kasutada ja postitusi klõbistada, siis olen hakanud blogima veidi ebareeglipäraselt, aga täna tuleb siiski väike postitus sarjast “Tunne oma kodumaad”. See tutvustab Loodi-Helme maanteelt Veisjärveni viivat juppi.

Siit paremale keerates jõuab Veisjärve äärde #viljandimaa #veisjärv #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstnast neli ja pool kilomeetrit Helme poole asub Järve tee bussipeatus, mille juurest paremale keerates jääb Veisjärveni veidi üle nelja kilomeetri. Sinna viib tavaline kruusatee, mis kulgeb põldude, heinamaade, puudesalude ja metsatukkade vahel, mööda mitmetest taludest.

Hendrik Adamsoni kunagine elukoht #hendrikadamson #mälestuskivi #viljandimaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Bussipeatusest ligi pooleteist kilomeetri kaugusel asub turismiatraktsioon (selle foto võib leida isegi veebirakendusest Google Maps): mälestuskivi, millega on tähistatud tuntud luuletaja Hendrik Adamsoni (1891-1946) kunagine elukoht. Kuna tänavu 6. oktoobril möödub tema sünnist 125 aastat, siis võiks ju käia vaatamas neid paiku, mis on seda mulgi poeeti kunagi inspireerinud.

Kui mööda teed edasi minna, siis jõuab lõpuks sildini, millega teatakse, et sealt algab eramaa, mida võib läbida ainult omaniku nõusolekul. See tähendab, et vanasti kasutatud ligipääs Veisjärvele on suletud. Aga kui keerata veidi enne seda paremale (sealt läheb üks peaaegu kinnikasvanud tee, mida ei ole kaartidel märgitud), siis jõuab varsti väikese, aga kõrvalise ujumiskohani.

Veisjärv, kohe ma sukeldun sinusse 🙂 #veisjärv #viljandimaa #järv #lake #osero

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veisjärv on paljudes kohtades nii madal, et seal ei saagi õieti ujuda, aga siin läheb vesi kohe rinnuni. Halb on see, et põhjas on palju muda, kuhu jalad veidi kinni võivad jääda, kui need põhja panna. Samuti lendas ringi palju parme, kes tulid kohe verd imema. Aga kui nende eest kiiresti vette pageda, siis ei ole see suur probleem.