Olli Jaloneni “Poisiraamat” (soome keelest tõlkinud Piret Saluri) peaks nime poolest olema poistekas, aga sobib minu meelest paremini vanematele lugejatele, kes tahavad heita pilgu omaenda lapsepõlveaega.
Raamat ilmus soome keeles 2010. aastal, kui Jalonen sai 56-aastaseks, aga tegevus leiab aset paarkümmend aastat pärast sõda, kui autor oli umbes sama vana nagu selle teose peategelane, kes kannab samuti nime Olli.
Ei saa öelda, et see pilk, millega Jalonen sellele ajale tagasi vaatab, on läbini nostalgiline, kuigi esineb ka selliseid toone. Pigem jääb siit rohkem kõlama mingi valulik noot. Jalonen kujutab seda aega päris jõhkrana. Koolivägivalda, peksmist ja alandamist on palju.
Kõige rohkem häiris mind lugedes see, et autor näib tunnistavat ainult äärmuste olemasolu. Nii on neist kahest õpetajast, kellest ta lugejatele pildi maalib, üks peaaegu sadistlik distsipliinifriik ja teisel läheb kord klassis täiesti käest ära.
Mõlema tegelaskuju näol on sisuliselt tegemist karikatuuridega, üks kehastab soomlust ja teine sellest loobumist, mille visandamisel läheb autor nii kaugele, et üks mees laseb ennast lõpuks õhku ja teine vallandatakse, sest tema tunnis kõlab biitlite “All My Loving”.
Soome toonasest ühiskonnast annab “Poisiraamat” küll ehk mingi pildi, aga kindlasti mitte head läbilõiget. Näiteks poliitjõududest on leidnud mainimist ainult Koonderakond, kuhu kuuluvad mitmed mehed, ja kommunistid, kelle vastu peetakse võitlust valimistel.
Tegelikult domineerisid sel ajal Soome poliitilisel maastikul hoopis Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Rahvuslik Koonderakond hoiti opositsioonis ja seda toetas vaid 13-15% valijatest. Jaloneni raamatus on aga just see ainuke erakond, mille liikmed ja toetajad omavad nime ja nägu.
Nii et tegemist on ikkagi lihtsalt romaani, ilukirjandusliku teosega, mitte katsega anda ilukirjanduslikus vormis võimalikult täpset pilti ühest ajajärgust. Raamat on küll hästi kirjutatud, aga kohustusliku kirjanduse loetellu ma seda ei lisaks.
Noortele lugejatele sobib sellest hoopis paremini Jouko Puhakka “Tippmailer” (e.k. 1973), mis ilmus soome keeles just sel samal ajal, kus leiab aset Jaloneni “Poisiraamatu” tegevus. “Tippmailer” meeldib ka mulle endale rohkem.